ikkagi pool aastat möödas, niisiis otsustas Luke alles pärast Chicagosse naasmist võimukandjatele teatada, et Ron Raveni surnukeha ei vedele kusagil Atlandi ookeani põhjas, vaid mees on elu ja tervise juures ning näib ühes Washingtoni peenemas äärelinnas igati elu nautivat.
Kolmas peatükk
Chicago, 10. oktoober, 2007
Miami politseijaoskonnas ei vaevutud isegi viisakad olema, kui Luke helistas ja teatas, et oli nädala eest näinud oletatavalt surnud Ron Ravenit Virginias Herdonis õhtust söömas. Politsei korrapidaja ei vaevunud isegi Luke’i telefonikõnet uurijatele edasi suunama, niisiis proovis mees Chicago politseis õnne.
Sel korral oli ta targem. Luke kõne suunati edasi politseiseersandile, kellega ta oli kolmeteistkümne kuu eest Luciano ümberehitamise käigus kohtunud. Seersant oli määratud uurima, kes varastab ehitusplatsilt materjale ning Luke’i arvates oli nende koostöö igati laabunud.
Ilmselt polnud nende koostöö olnud aga nii hea, et politseinik jäänuks Luke’i väidet Ron Raveni nägemisest uskuma. Seersant oli viisakas, kuid näitas üles samasugust uskumatust nagu tema Miami politseijaoskonna kolleegid. Ta selgitas, et mõlemasse jaoskonda on laekunud kuhjade viisi ettekandeid Ron Raveni nägemisest ning tõsiasi, et Luke nimetas end kadunukese vanaks sõbraks ja ärituttavaks, ei lisanud tema väitele erilist kaalu.
„Kas teile pole pähe tulnud, et võib-olla saite nii palju teateid seepärast, et Ron Raven on elus ja teda tõepoolest nähti?” küsis Luke viimaks, püüdmatagi oma pettumust varjata.
„Ei,” ütles seersant ilmetult.
„Ja sinnapaika see jääbki?” küsis Luke uskumatult. „Lihtsalt ei ja kõik?”
„Missugust vastust te minult ootasite?” Uurija ohkas. „Saame sellesarnaseid teateid iga kord, kui mõnda mõrva kajastatakse meedias ülearu palju. Uskuge, et kui pole surnukeha, mida maha matta, väidavad pooled riigi veidrikud, et nägid kadunukest elusana.”
Luke taipas masendusega, et uurija vaatevinklist oli ta lihtsalt järjekordne kuulsust ihkav napakas. „Aga me oleme varemgi koos töötanud!” protesteeris ta. „Te teate, et tunnen Ron Ravenit isiklikult. See oli teie kolme aasta taguses ettekandes ehitusplatsil toimunud varguste kohta kirjas. Küsisite tookord minult, kes restorani ehitamist rahastab ja mina vastasin, et pean Ron Raveniga krediidi osas läbirääkimisi.”
„Tõsi.” Seersandi häälest kostis lisaks tüdimusele ka kärsitust.
„Ma ei helistanud ajal, kui Ron Raveni kadumine oli meedias kuum teema. Ajakirjanikud on juba nädalate, õigupoolest kuude eest endale uued ohvrid leidnud.”
„Olen kindel, et usute seda, mida te mulle rääkisite, härra Savarini…”
„Teie aga mitte ja teil pole kavaski juurdlust algatada.”
„Ei, seda ma ei tee.” Nende varasemat tutvust arvestades tundis seersant vajadust pikemalt oma otsust selgitada. „Faktid on järgmised. Teiega rääkimise ajal avasin Ron Raveni juhtumi kohta käiva faili. Märkmed on praegu minu arvutiekraanil. Nende kolme kuu jooksul, mil toimik oli avatud, küsitlesime sada kahtekümmet inimest, kes väitsid, et nägid Ron Ravenit. Lihtne arvutus näitab, et keskmiselt nähti teda kümme korda nädalas. Miami politsei võttis enda peale sadade teiste pealtnägijate küsitlemise. Kõigele tipuks helistas meile kuus inimest, kes väitsid, et just nemad tapsid Ron Raveni ja veel kolm, kes tutvustasid end naisena, kes oli mõrvaööl temaga hotellitoas. Kontrollisime kõiki kuut tunnistust ja küsitlesime kõiki kolme naist. Meie uurijad jõudsid järeldusele, et kõige lähemalt nägid need inimesed Ron Ravenit oma elutoas teleriekraanil. Sinna maksumaksja dollarid maist juuli lõpuni läksid, härra Savarini. Täielik aja ja inimressursside raiskamine. Kui Julio Castellano vahistamine välja arvata, on juhtum lõpetatud. Kui juhtute Castellanot nägema, olen asjast rohkem huvitatud.”
„Tõsiasjal, et hullud armastavad üles tunnistada mõrvu, mida nad pole sooritanud, pole vähimatki pistmist minu väitega, et nägin eelmisel nädalal Virginias Ron Ravenit.”
