Armid. Sharon Sala
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Armid - Sharon Sala страница 6
Wilson kahmas Paulie särgi, jope ja kingad ning lohistas teda ukse poole.
„Kuule! Väljas on külm. Anna mu kingad siia, tont võtaks. Sa ei saa…”
„Saan küll,” vastas Wilson.
Väike koristaja piilus ukse vahelt, kui Wilson lohistas Paulie Beachi uksest välja rõdule.
„See mees läheb nüüd minema,” teatas Wilson koristajale Pauliet metalltrepist alla lohistades, tundes kahjurõõmu, et see tropp oli paljajalu.
Ta pani Paulie vanglas maha, kulutas veidi aega, kuulates vanglaametniku pajatust sellest, mis tunne on veeta esimesed jõulud isana, ning püüdis seda mehele mitte pahaks panna. Polnud tema süü, et Wilsoni isiklik elu oli üks suur segadus.
Aga saatus polnud tema kiusamisest veel tüdinud ja nii sattus ta kokku väljuva Art Balliga. See meenutas talle naissoost pearahakütti, kes järjekindlalt tema südant purustas. Ent tal õnnestus olla südamlik ilma end lolliks tegemata ja küsida, kuidas Arti käsi käib. Art polnud süüdi, et Cat on isepäine.
Tagasi autos, keeras ta kütte põhja, nautis jalgu paitavat kuuma õhu juga ning sõitis parklast välja.
Talle meenus LaQueenile antud lubadus ja nii ostis ta tagasi kontori poole suundudes bensiinijaamast kaasa koti sõõrikuid.
Samal ajal kui Wilson kostitas oma sekretäri kohvi ja sõõrikutega, peatus Cat sularahaautomaadi juures. Tal oli taskus kolmsada dollarit sularahas, kaasas reisikott suure hulga riietega ja tennised lisaks jalas olevatele saabastele. Teemoonaks tassihoidjasse pistetud kohvitops ja kotike soolakringleid kõrvalistmel. Aeg-ajalt haukas ta tükikese kringlit ja mälus maitsvat sooja soolatükikestega küpsetist.
Eilne vihm oli lakanud, jättes endast maha halli pilvitu taeva. Ohutusribal kasvav rohi oli pruun ja nätske ning asfaldilohkudes olid ikka veel veeloigud.
Tema mobiil oli välja lülitatult kõrvalistmel. Tal polnud tahtmist kellegagi rääkida. Ainus, kes teadis, mida ta teeb, oli Art ning sedagi vaid seepärast, et kui Cat ei tahtnud ametist lahti saada, pidi ta ülemust oma tegemistega kursis pidama. Uudis meest ei rõõmustanud, kuid ta sai Catist aru. Tal oli naise mobiilinumber ning Cat oli lubanud talle vähemalt iga kahe päeva järel helistada teatamaks, et temaga on kõik korras.
Taas oli Cat saaki jahtiv kiskja.
Solomon Tutuola polnud enam sama mees, kes oli Mark Presley Mehhikosse viinud. Tema nägu ja kael olid saanud raskelt põletada ning kuigi need olid viimaks paranenud, jäid järele armid. Pea vasakult poolelt olid juuksed kadunud ja kaks arsti olid üksmeelselt kinnitanud, et need ei kasva enam tagasi. Tema lõua all ja kaela paremal küljel oli suur tükk liha ära põlenud ning ühes sellega kadunud ka tätoveeringud, mida ta oli kandnud alates kaheksateistkümnendast sünnipäevast. Paranev ihu oli punane ja õrn ning seda kattis ämblikuvõrgusarnane armkude. Kaks viimast arsti olid soovitanud tal pöörduda põletusarmide ravile spetsialiseerunud haiglasse Oklahomas Tulsas. See oli üks riigi parimaid ja Solomon vajas taastusravi. Ent Solomonil olid omad põhjused nende nõuannete eiramiseks ja pealegi oli ta leidnud Mark Presley suurde puldankoti.
Selles oli raha.
Sajad pakid viie tuhande kaupa pakitud sajalisi. Seda oli rohkem, kui ta kunagi oma elus näinud oli. Ta oli hakanud raha üle lugema, kuid miljoni juures loobunud.
