aeglaselt ukse juurde, peatus Hullkoera plakati ees ja tõmbas selle alla. Paber kärises, kui ta sõrmed selle nurga alla lükkas. Avastanud, et seda on raskem alla võtta kui üles panna, kõhkles ta hetkeks.
Viimaks tõmbas ta selle alla, viskas prügikorvi ja sirutas käe järgmise plakati poole. Üksteise järel rebis ta plakatid maha, kuni viimaks olid seinad täiesti lagedad ja prügikorv kuhjaga täis. Selle tühjaks teinud, asus ta plakateid põrandal teise kotti toppima.
Plakatitega mässamisele oli kulunud peaaegu tund ning alles siis lubas ta endal jälle arvutisse kiigata. Kes iganes see ka oli, kes liikus ringi, kandes kaasas jälgimisseadmega varustatud kraami, oli jäänud ööseks paigale.
Naine krimpsutas nägu. See tõbras veedab rahulikuma öö kui tema. Pahaselt vaatas ta põrandal vedelevaid prügikotte ja ohkas. Need plakatid olid olnud tema elu tähtis osa ja oli kuidagi kummaline, et neid enam vaja pole.
Eelmisel kuul oli ta saanud teada oma isa tapja nime.
Eelmisel kuul oli ta näinud, kuidas majas, milles mees viibis, toimus plahvatus ja puhkes tulekahju.
Eelmisel kuul oli ta veendunud, et mees on surnud.
Nüüd ta seda enam polnud.
Liikumatu täpp oli otsekui pilge – „eks tule ja püüa mind kinni, kui suudad”, väljakutse, mida ta ei saanud eirata.
Cat ohkas. Oli aeg välja selgitada, kas see põrguline on surnud või – nagu naine pelgas – siiski elus. Aga Dallasest lahkumisest pidi ta teatama oma ülemusele Art Ballile. Kuna tal on oma asi ajada, ei saa Art temaga kautsjonipõgenike püüdmisel arvestada. Alati oli vaja mõni jooksik üles leida. Cat seda tema eest tegema ei lähe – vähemalt mõnda aega.
Ja siis veel Wilson McKay. Naine ei suutnud otsustada, mida temaga peale hakata. Ta keeldus tunnistamast, et peaks mehele oma tegemistest aru andma. Ainult selle pärast, et nende vahel oli seks – imeline seks –, ei võlgne ta mehele vähimatki. Ja ainult selle pärast, et mees aitas Catil kinni püüda Mark Presley, Marsha Bentoni tapja, ei pea ta kogu ülejäänud elu talle aruandeid esitama.
Üks osa temast süüdistas tekkinud segases olukorras Wilsonit. Kui see maja Mehhikos, kus Presley ja Tutuola redutasid, põlema läks, oli ta Presley kinni nabinud ja tahtnud siis minna tagasi veendumaks, et Tutuola on tõepoolest surnud.
Aga Wilson oli teda takistanud.
Ta ei tahtnud tunnistada, et põlevasse majja minnes oleks ta võinud kergesti surma saada. Lõpuni aus olles pidi ta tunnistama, et süüdistada polnud kedagi. Ent ta ei saa rahu enne, kui oli täiesti kindel, mis on saanud tema isa tapjast.
Homme helistab ta Artile ja võtab seejärel suuna lõunasse piiri poole. Ta pidi teda saama, kes on selle täpi taga. Kui see oli mõni mehhiklane, kes oli Mark Presley jälgimisseadmega varustatud asjad pihta pannud, siis olgu õnnelik. Aga kui see oli Tutuola, siis polnud Cati töö veel lõpule viidud. Kui väga ta ka järjekordset pikka retke pelgas, oli ta ometi oma otsusega rahul. Cat väljus kabinetist ja suundus magamistuppa asju pakkima.
Oli möödunud peaaegu nädal, kui Wilson McKay viimati Cati nägi. Kaine mõistus käskis tal naine rahule jätta. Oli selge, et naine ei oota temalt midagi peale mõne juhusliku vahekorra. Ta oleks pidanud olema rahul sellega, mis talle anti, ja naist pepule patsutama. Iga teise naisega olekski see nii olnud. Aga mitte Catiga. Ta oli mehele südame külge kasvanud nii nagu ei keegi teine ning hoolimata kõikidest oma tõekspidamistest ja sisehäälest, mis käskis naise rahule jätta, ta lihtsalt ei suutnud – see oli ka põhjuseks, miks ta suundus ette teatamata naise korteri poole, kaasas pitsa ja kuuene pakk õlut.
