selle kohta, et Tanner Forsythe Drysdale Electronicsis ohjad oma kätte haarab. Mida ta küll tegema peab?
Härra Taylor noogutas rahvale ja alustas:
„Nagu te kõik teate, olen ma juba pikka aega pensionile jäämisest rääkinud. Proua Taylor veenis mind lõpuks unistamise asemel tegutsema. Paljud teist teavad, et firma juhtkond sai paar nädalat tagasi kokku, et minu järeltulijaga viimast korda läbi rääkida. Eelmisel reedel vestlesin mõnega teist isiklikult, et minu lahkumine ja uue tegevjuhi ametisse asumine võimalikult libedalt läheks. Tahaksin teile tutvustada Tanner Forsythe’i. Ta võtab minu koha üle juhtkonna täielikul heakskiidul. Tanneril on muljet avaldav taust, ta on muutnud raskustes olnud elektroonikafirmasid enam kasumit tootvaks kui kunagi varem. Tema suurepärane CV on pakis, mille Ellie igaühele väljudes annab. Juhtkond ja mina loodame, et te kõik suudate viia Drysdale Electronicsi Tanneri juhtimise all täiesti uuele tasemele. Loodan, et toetate teda täielikult ja teete temaga koostööd.”
Härra Taylor ootas, kuni viisakusaplaus vaibub, ning noogutas siis endast paremal istuva mehe poole.
„Kuidas oleks, kui igaüks tutvustaks ennast, ütleks enda juhitava osakonna nime ja veel midagi, mida Tanner teie arvates praegu teadma peaks. Enne selle nädala lõppu kohtub ta igaühega ka isiklikult.”
Härra Taylor vaatas kella.
„Aga teeme lühidalt, mul on ka endal palju tegemist, enne kui ma Bahama saarte poole teele asun.”
Mõne hetke jooksul heideti selle üle heatahtlikku nalja. Siis alustas Hank Brownson enda tutvustamisega lisades, et juhib raamatupidamisosakonda. Laua ümber istuvad inimesed nimetasid üksteise järel kes on kes ja andsid oma vastutusalast kiire ülevaate. Juba saabuski Teresa kord. Annal hakkas kõhus keerama. Tema on järgmine. Ta kuulis Teresat ütlemas, et ta juhib personaliosakonda, ning sellele järgnevat vaikust.
Anna vaatas pigem härra Taylorile otsa kui Tanner Forsythe’i tuttavatesse tumedatesse silmadesse.
„Minu nimi on Anna Larkin. Ma olen Euroopa projektide alamjuht.” Anna ei suutnud rohkem midagi öelda. Ühe hirmsa hetke arutles ta, kas Tanner tühistab lubatud ametikõrgenduse ega lase tal Brüsseli kontorisse kolida.
Anna oli üle kümne aasta selle ametikoha nimel töötanud. Ta oli viis aastat usinalt prantsuse keelt õppinud. Viimasel ajal oli ta oma puhkuse erinevates Euroopa riikides veetnud, et eri maid tundma õppida ja keelt praktiseerida. Anna oli viisteist aastat oma elust pühendanud sellele, et saada parimaks rahvusvahelise turunduse töötajaks, kes Drysdale Electronicsis kunagi olnud on.
Ühe südant seisma paneva hetke kestel mõtles ta, kas see kõik oli ilmaasjata.
Kui halvad asjad saabuvadki kolmekaupa, kas see on siis lõpp? Ehk toimub järgmise kümne minuti jooksul Anna imeline paranemine. Õelt kuuldud uudised ei tee enam nii haiget ja Tanner saadab ta avansiga Euroopasse.
Ja sead hakkavad lendama.
Neil Patterson hakkas end tutvustama ning Anna nõjatus tooli seljatoele. Ta ei loonud endale illusioone, et tema elu otsemaid muutuks. Anna ainuke lootus oli, et ta jõuab koju, enne kui kokku kukub. Kui asja helgemast küljest vaadata, siis ei saa Tanner Annat ju vallandada, kui ta kodus on, kas pole nii?
Kui tutvustamine läbi sai, pidas Tanner lühikese kõne. Ta esitas kõigile optimistliku ja vahetu väljakutse tõusta ootuste uuele tasemele. See mõjus motiveerivalt, härra Taylorit ja tema tööd solvamata. Kõne avaldas Annale muljet.
Ka suvel oli mees talle muljet avaldanud. Nad olid pärast jõusaalis treenimist veetnud lõputuid õhtuid, jalutades San Franciscos ja nautides linna, kui rahvahulgad sealt kadunud olid ja ilm oli mõnus. Nad rääkisid kõigist maailma asjust, või Anna vähemalt arvas nii, kuid Tanner ei maininud kunagi oma täpset töökohta. Ja Anna ütles vaid, et tegeleb turundusega. Ta ei tahtnud, et teda töö järgi määratletaks.
