mehe juuresolekul tekkivast uimastavast tundest, füüsilisest külgetõmbest ja ka nende vestluse käigust. Tanner oli olnud eriline.
Mees vaatas üles, Annale silma. Anna kangestus. Tanner ei suuda ju mõtteid lugeda, eks ole?
Kausta sulgedes pani mees selle laua vasakule servale teiste samasuguste virna.
„Vaatan selle täna õhtul põhjalikumalt üle. Kui mul küsimusi tekib, helistan sulle.”
Järeldades sellest, et vestlus on läbi saanud, tõusis Anna pisut kõikudes ja peapööritust tundes püsti. Ta naeratas Tannerile viisakalt ja pöördus minekule. Ta haaras juba ukselingi järele, kui mees uuesti rääkima hakkas. Üle õla vaadates nägi Anna, et Tanner on püsti tõusnud ja nõjatub sundimatult ühe puusaga lauale.
„Kuidas sul päriselt läheb, Anna?” küsis mees oma madalal seksikal hääletoonil.
Anna kehitas õlgu ja keeras end natuke, et Tannerit paremini näha.
„Neil päevil mõtlesin ma, miks sa enam ei helista. Tänaste sündmuste valguses saan ma sellest täiesti aru.”
„Kui oleks mingi muu võimalus olnud…” alustas Tanner.
Anna raputas pead.
„Me poleks niikuinii saanud eriti kaua koos olla. Ma lähen jaanuaris Brüsselisse.” Ta vaatas meest uurivalt. „Ma ju ikka lähen Brüsselisse, jah?”
Tanner noogutas. „Thomas Ventneri ja Allen Taylori sõnade järgi oled sina parim, kes sellele töökohale sobib. Ma ei näe midagi, mis selle vastu rääkida võiks.”
Anna pööras uuesti ukse poole. Äkitselt tõmbus ta valust peaaegu kõverasse. Tema kõht kiskus krampi. Palun ära lase mul Tanneri kabinetis oksendama hakata!
„Mida paganat?” Tanner sööstis laua tagant välja, et Annat toetada. Anna hoidis kõhust kinni ja tõmbus kägarasse. Valu oli terav, kuid hakkas juba järele andma. Ta sureks häbisse, kui peaks oma uue ülemuse kingadele oksendama.
„Kas sul on valus?” küsis Tanner, kinnitamaks ilmselget.
„Pean tualetti minema. Jään vist jälle haigeks. Vabandust!” Nii palju siis professionaalsest muljest. Anna õnne keerdkäikudega arvestades pidi ta nüüd olema Tannerit nakatanud ja nädala lõpuks on mees gripis.
„Ellie,” ütles Tanner ust avades. „Kas saaksid Anna tualetti viia?”
„Mis viga?” küsis Ellie. Nähes Annat, kes kätt suu ees hoidis, võttis Ellie tal ruttu õlgade ümbert kinni. „Teeme parem kähku, jah?”
Anna noogutas.
Viis minutit hiljem uhtus Anna oma nägu külma veega.
„Peaksid koju minema,” ütles Ellie teda seljale patsutades.
„Sul on õigus.”
„Helista oma arstile ja küsi, kas ta oskab midagi sümptomite leevendamiseks soovitada.”
Anna pomises: „Arst ei saa midagi teha.”
„Kas sa oled täna midagi söönud?” küsis Ellie.
„Sõin lõunaks natuke suppi. Pärast seda tundsin end pisut paremini. Ilmselt lihtsalt petsin ennast.”
Anna vihkas tühja kära, mis sellest tõuseb. Ta tahtis vaid oma korterisse hiilida, teki üle pea tõmmata ja terve ööpäeva magada. Selle asemel oli ta end uue bossi kontoris lolliks teinud. Veelgi hullem, Anna muretses, et Tanner kasutab seda tema vastu, kaaludes, kas anda Annale Euroopa osakonna juhi koht.
„Helista ikkagi arstile. See ei teeks halba,” soovitas Ellie.
Anna noogutas vastumeelselt.
„Tähtsamad asjad enne. Lähen taksoga koju. Ja helistan siis arstile. Aga tead ju küll, kõige rohkem käsib ta mul piisavalt vedelikku juua ja palju puhata.”
„Sa püüdsid täna liiga paljuga hakkama saada,” ütles Ellie. „Ära homme tööle tule, kui sa end hästi ei tunne.”
„No seda nõuannet järgin ma meeleldi.”
Poole tunni pärast oli Anna kodus. Ta helistas arstile, kuid nagu ta oletanud oligi, olid arsti ajad selleks päevaks kinni. Õde nõustus Anna järgmiseks varahommikuks vahele pigistama. Nagu Anna ennustanud oli, soovitati tal palju juua ja piisavalt voodis puhata. Seda polnud just raske teha. Anna pani kõige soojema öösärgi selga, vaatas, et tema kassil Mitziel oleks küllaldaselt süüa ja juua, ronis siis voodisse ja tõmbas teki peale. Mõne hetke pärast jäi ta sügavalt magama.
Telefonihelin äratas Anna. Väljas oli pime. Kui kaua ta maganud oli? Anna kobas telefoni järele.
„Halloo?”
„Mida arst ütles?” küsis Tanner.
Teine peatükk
Anna toetas selja padja vastu ja oigas. Ta ei tahtnud Tanneriga rääkida. Täna oli juba küllalt raske olnud temaga silmitsi seista. Miks ta helistab? Kas ta teeks seda kõigi oma töötajate puhul?
„Täpselt seda, mida ma ootasingi. Et ma jooksin ja puhkaksin palju. Mida arst sulle ütleb, kui sul gripp on?”
„Ma olen harva gripis,” ütles Tanner.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
