tal on armuke?” küsis Jasper.
“See on alatu laim!”
“Ma võin seda tõestada.”
“Ma ei usu sind,” lausus naine, kuid kahtlused, mis teda viimastel päevadel närinud olid, tõstsid uuesti pead.
“Mul on fotosid, kui näha soovid.” Vastust ootamata jätkas mees: “Tema nimi on Serena Wiltshire – sihvakas, suurte rindade ja särava naeratusega siresäärne blondiin.”
Hayley tundis iiveldust. Kuidas võis Myles temaga niimoodi käituda? Nad ju abielluvad kuu aja pärast. Naine tasus lõunavaheajal isegi pulmareisi eest. Mees avaldas talle armastust. Tegelikult oli Myles esimene, kes talle seda ütles. Ta lubas naisele suurepärast abielu, lapsi ja mereäärset maja eeslinnas.
Turvalisus.
Pealegi ta armastas meest…
Loomulikult armastas, püüdis naine hajutada kahtlusi, mis kuskil sügaval endast märku andsid.
“Kuidas siis jääb, Hayley?” küsis Jasper, tema hingeõhk naise huuli paitamas. “Sooviksid sa kuu aega minu abikaasa olla?”
“Midagi hullemat ei suuda ma välja mõeldagi,” nähvas naine.
Mehe tumedates silmades välgatas raev. “Aga kui ma jätaksin sind salongist ilma? Kas see poleks palju hullem?”
“Sa ei teeks…”
Jasper sundis naist vaikima, pannes sõrme Hayley pehmetele huultele. “Ma ei oleks selles nii kindel,” kordas mees enda varasemaid sõnu, hääles kindlameelsus. “Eks tee proovi, mu kullake.”
Hayley üritas kasvavat paanikat alla suruda. Tal oli praegugi raske ots otsaga kokku tulla, mis siis veel saab, kui mees otsustab talt üüratut renti küsida? Ärilaen, mille ta hiljuti salongi sisustuse uuendamiseks võtnud oli, lasus niigi ta õlul. Kuigi äri oli edukas, mõjunuks järjekordsed rahalised kohustused sellele katastroofiliselt.
“Kui sa hoolikalt järele mõtled, Hayley, oleks see su truudusetule kihlatule ideaalne kättemaks,” lausus mees, võttes sõrme naise suult. “Ledermanile ütle, et sa armusid minusse. See riivab kindlasti tema uhkust, et sa tema asemel minu valisid.”
“Keegi ei usuks, et ma sinusse armusin,” vastas naine sarkastiliselt, kuigi tema huuled alles surisesid mehe puudutusest. “Nad arvaksid, et ma abiellun sinuga ainult raha pärast.”
“Eks me mõlemad peame lihtsalt oma näitlemisoskusi natuke värskendama,” oli mees veendunud. “Sinagi pole just minu unelmate naine. Ma küll ei hakkaks ütlema, et sa oled viimane naine maamunal, kellega ma koos tahaksin olla, kuid sa oled siiski nimekirjas kuskil tagapool.”
Hayley vaatas mehele altkulmu otsa. “Nähtavasti oled sa samasugune mats nagu ennegi.”
Jasper naeris ja astus naisest eemale, tehes oma tämbriga naise põlved nõrgaks.
Hayley jälgis, kuidas mees kirjutuslaua juurde astus ja sealt oma isa foto leidis. Naine oli selle paar päeva enne mehe surma teinud. Jasper vaatas seda tükk aega, enne kui foto tagasi lauale pani. Ümber pöördudes ei väljendanud mehe nägu mingeid emotsioone.
“Ma võtan sinuga varsti ühendust,” lausus Jasper. “Vahepeal ära tee midagi, mida mina ei teeks.”
Hayley turtsatas pilkavalt. “Siis on valikuvõimalus ju suur. Mulle on jäänud mulje, et sa oled peaaegu kõigeks valmis, et oma tahtmist saada.”
