pruunide silmadega otsa.
Janine mõtles hetke ja raputas pead. „Ei.”
„Miks?”
„Sellepärast,” vastas Janine erutust joogisõõmuga alla neelates, „et kui me esitleme ennast, muutub kõik tavaliseks. Nime teadmata on põnevam.”
Max puudutas sõrmeotstega Janine’i kintsu. Janine’i nahk tõmbus kananahale ja seda läbis kerge värin.
„Olgu siis nimedeta,” nõustus Max ja nihkus lähemale. „Salapärane naine, kas te sooviksite rannal jalutada?”
„Jah,” vastas Janine, kergest puudutusest ikka veel värisedes. „Soovin küll.”
Rand oli peaaegu inimtühi, klubist kostev muusika lainetas jahedas meretuules. Tumedas taevas sirasid tähed ja kuu heitis veele hõbedast valgust.
Kõik see lisab romantikat, mõtles Janine.
Ta peaks olema närvis. Lõppude lõpuks pole see üldse tema moodi. Jalutada öösel rannal võhivõõra inimese seltsis. Ja ikkagi tundis ta ainult põnevust. Kuumus temas oli sama joovastav kui mehe silmad.
„Kui kauaks te siia jääte?” küsis Max sügava häälega, mis mattus meremühasse.
„Kolmeks nädalaks,” vastas Janine. „Ja teie?”
„Ma ei tea.” Max jäi seisma, silmitses merd ja surus käed püksitaskuisse. „Ma tulin siia hetkelise aje sunnil.”
Janine võttis liivalt katkise teokarbi, sõrmitses seda hetke ja heitis lähenevasse lainesse. „Kas teid ootab kodus midagi pakilist?”
Max vaatas teda ja naeratas. Naisel oli tõepoolest veetlev suu. „Mitte midagi erilist.”
„Siis on tore,” ütles Janine merd silmitsedes. „Minul oli tükk tegemist, et bossilt kolme vaba nädalat saada.”
„Kus te töötate?”
Janine vaatas mehe poole ja lükkas näolt juuksed, mis tuul oli silmile puhunud. „Ma olen lilleseadja. Aga teie?”
„Ma teen ühte kui teist. Natuke seda.” Ta lükkas Janine’i juuksesalgu kõrva taha.
„Noh, see on küll väga ebamäärane vastus.”
„Kas te tõesti soovite praegu tööst rääkida?”
„Ega vist,” arvas Janine. „Aga öelge vähemalt seda, et te pole juveelivaras või midagi taolist?”
Max hakkas kõlavalt naerma.
„Ei,” ütles ta. „Ma pole varas. Lihtsalt ärimees.”
„On hullemaid,” ütles Janine, mõeldes John Prentissile, kes oli valelik ja varas.
„Aga kas tööst rääkimine pole sama mis nimede ütlemine?” küsis Max.
„Ei ole. Töö on üldnimi. Nimi on isikupärane.”
„Ah siis säärane reegel.”
„Kas igal asjal pole oma reeglid?” Janine vaatas talle naeratades otsa ja pööras pilgu taas merele.
„Küllap vist,” arvas Max. „Kuid ma pean tunnistama, et teie salapäratsemine meeldib mulle.”
„Miks?”
„Sellepärast,” ütles Max ohates, „et maailmas on nii vähe salapära.”
Kui Max võttis ta oma käte vahele, lasi Janine sellel meelsasti sündida. Väga meelsasti. Max langetas pea, suudles kergelt naise huuli, siis veel korra ja seejärel kirglikult.
Janine’il tuli õhust puudu ja ta süda hakkas meeletult pekslema. Mehe suudlus oli nagu elektrilöök. Janine’i iga ihurakk oli valvel ja palus halastust.
Ent ta ei soovinud halastust. Ta soovis mehe puudutusi, suudlusi ja embusi.