Liiklus mahapöördel oli tihe, kuid ei midagi erilist Dallase vihmase laupäevaõhtu kohta. Pepperoni lõhn kõditas Wilsoni nina, kui ta Cati maja juurde viivale teele pööras, samas kui pidevalt töötavad kojamehed hoidsid tuuleklaasi puhta. Ta oli raadio lülitanud kantrimuusika jaamale – see muusika sobis pimeda ja tormise ilma meeleoluga. Ta vajas Cati nii väga – või vähemalt suurt hulka kallistusi ja suudlusi ning parimal juhul pikka ööd metskassiga. Vaid mõte sellest, mis tunne on sügavale naisesse uppuda, muutis ta igatsusest pööraseks. Linade vahel oli naine suurepärane, jäämata milleski võlgu. Mees tahtis sotti saada, kuidas voodis niivõrd kirglik naine suudab igapäevaelus kõikide vastu nii külm ja kinnine olla. Ta kahtlustas, et see on seotud tema lapsepõlve läbielamistega ja sellega, et naine polnud valmis end kellegagi siduma – veel mitte.
Vihm muutis tihedat liiklust valgustavad laternavihud häguseks ja kojameeste pidev edasi-tagasi liikumine andis tänavatele sünge ilme. Wilson mõtles õndsusele, mis ootab teda Cati mugavas korteris, ning keeldus otsustavalt arvestamast võimalusega, et vastuvõtt ei pruugi olla hoopiski nii soe.
Pöörates parkimisplatsile ja otsides vaba kohta, ei saanud ta jätta tähele panemata, et naise toas põles tuli. Peagi on käes tõehetk. Naine on kodus, aga kas ta võtab külalise lahkelt vastu või saadab teravate sõnadega ja siniste silmade külma pilguga minema?
Wilson parkis auto, võttis pitsa ja õlled ning suundus ukse poole. Varsti on selge, kui soe tervitus teda ootab.
Cat oli käpuli kapi ees ja otsis saabast, mille paariline seisis juba kenasti kohvri kõrval, kui talle tundus, et kuuleb uksekella. Kulmu kortsutades ajas ta end sirgu ja jäi kuulatama.
Helises!
Seekord kuulis ta helinat selgelt ja kortsutas kulmu.
„Kes see küll…”
Wilson.
Tal polnud vähimatki kahtlust, see oli Wilson McKay. Mees oli ainus, kes tal külas käis, ja samuti ainus, kes ilmus kohale ette helistamata. Nähtavasti arvas mees, et ta ei tee ust lahti, kui teab teda tulevat, ja ega ta praegugi tahtnud avada. Hoolimata sisehäälest, mis käskis tal mehe õue jätta, suundus ta elutuppa, vihates end elevuse pärast, mida tundis. Tal polnud praegu kõigeks selleks aega, kuid vastamata jätmine oleks tundunud kahtlasem kui mees sisse lasta ja asi ühele poole saada. Vähemalt seda ta endale välisukse poole suundudes ütles. Kiire pilk läbi uksesilma kinnitas, et tal oli olnud õigus. See oli Wilson – ja Cati suurimaks pahameeleks pani nähtu tal südame kiiremini lööma.
„Tere,” ütles ta ust avades.
Wilson ohkas kergendatult. Naine oli heas tujus.
„Tere ise kah,” vastas mees ja suudles teda otse suule enne, kui naine jõudis vastu vaielda.
Cati silmad pildusid sädemeid, kui ta end sirgu ajas. Mees ei osanud öelda, kas naine oli vihane või nautis kirglikku suudlust.
„Kas sa söönud oled?” küsis ta pitsat ettepoole sirutades.
Cat hingas sügavalt, imestades, kui tühi ta kõht on.
„Ei, ja see on ainus põhjus, miks ma sind sisse lasen,” kostis ta pitsakarpi enda kätte võttes ja köögi poole suundudes, sest teadis, et mees järgneb talle.
„Ma oleks pidanud helistama,” sõnas Wilson, kui õllekarp köögikapile maandus.
Cat pani karbi käest ja pööras näo tema poole.
„Miks sa siis ei helistanud?”
Mees raputas pead. Elus oli ausus talle ikka kasuks tulnud ja nii otsustas ta samas vaimus jätkata.
„Ma mõtlesin, et sa ütled ei.”
Cat
