Janine’i iha suurenes järjest. Ta surus oma puusad mehele vastu. Meeletus andumuses iga tõuke juures, et mees saaks temasse sügavamale tungida.
„Sa oled minu,” sosistas Max kirest kähiseva häälega nagu näljane tiiger. „Ma ma tahan veel. Ma tahan kõike!”
Janine andis talle kõik, mis tal oli, ja võttis temalt sama. Maxi keha töötas ja Janine pidas sammu. Ta oli teel kuristiku poole, mis oli juba käeulatuses.
Nii lähedal, tundis Janine. Nii lähedal piirile. Tema küüned kraapisid mehe selga, tungisid ta ihusse, otsekui oleks embus ainus asi, mis midagi tähendas. Ja antud hetkel oligi see nii. See oli kõik, mida ta vajas.
Janine tundis esimesi tõmblusi ja teadis, mis on tulemas. Ta hoidis ennast tagasi, kuid ikkagi saabus kõikehaarav orgasm otsekui ootamatult. Ta oigas, kui meeletu hoog teda unustusse kandis.
Hetk hiljem peitis Max näo ta kaelale ja tema suust vallandus kähe hüüe, mida summutas Janine’i pehme nahk.
Veel hetk hiljem, kui Max ennast kogus, ei uskunud ta toimunut. Ta oli võtnud naist, mõtlemata sellele, kus nad viibivad. Ilma turvalisusele mõtlemata.
Ta viibis siiani selle naise kuumas keskmes ja peaks tundma ennast süüdi. Kuid ei tundnud.
Ta hoopis tahtis teda uuesti.
Sama kirglikult kui esimesel korral.
„See oli…” Janine jäi vait, hingas sügavalt sisse ning lõpetas lause: „Mul pole sõnu!”
„Ka minul mitte.” Max naeratas ja tundis heameelt, kui naine sulges silmad ja mõnutundest ohkas. Max oli taas valmis ning naise reageering tõestas, et ka tema on selleks valmis.
Klubist kostev muusika sundis Maxi ütlema: „Me pole veel lõpetanud. Tule minu tuppa.”
Janine limpsas huult, ohkas kergelt ja ütles: „Oijaa. See on hea mõte.”
2. peatükk
Max avas Presidendi sviidi ukse ja Janine püüdis sinna sisse astudes mitte ahhetada.
Muidugi oli Fantaasia uhke koht, kuid Janine oli reserveerinud endale kõige väiksema ja odavama toa. See siin… seda oli võimatu kirjeldada.
Elutuppa jõudes jahmatas teda suitsuklaasist sein, kust avanes vaade ookeanile ja rannale. Sellel ei tundunud olevat lõppu. Põrandavaip oli paks ja pehme ning Janine’i jalad vajusid sellesse, kui ta aeglaselt ringi käis ja imetles apartementi.
Klaaslaudadel seisid kristallvaasid lilledega. Helepunane sohva ja tugitoolid toa mõlemas otsas pakkusid mugavat kohta vestluseks. Ruumis oli ka kamin – pigem küll ilu kui vajaduse pärast. Lambid heitsid mahedat valgust ning Janine märkas ust. Kindlasti viis see magamistubadesse.
Janine värises kergelt, kui Max tal ümbert kinni võttis ja mehe kehasoojus levis üle ta keha. „Vapustav,” ütles Janine pead Maxi rinnale toetades.
Ta kuulis mehe hääles naerunooti, kui ta vastas: „Käib küll, kui paremat pole.”
Janine pööras pead ja vaatas talle otsa. „Kas sa oled ikka kindel, et sa pole juveelivaras?”
Max puhkes laginal naerma ja Janine nägi ta silmis lõbusaid sädemeid. „Jumala kindel. Ma olen üks igav ärimees, nagu juba ütlesin.”
„Siis peab su äri olema väga edukas,” ütles Janine.
Max lasi temast lahti ja läks suure ruumi nurgas asuva baari juurde. „Üsna edukas.”