Teda ei huvitanud, mis on mehe nimi. Ta ei hoolinud sellest, et ei tea mehest midagi. Ta ei hoolinud sellest, et alles paari tunni eest ei teadnud ta, et selline mees üleüldse olemas on.
Luges ainult see, et ta on siin. Et ta suudleb teda.
Maxi keel tungis talle suhu. Janine võttis tal kaela ümbert kõvasti kinni ja tõusis kikivarvule, et suudlusele vastata. Max surus ta endale nii ligi, et Janine tundis ta südamelööke.
Maxi käed libisesid mööda selga allapoole ja pugesid Janine’i särgi alla, et paitada ta paljast ihu. Iga puudutus põletas nagu tuli, nõudis enamat.
Max suudles teda pikalt ja kirglikult ning Janine’i pea hakkas ringi käima. Ta polnud kunagi midagi taolist tundnud. Ta isegi ei teadnud, et võib tunda midagi taolist. Ta värises ja oigas vaikselt, kui mees eemaldas huuled ta suult ja hakkas hellitavalt ta kaela näksima.
„Kui armas,” sosistas Max, „nii armas. Ma pean sind saama. Kohe. Praegu.”
„Jah,” ütles Janine ja ajas pea kuklasse, et mees talle lähemale pääseks. Ta tahtis tunda mehe huuli ja käsi oma kehal. Ta tahtis tunda meest enda sees, meeletut orgasmi, mis läbistaks tervet keha. Sest ta teadis, et see saab olema suurepärane.
Max oigas kurgupõhjast ja ta käed kergitasid särki, mis kattis Janine’i liigagi kuuma keha. Kohe puudutas Janine’i paljast ihu jahe meretuul, mis tekitas temas veel teise, iseäraliku tunde.
Max kummardas ja võttis suhu alguses ühe, siis teise kõvaks tõmbunud rinnanibu. Janine’il jäi hing kinni. Ta ei suutnud keskenduda isegi mitte sellele. Ta tunnetas ainult mehe käsi ja suud. Tunnetetulva ja oma südamelööke.
Miski tema teadvuse tagamail ütles, et nad on klubile liiga lähedal. Keegi võib tulla randa ja neile peale sattuda. Ent osa temast leidis selle isegi põneva olevat. Ja ta lülitas need mõtted välja.
Tegelikult ta isegi ei hoolinud sellest, kus nad on. Ta teadis ainult seda, et kui mees paari minuti möödudes tema sees ei ole, plahvatab ta keha ihast.
Max eemaldus pisut ja vaatas ringi, veendumaks, et nad on rannal üksi. Siis tõmbas ta särgi seljast, laotas selle liivale ja tõmbas Janine’i pikali. Jahe puuvill oli vastu selga mõnus, ja kui Max avas ta pükste tõmbluku, kergitas Janine puusi, et aidata vabaneda riietest, mis tundusid olevat liiga kitsad, liiga ebamugavad.
Tuul, mis puudutas ta paljast keha, muutis teda veelgi tundlikumaks. Veelgi arutumaks. Ta polnud teinud kunagi midagi säärast. Ja nüüd tundis ta, et talle meeldis olla just selline.
Ta vaatas Maxile otse silma, kui too ruttu riided seljast rebis ja ta põlvede vahele laskus. Mehe käed hellitasid ta keha, paitasid nibusid, libisesid sooja sügavikku naise jalgade vahel. Ta puudutas kõige intiimsemat kohta, Janine tõmbus pingule ja hingas katkendlikult.
Max langetas ennast tema kohale, nii et Janine nägi ainult tema silmi. Nende sügavust. Nendes säravat iha ja temas põlevat tuld.
Janine võttis mehe näo oma käte vahele ja tõmbas ta ennast suudlema. Ta avas suu, Maxi keel kohtus tema omaga meeletult ja ihalevalt. Janine ohkas, kuulis selle kirglikku heli ja suudles taas. Suurepärane! Mees oli suurepärane!
