kaasnenud tunnetetorm mehele karmil moel, et suhte vussikeeramiseks on palju muidki võimalusi, kui lasta heasoovlikel lähedastel sellesse sekkuda.
„Polnud mõtet sulle Kate’ist rääkida. Meie suhe polnud tõsine ja kestis lühikest aega.” Kaheksa kuud pole tõesti pikk aeg, seega ma ei valetanud, rahustas Luke oma südametunnistust. Õe järgmiste uurivate küsimuste ennetamiseks kiirustas mees jätkama. „Iva on selles, et tunnen Kate’i ja ta ema piisavalt, et olla üpris kindel, et juhul, kui Ron Raven on elus, tahavad nad seda teada.”
Saali teisest otsas tervitas neid keegi käheda bassihäälega, päästes nii Luke edasisest ristküsitlusest. Jumal tänatud.
„Anna, mia piccola, come stai, carina?”1
„Bruno! Che sorpresa piacevole! Sto bene, grazie. E tu?”2
„Eh, cosi, cosi. Ei, ära tõuse, Anna.” Nõbu Bruno pigistas naise õlga. „Tore sind siit eest leida! Olen rõõmus, et otsustasin restoranist pärast kino läbi hüpata. Lasksin tütrel endale augu pähe rääkida. Vaatasime mingit kohutavalt igavat filmi õhkulendavate autodega. Kui filmis räägiti ka millestki muust, jäi see mul küll kahe silma vahele.”
Anna naeris, tõusis Bruno käsku eirates ja embas teda. „Bruno, jäta kaeblemine. Tean, et sulle meeldivad rohkete avariidega filmid.”
„Jah, kuid seda ainult siis, et kahe avarii vahel toimub ka mingi tegevus.” Bruno patsutas Annat õlale. „Oleksid pidanud mulle ütlema, et kavatsed täna siin õhtustada. Oleksin kino ära jätnud ja võtnud su siin vastu.”
„Ma ei teadnud, mis plaanid sul on. Luke on kõigest ühe ööpäeva mul külas. Muide, kas sa mäletad mu venda Luke’i?”
„Me pole varem kohtunud.” Bruno surus Luke’i kätt. „Eelmisel aastal Chicagos olles sõin aga ühes sinu restoranis, Lucianos Chestnutis. Pärisin sinu järele, Luke, kuid abikokk ütles, et oled sel õhtul ühes oma teises restoranis. Võid oma saavutustele Lucianos uhke olla. Olime vennaga ühel nõul, et toit on suurepärane.”
„Tänan. On suur kergendus kuulda, et juhtusid einestama ajal, kui meil midagi nässu ei läinud.”
„Miskipärast on mul tunne, et sina ja su meeskond ajate harva midagi nässu.” Bruno tõmbas tooli lauast kaugemale ja istus. „Ma ei suuda Lucianoga võistelda – me isegi ei püüa sellist toitlustamise taset saavutada –, kuid olen meie magustoitudele uhke. Mida võin teile pakkuda? Meie tiramisu on valmistatud minu vanaema retsepti järgi ja võin öelda, et see teeb kõigile teistele retseptidele silmad ette. Ka meie panna cotta karamellikreemiga on päris maitsev. See pole päris traditsioonilise retsepti järgi tehtud, sest kreem on tehtud petipiimaga.
„Mulle maitseb mandlilikööri jäätis,” ütles Anna. „See on minu lemmik.”
„Pead oma jäätise saama, cara.3” Bruno pigistas isalikult Anna kätt. „Mida sulle, Luke?”
„Panna cotta oleks suurepärane,” ütles Luke. „Ma pole kunagi panna cotta’t petipiimaga teinud. Maitse võib olla huvitav.” Toodi nende magustoidud ja kaks tillukest tassi lõhnavat espresso’t. Luke lobises viisakalt nõoga, kes tundus olevat lahke mees ja kogenud kokk. Võib-olla olid ravioolid erand ja muu toit on hea, mõtles Luke. Panna cotta oli kahtlemata kõrgemast klassist ja petipiim oli huvitav vaheldus traditsioonilisele maitsele.
Bruno vabandas end, et peab personaliga rääkima ja Anna nägi tublisti vaeva, et hoida venda Ron Raveni teemat uuesti tõstatamast. Kuna Luke püüdis omakorda hoida Annat jätkamast poolelijäänud kõnelust Kate’ist, valitses lauas ebatavaliselt pingeline õhkkond. Mõlemad tundsid kergendust, kui Bruno veidi aja pärast naasis ja Luke’i vastu laua taha istus.