Kui Presley oli kaubelnud end Mehhikosse sõidutama, siis polnud tal aimugi, mille eest mees põgeneb ja ega see teda huvitanudki. Teda huvitas töö eest saadav tasu. Aga oleks ta teadnud, et Presleyl on kaasas selline rahahunnik, oleks ta mehele viivitamatult otsa peale teinud ja end kannatustest säästnud. Tal poleks olnud vaja sekeldada selle neetud pikajalgse naisega, kes Presleyt taga ajas. Iga kord, kui nad arvasid end olevat ta maha raputanud, ilmus ta uuesti välja. Tutuolal polnud aimugi, mida naine Presleyst tahab või mis neist kõigist pärast plahvatust sai. See, kes teda tulistas, oli koos Presley ja selle naisega ära põlenud. Vähemalt ta lootis seda. Talle ei meenunud, et oleks arsti otsima minnes silmanud ühtki sõidukit, aga see ei tähendanud, et neid seal poleks olnud. Ent ta oli omadega nii läbi, et oleks võinud ka oma emast teda märkamata mööda sõita.
Aga siis oli ta leidnud Presley kotis raha ja hakanud oma õnnetust uues valguses nägema. Seda oli piisavalt, et rahulikult elu lõpuni ära elada ja seda ta just kavatseski.
Viimased kaks päeva oli ta kindla sihita sõitnud lääne poole. Kuid eile kargas talle pähe, et ta on pärapõrgus Agua Caliente nimelise külakese lähedal. Ta oli viibinud siin aastate eest ja sehkendanud Paloma Garcia nimelise naisega. Ta ei teadnud, kas naine elab veel seal, kuid seda on lihtne välja selgitada. Tal oli vaja kohta puhkamiseks ja naise külalislahkus on just see, mida arst oli soovitanud.
Täna oli Paloma Garcia sünnipäev. Ta oli selles väikeses majakeses kolmekümne kahe aasta eest ilmale tulnud. Agua Calientes ei pannud kedagi imestama, et ta polnud paremal järjel kui tema vanemad oma eluajal. Keegi polnud.
Tal polnud mingit muud sissetulekuallikat kui värviliste vaipade kudumine ja müümine oma onule, kes viis neid turismihooajal regulaarselt Mazatlani müüki.
Ta ei tundnud sel hommikul ärgates mingit ootusärevust, sest ta oli nüüd ametlikult aasta vanem ja ikka veel vallaline. Tema kavaler oli kuu aja eest piiri poole suundunud. Palomal polnud aimugi, kas tal oli õnnestunud Ühendriikidesse pääseda või mitte. Ta teadis vaid, et mees oli läinud ja tema jälle üksi. Tema mainele selles linnas oli jätnud jälje tema muretu elu liiga paljude meestega, ent erinevalt suuremast osast kaaslinlastest ei pidanud ta ise end müüdavaks naiseks.
Ta niisutas pesulappi, et pesta näolt unejäljed, ning seejärel loputas end nuustikuga magamistoa akna all lauakesel seisvas pesukausis. Ta riietus suurema pidulikkuseta, tõmmates selga vana mugava punase kleidi, mille kaelust ja varrukaid ehtis värvikirev tikand. Tema suurimaks ehteks olid pikad tumedad juuksed. Ta nautis patsi punudes nende raskust oma sõrmede vahel ja heitis siis palmiku üle õla. Tema liigutused olid aeglased ja mõtlikud, kui ta läbi väikese maja kööki suundus. Majas polnud elektrit ja sööki tuli valmistada nurgas väikesel koldel. Pannud kohvivee keema, seadis ta paar eelmisel päeval küpsetatud tortiljat tule juurde lamedale kivile soojenema ning täitis need siis ubadega. Süües kastis ta neid suutäite vahel tumedasse kastmesse, kaaludes, mida täna ette võtta.
Onu oli eelmisel nädalal tosin vaipa ära viinud ja uue alustamisega polnud kiiret. Süües kiikas ta puust aknaluukide vahelt välja, otsustades päikese järele, et kell on kaheksa läbi hommikul.
Täna polnud mitte üksnes tema sünnipäev, vaid ka turupäev. Ehk peaks endale midagi erilist ostma – või siiski mitte. Tal polnud pidutuju.
Söömist lõpetades kuulis ta uksel koputust. Võtnud kulmu kortsutades viimase lonksu kohvi, läks ta avama. Teine koputus tabas ust just siis, kui ta selle lahti tegi.
Nähes uksel seisvat meest, läksid tal silmad üllatusest suureks.
Mees naeratas.
Naine ahmis õhku ja minestas.
Solomon oli pahane. Sellist vastuvõttu polnud ta Palomalt oodanud. Ta rabas naise sülle, lõi ukse tagantkätt kinni ja kandis voodi juurde. Naist läbi tubade kandes mõistis ta, et midagi on muutunud.
Väikeses räpases alkoovis, mille keegi kunagi oli tellisseina sisse uuristanud, seisis ikka veel kipsist jumalaema kuju. Seinad olid mitmelt poolt parandatud ja vajasid hädasti lupjamist. Köögis seisis kaks tooli ja väike puust laud, elutoas kaks tooli ja puust pink ning magamistoas