„Oi! Külm hakkas,” ütles Janine, tunnetades mehe äkitselt jahedat hääletooni ja rutakat lahkumist.
Max heitis talle pilgu ja Janine nägi mehe omas hetkelist ärevust, mis kohe kadus. „Vabandust, ma ei taha sellest praegu rääkida… ja kui olla aus, siis ei taha ma sellest üldse rääkida.”
„Mina ka.” Janine läks üle toa ja istus punasele baaripukile. „Tundub, et omanikule meeldib punane värv, eks ole?”
Vapustavalt meeldiv mees valas talle veini ja naeratas. „Ju siis.”
„Kas sa tunned teda?”
„Keda?”
„Omanikku. Kas sa tunned teda?” Janine võttis ulatatud klaasi ja maitses veini. Vein oli jahe ja hõrk – tegelikult suurepärane.
„Tunnen küll.”
„Seda ma arvasin,” lausus Janine. Rikkad mehed on ikka omavahel tuttavad, eks ole? Vähemalt Johniga oli see nii. Kuigi lõpuks selgus, et John polnudki rikas. Ta oli ainult teinud näo, et tal on raha. Nagu sedagi, et armastab Janine’i.
Max tõstis klaasi kuldkollase veiniga, jõi sõõmu ja asetas klaasi letile. Ta toetas peod läikivale puidupinnale ja vaatas Janine’ile otsa. „Me peaksime rääkima sellest, mis rannas toimus.”
Janine niheles. Teha oli üks asi, kuid sellest rääkida hoopis midagi muud. „Miks?”
„Kuna me ei kasutanud kaitsevahendeid.”
See lihtne lause oli ränk kui kalju.
„Oh.”
„Jah,” ütles Max uut sõõmu juues. „Oh.”
„Noh,” ütles Janine. Ta tundis, otsekui pöörleksid ta kõhus tinakuulid. „Esiteks kinnitan ma sulle, et olen täiesti terve.”
„Kena kuulda. Mina samuti. Aga on veel üks tähtsam küsimus, mille üle muretseda.”
„Jajah.” Tinakuulid olid nüüd suuremad ja kolksusid üksteise vastu ning Janine kahetses, et oli lõuna ajal korralikult söönud. Kuid ta hingas sügavalt sisse ja ütles: „Eks me peame siis ootama ja vaatama. Aga kõik on korras. Ma olen kindel. See oli ainult üks kord.”
Tume kulm kerkis kõrgele. „Huvitav,” lausus Max mõtlikult, „kui sageli on sajandite vältel seda lauset öeldud.”
„Muretsedes tundud sa palju inglaslikum.”
„Küllap vist. Aga nagu sa ütlesid, me peame lihtsalt ootama ja vaatama.”
Janine tundis ennast idioodina. Ta ei suutnud uskuda, et oli seksinud rannal võhivõõraga ja ilma kaitsevahenditeta. Jumal hoidku! Ta pole ometi rumal naine! Kuid praegu oli tal tunne, nagu oleks kirjutatud talle otsaette suurte tähtedega: IDIOOT.
Tema sõrmed liikusid mööda kristallklaasi jalga üles-alla, kuni Max lõpuks ütles: „Kui sa soovid, et me kordaksime oma etteastet, jätaksid ehk selle klaasipiinamise.”
„Mida?” Janine vaatas mehe poole ja ta nägi tema pilgus iha. Ja kõik mured olid hetkega kadunud. Mis siin ometi toimub? Janine pole olnud kunagi nii seksinäljas. Mitte iialgi igatsenud seda nagu praegu.
Aga võib-olla sellepärast, et ükski mees enne praegust polnud esmaklassiline armuke.
Kuid see salapärane mees oli seda kahtlemata.
Ta puudutas nimelt uuesti klaasijalga ja nägi mehe silmade sügavuses lõõmavat leeki. Max tuli tema juurde ja