Politseiniku hääl polnud enam igavlev, vaid ilmselgelt kärsitu. „Meie käsutuses on tõendusmaterjal, mis kinnitab, et kaks korda tapmise eest süüdimõistetud kurjategija Julio Castellano viibis Ron Raveni hotellitoas,” nähvas ta. „Meil on kuulid ja verepritsmete muster, mis kohtuekspertide sõnutsi vastab täpselt sellele, kui voodist põgenevat ohvrit tulistatakse. Lisaks on meil turvakaamera video, kust on näha kahe surnukeha sõidutamine jahile. Toetudes jahi logiraamatu ja hiljem võetud andmete vahele, arvestasid asjatundjad välja, et tol ööl läbis jaht ilma omaniku loata ja tema teadmata kokku kolmkümmend viis meremiili. Uskuge, härra Savarini, teame täpselt, mis Ron Raveniga tema kadumise ööl juhtus. Ta mõrvati. Ta on surnud ja tema surnukeha – või see, mis sellest järel on – lebab Atlandi ookeani põhjas.”
Masendav oli kuulda Anna väidete enam-vähem täpset kordust. Luke taipas, et teatamine, et tal on tolle auto number, millega niinimetatud Ron Raven restoranist põgenes, ei vii teda kuhugi. Tõenäosus, et Chicago politseijaoskonnas nõustutakse auto numbrit kontrollima, oli nullilähedane. Luke kiirustas ilmselgelt kasutut telefonikõnet lõpetama. Ta tänas järsult politseinikku selgituste eest ja pani telefonitoru hargile.
Mõni minut puudus kella üheteistkümnest. Luke’il oli aeg tööle minna ja viimane aeg teha lõpp kinnismõttele, et nägi inimest, kellest peale tema nähtavasti keegi ei hoolinud. Mees oli pärast hommikust sörki higine ja läks vannituppa, et enne pikka tööpäeva duši all käia. Tal veab, kui ta kella kaheks-kolmeks öösel oma Lincon Parki kortermajja tagasi jõuab, ja sedagi ainult siis, kui üheski ta kolmest restoranist ei teki õhtul kriisiolukorda.
Luke lasi kuumal veel pead ja keha uhtuda. Politseinikud olid veendunud, et Ron Raveni kadumise juhtum on lahendatud, hoolimata vähetähtsast faktist, et neil polnud õnnestunud väidetavat mõrvarit vahistada. Kes oli tema, Luke, kui ta väitis järjekindlalt, et nägi Ron Ravenit Virginias Herdonis õhtustamas, kui terve maailm oli nõus rõõmuga leppima järeldusega, et mehest sai ammu Atlandi ookeani kalade rootsi laud.
Isegi kui temal on õigus ja ülejäänud maailm eksib, polnud mõtet peaga vastu politseinike ükskõiksuse müüri joosta. Tõsiasi, et ta käis kaheksa kuud Ron Raveni tütrega, ei andnud talle õigust oma nina Ravenite eraasjadesse toppida. Pealegi oli nende armulugu Kate’iga palju kuid tagasi lõppenud. Jumal näeb, et tal on oma perekonnaga piisavalt probleeme, et nende lahendamiseks oleks vaja paar eluaega. Oli kuradima kindel, et tal polnud vaja võtta enda kanda veel teiste pereprobleeme.
Kuid, kurat võtaks, ma ju nägin Ron Ravenit! Hoolimata Luke’i katsest tüütu mõte veega maha uhta, istus see kindlalt peas. Mees tuletas endale meelde kõiki põhjusi, miks on täielik aja raiskamine alustada tobedat otsingut, veenmaks ülejäänud maailma, et Ron Raven on elus. Eile oli tema Winnetka äärelinnas asuva uusima restorani abikokk pöidlasse lõiganud. See tähendas kümmet tundi pingsat tööd, selle asemel, et jälgida paar tundi, et töö laabuks ja suunduda siis Chicago all-linnas asuvasse Lucianode lipulaeva. Food Networkist oli eile helistatud ja palutud Luke’il teha peatse aasta-show’ jaoks pingenimekiri Ühendriikide kõige huvitavamatest peakokkadest. Kuidagi oli tal õnnestunud järgmise nädala juba niigi pingelisse ajagraafikusse mahutada kaheksa tundi intervjuusid, kus kaameramees filmis teda toidu tegemise ajal ja ekspert analüüsis kõike alates Luke’i sügisestest retseptidest kuni tema põhitehnikani.
Luke keeras dušikraani kinni ja raputas kehalt vee. Oli ilmselge, et praegu pole tal aega viirastusi jahtida. Sellegipoolest haaras mees vannilina ja paterdas märgade jalgadega ruumikasse magamistuppa, mis täitis ühtlasi ka kabineti ülesannet. Luke sidus saunalina piha ümber, vaatas pihuarvutist