Tegelikult oli Anna oma tööst üksikasjalikult rääkinud vahetult enne seda, kui Tanner temaga suhtlemise lõpetas.
Liisk oli langenud. Tanner teadis, et teda sellesse firmasse tööle tahetakse, ja ta lõpetas oma tulevase alluvaga kohtumise.
Anna soovis, et mees oleks lõpetanud asja, enne kui nad voodisse minna jõudsid. Mitte ainult kohmetuse pärast leides, et nad nüüd koos töötavad, vaid ka selle vapustava sündmuse enda pärast, mis enam iial ei kordu. Anna oli hakanud Tannerisse armuma, kuigi teadis, et see ei vii kuhugi. Kuid armatsemine polnud tema arvates kunagi nii erutav, nii haarav olnud kui sel ööl, mille nad koos veetsid.
Anna hoidis pilgu oma märkmikul ning kuigi ta püüdis Tanneri kõnele keskenduda, kandusid tema mõtted sellele ööle. Ta mõtiskles, kas ta polnud ehk milleski tasemel olnud. Nüüd oli Annal vähemalt loogilisem seletus sellele, miks mees temaga enam ei suhelnud.
Tanner Forsythe lasi oma pilgul ruumis ringi libiseda ning uuris iga end tutvustava mehe ja naise näojooni. Ta teadis, et Anna on nende seas. See oli olnud ainus põhjus, miks ta naisega kohtumise lõpetas. Kuid kui tema pilk Annal peatus ja ta naise häält kuulis, oli Tanner teda tabanud külgetõmbest üllatunud. Nad olid mitu nädalat kohtunud. Kui Tanner sai teada, et Anna töötab Drysdale Electronicsis, oli ta otsekohe naisega suhtlemise lõpetanud. Esialgsed läbirääkimised tema töökoha asjus olid juba alanud – ja Tanner ei käinud oma kaastöötajatega kohtamas. Eriti siis, kui neist varsti tema alluvad pidid saama.
Kas ta oleks pidanud kahtlustama, et Anna Drysdale Electronicsis töötab, kui nad jõusaalis kohtusid? Tanner sai spordiklubi liikmepileti lisasoodustusena. Ta oli läinud vaatama, kas see koht talle meeldib. Jõusaal asus kontorist kahe kvartali kaugusel ja oli pärast tööpäeva lõppu alati rahvast täis. Tanner oleks pidanud rohkem peale käima ja välja uurima, kus Anna töötab, kuid teda huvitas pigem naine ise kui tema tööandja.
Tavaliselt polnud Tanner pikaajalistest suhetest huvitatud. Ta oli Cindylt oma õppetunni saanud. Teda pole võimalik enam abiellu meelitada. Kuid Tanner ja Anna olid mitmeski sobinud. Naine ei esitanud nõudmisi ja seda ei teinud ka Tanner. Nad olid olnud kaks inimest, kellel oli palju ühist, ning olid jõudnud ühel vapustaval ööl voodisse.
Sellest ajast saadik, kui ta Annale helistamise lõpetas, polnud Tanner kellegagi kohtamas käinud. Endise töö otste kokkutõmbamine ja uueks valmistumine oli olnud vaevarikas. Mitte midagi kontimurdvat, kuid Tanner tahtis tasemel olla. Kui ta suudaks aastaga puhaskasumit tõsta, kaasneks sellega kopsakas preemia. Ta oli saavutustele orienteeritud.
Sundides end tähelepanu tagasi koosolekule pöörama, jätkas Tanner erinevate juhtide kuulamist ja mõtles hetkeks, kas Anna võiks talle probleeme tekitada. Tanneri arvates oli naine selleks liiga professionaalne, et kõigi ees stseeni korraldada, kuid naiste puhul ei võinud iial kindel olla. Mees peab hoolt kandma, et nende lõppenud armulugu ei põhjustaks uuele väljakutsele mingeid komplikatsioone. Firma konkurentsivõime hoidmisega on niigi küllalt tegemist ja lisamuresid sisemiste probleemide pärast polnud küll vaja.
Kui viimane juht oli end tutvustanud, hakkas Tanner taas rääkima.
„Pärisin Ellie Snodgrassi oma isiklikuks assistendiks. Tema käes on nimekiri nendest, kellega ma täna rääkida soovin. Need kohtumised on lühiajalised. Olen mitu nädalat uute ideede ja strateegiamuutuste kallal tööd teinud ja loodan, et näitate uute suundade vastu üles indu ja meelekindlust, et Drysdale Electronics saavutaks omal alal silmapaistvaima positsiooni.”
Tanner pöördus härra Taylori poole ja ulatas talle käe.
„Annan teie firmas endast parima, söör,” ütles ta.
Selle