„Üks meie ettekandjaid Merrie palus sulle selle edasi anda,” ütles Bruno Luke’ile kortsus kaardimakse kviitungit ulatades. „Ta ütles, et olid pärinud ühe tema teenindava laua taga istuva paarikese kohta. Ilmselt ununes see neil maha.”
Luke võttis paberilipiku ja vaatas seda põgusalt. „Olen Merriele väga tänulik. Aga ta ütles mulle, et paarike maksis sularahas.”
„Maksiski. Kuid see pole meie tšekk,” ütles Bruno. „Kui oleks, ei tohiks ma sulle seda anda. Merrie leidis selle arve katteks jäetud kahekümnedollariliste vahelt. Ta oli just seda ära viskamas, kui nägi mind teile magustoitu tellimas ja taipas, et oled tõesti minu nõbu. Kuna meie restoranil ega nende einel pole selle kviitungiga vähimatki pistmist ning meil pole võimalik seda neile tagastada, arvasin, et sellest ei sünni midagi halba, kui selle sulle annan. Merrie sõnutsi olid mehest väga huvitatud.”
Bruno hääl oli eksimatult küsiv ning Luke kordas luiskelugu vanast sõbrast, kellega ta on kontakti kaotanud. „Ma pole kindel, et mul jätkub indu teda kviitungi kaudu otsida, kuid olen Merriele väga tänulik. Ütle talle minu tänusõnad edasi, eks?” Luke teeskles sihilikult huvipuudust, sest polnud ette teada, kuidas Bruno reageeriks uudisele, et nägi veidi aja eest söögisaalis oletatavat mõrvaohvrit lõunat söömas.
Paistis, et Bruno jäi Luke’i selgitusega rahule. Pärast uut raundi häid soove ja hüvastijätusõnu läks mees kööki tagasi.
Teel Annaga auto poole silus Luke kortsus tšekki ja uuris sellel kirjas olevat nappi infot. See oli kaardimaksekviitung neljakümne kolmele dollarile ja makse oli tehtud sama päeva hommikul Päikesetõusu nimelises firmas. Tšekil polnud kirjas, millega see firma tegeleb.
„Kes on maksja?” küsis võtmerõngas autoukse võtit otsiv Anna.
Luke hoidis kviitungit valguse käes. „Stewart M. Jones.”
„Näed nüüd!” Anna näis tundvat kergendust. „Ma ju ütlesin, et too mees, keda nägid, polnud Ron Raven. Võid end nüüd lõdvaks lasta ja loobuda kinnismõttest, et nägid surnut. Viimase tunni jooksul on mulle korduvalt tundunud, et viibin „Kuuenda meele” võtetel.”
Tõsiasi, et kaardikviitungil oli maksjaks märgitud Stewart Jones, ei tõestanud, et see on Luke’i nähtud mehe nimi, nagu Anna ilmselt arvas. Kui Ron oli oma surma lavastanud, ei saanud ta avada uut pangakontot nime all, millest vabanemiseks ta nii suurt vaeva oli näinud.
Luke otsustas, et ilmselt kartis Anna, et purunenud suhte pärast Kate’iga näeb ta Ronist viirastusi. Rohkem mööda panna õde ei saanudki. Luke ei klammerdunud kaugeltki Kate’i külge. Viimases otsas oli nende armulugu olnud tõeline rist ja viletsus ning Luke oli paganama kindel, et ei kahetse selle lõppu hetkekski. Kate oli küll ilus ja seksikas ning tal olid samasugused karjääriunistused kui Luke’ilgi, kuid isikuomadustelt olid nad täielikud vastandid. Rääkimata sellest, et naise arusaam truudusest erines oluliselt mehe omast.
Mees mõistis, et iseloomuomaduste erinevus oli mõjutanud nende suhte purunemist sama palju kui truudusemurdmine. Nende suhte edenedes olid iseloomude erinevused pinnale tõusnud ja tekitanud hõõrdumisi. Luke pettumused oli üle ääre keenud lärmaka itaalia temperamendiga, mida ta oli terve täiskasvanuelu püüdnud ohjeldada. Kate oli Luke’i tundepurskeid tauninud üha süveneva snoobiliku jäise vaikimisega.
Pelgalt meenutus nende suhte viimastest nädalatest ajas Luke’il südame pahaks, rääkimata juba kohutavast lõpplahendusest. Luke ei vaielnud Anna viimsele kommentaarile Steward M. Jonesi isiku kohta vastu, vaid pistis kviitungi rahakotti
It. k „Anna, mu väikseke, kuidas sul läheb, kallis sõber?“
It. k „Bruno! Milline meeldiv üllatus! Väga hästi, tänan. Ja sul?“
It. k: kallis