Mees saatis talle õhusuudluse. “Ma armastan sind ka, Hayley.”
Kui uks tema selja taga sulgus, tundis naine külmajudinaid mööda selgroogu jooksmas. Jasper Caulfield tekitas temas alati mingi ohutunde. Kõigi nende aastate jooksul, mil ta meest tundis, ei olnud Hayley suutnud end tema seltskonnas kunagi turvaliselt tunda.
Jasperiga abiellumine ei tulnud kõne allagi.
Ta ei kavatsenud sellele isegi mõelda.
Mitte mingil juhul.
Hetkekski mitte.
Ta lihtsalt ei tihanud…
Teine peatükk
“Kas me õhtustame täna koos, Myles?” küsis Hayley, seistes oma pisikese kesklinna üürikorteri vannitoa peegli ees. Ühes käes hoidis ta telefoni ja teisega kohendas samal ajal meiki.
“Ee… täna vist siiski ei jõua, kallis,” vastas Myles. “Ma pean ühe uue kliendiga kohtuma. See tuli viimasel hetkel. Anna andeks, aga ma ei saa seda edasi lükata.”
Hayleyt läbis valusööst ja ta tundis pettumust, mis peegeldus ka tema sinirohelistes silmades. See oli juba kolmas õhtu järjest, kui Myles nende kokkulepitud kohtumise ära jättis.
“Pole midagi,” lausus Hayley, üritades oma pettumust varjata. “Mul ongi vaja mõned paberid läbi vaadata.”
“Mul on sellepärast väga kahju. Ma helistan sulle homme. Äkki õnnestub meil siis kohtuda.”
“Teeme nii,” vastas naine. “Loodan, et su kohtumine läheb edukalt.”
“Jah… kindlasti läheb. Homseni.”
Hayley oli just kõne lõpetanud, kui telefon ta käes uuesti helises. Kuigi number oli tundmatu, vastas ta kõnele. “Halloo, Hayley Addington kuuleb.”
“Sa siis ikkagi räägid veel minuga,” ütles Jasper pilkavalt.
Naine klammerdus telefoni külge. “Miks sa mulle helistad?”
“Kas sa õhtustaksid minuga?” küsis Jasper, nagu ta polekski naise sapist märkust tähele pannud.
“On see mingi nali?”
“Ma tean ühte suurepärast kohta, mida me külastada võiksime,” jätkas mees. “See on tõeliselt uhke. Kunagi ei tea, keda seal kohata võid.”
“Ma olen täna õhtul hõivatud,” vastas Hayley pingutatult.
“Ei ole,” lausus mees. “Sa kavatsed üksipäini kodus nukrutseda ja igatseda oma kihlatu järele, kes on juba kolm õhtut järjest teie kohtingu tühistanud.”
Naine klammerdus veel tugevamini telefoni külge. “Kuidas sa seda tead? Kas sa kuulad mu telefoni pealt?”
Mehe madalat naeru kuuldes tuli Hayleyle kananahk ihule. “Ole nüüd mõistlik, kullake,” vastas Jasper. “Me vajame teineteist. Lähme lihtsalt sööma ja kui me juhtume sinu truudusetut kihlatut nägema, saad talle otse näkku öelda, et sa mõtlesid ümber ega soovi temaga abielluda.”
“Myles õhtustab kliendiga,” ütles naine, üritades veenvalt kõlada, kuigi kahtlused hakkasid teda jälle vaevama. “Ta on hinnatud kinnisvaramaakler, kellel on palju tähtsaid kliente. Nende võõrustamine kuulub tööülesannete hulka.”
“Sel juhul ei saa sul ju midagi selle vastu olla, et minuga samasse restorani minna,” mainis Jasper. “Kui Myles on tõesti vaid ärikohtumisel, siis usub ta ka seda, et me sööme koos õhtust nagu kasuvend ja -õde.”
“Meie
