magama, vaid veidi pärast seda, kui Megan uinus.
Tal oli plaanis jääda vaid ööpäevaks.
Järgmisel päeval pingutasin kõvasti, et talle tegevust leida ja vältida piinlikke vaikusehetki ja vestlusi minevikust. Eriti emast. Sellest ei rääkinud me kunagi.
Viisin ta koos Meganiga Empire State Buildingi katusele, siis külastasime loodusloomuuseumi ja muidugi ka 11. septembri mälestusmärki Ground Zero.
Kui ta minema sõitis ja lahtisest autoaknast lehvitas, libistas Megan oma väikese käe minu pihku ja küsis: „Kas vanaisa tuleb veel teine kord tagasi?”
Kõhklesin hetke, siis niisutasin oma huuli ja naeratasin: „Muidugi, kullake, aga tal on väga palju tegemist. Ma ei tea, millal ta tulla saab.”
Läksime tagasi tuppa.
Michael oli tööl. Maja tundus nii tühi ja vaikne.
„Kas sa tahaksid küpsiseid teha?” küsisin rõõmsameelselt.
Megan vaatas mind melanhooliaga, mis jääb alatiseks minuga, kuna see oli esimene märk õudusunenäost, mis peagi sai meie perekonna osaks.
Siis ma seda mõistagi ei teadnud. Sel ajal ei teadnud ma midagi.
„Olgu,” vastas tüdruk.
Võtsin ta sülle ja viisin kööki.
Järgmisel hommikul ei ärganud Megan enne poolt üheksat, mis üllatas mind, sest tavaliselt ronis ta täpselt kell kuus hommikul meie voodisse. Ta oli täpsem kui meie digitaalne äratuskell.
Kui kell hakkas kaheksa saama ja ta ikka veel magas, oletasin, et ta oli veel väsinud meie eelmise päeva ekskursioonist vaatamisväärsuste juurde.
Ma eksisin. See oli midagi täiesti muud – midagi, mille juhtumist meiega ma ei pidanud iialgi võimalikuks.
See oli meie viimane normaalne päev.
Kuues peatükk
Järgmise seitsme päevaga jäi Megan aina uimasemaks ja magas pärastlõunatel pikalt. Ta nahk muutus kahvatuks ning ta lösutas teleka ees ilma kordagi naeratamata – isegi mitte kapten Weatherswordi5 peale.
Nädala lõpuks oli ta kergesti ärrituv ega talunud, kui ma teda puudutasin, niisiis panin talle aja meie arsti juurde, kes kutsus meid otsekohe enda juurde.
Kui ma Meganit arsti juurde minemiseks riidesse panin, märkasin suurt sinikat tema vasakul pahkluul ja teist tema seljal. Mainisin seda arstile ja ta saatis meid haiglasse vereproove andma.
Pärast seda läks kõik väga kiiresti. Proovide tulemused olid käes tunni ajaga ja meid Michaeliga kutsuti tulemuste teatamiseks lastearsti juurde.
„Mul on väga kahju, et pean teile seda ütlema,” sõnas dr Jenkins, „aga Megan on väga haige. Testid näitavad, et tal on äge müeloidne leukeemia.”
Ta peatus, et anda Michaelile ja mulle veidi aega, et mõistaksime, mida ta meile ütles, aga mulle tundus, et ma ei suuda sellest aru saada. Mu aju seiskus. Ja siis tundsin äkitselt, et võin oksendama hakata. Tahtsin arstile öelda, et ta eksib, aga ma teadsin, et see pole tõsi. Meganiga oli midagi väga valesti ja ma olin seda teadnud juba enne, kui vereanalüüside tulemused saabusid.
„Kas teiega on kõik korras, proua Whitman?” küsis arst.
Michael pigistas mu kätt.
Ma keerasin toolis end avatud ukse poole, et näha oma armsat kallist inglit, kes lebas vaikselt ooteruumi plastistmetel koos sotsiaaltöötajaga. Ta vaatas telekat ja keerutas oma pikki pruune kiharaid näpu ümber.
Vaatasin korraks Michaelit, kes oli näost lubivalge, ja siis pöördusin taas arsti poole.
„Ma tahaksin ta onkoloogiaosakonda sisse võtta, et saaksime veel teste teha,” ütles dr Jenkins, „ja otsekohe raviga alustada.”
Ei. See ei ole tõsi. See ei ole päriselt. Mitte Megan.
„Pr Whitman, kas teiega on kõik korras?” Dr Jenkins naaldus üle oma laua lähemale.
„Minuga on kõik hästi,” vastasin, kuigi tõde ei saanud praegu kaugemal olla. Mu rinda rusus ränkraske hirm, kui kujutasin ette, mis Meganiga järgnevatel kuudel juhtuma hakkab. Teadsin vähist piisavalt, mõistmaks, et ravi ei saa olema lihtne. Enne kui asjad paremaks hakkavad minema, lähevad need palju hullemaks.
Ta oli alles laps. Kuidas ometi peaks ta sellega toime tulema? Kuidas mina sellega toime tulen?
„Te ütlesite, et soovite ravi otsekohe alustada,” küsis Michael, lõpuks rääkima hakates. „Mis siis, kui me ei nõustu? Mis siis, kui me tahaksime kuulda teise arsti arvamust?”
Ma vaatasin kiirelt tema poole, üllatunud süüdistavast toonist, mis ta häälest kostus.
„Muidugi võite küsida teist arvamust,” vastas dr Jenkins rahulikult, „aga ma tõesti soovitan, et te laseksite meil Megani täna haiglasse jätta. Te ei tohiks oodata.”
Michael tõusis ning hakkas kabinetis edasi-tagasi tammuma. Tundus, nagu tahaks ta midagi lüüa.
„Kas asi on nii hull?” küsisin. „Kas meil ei ole rohkem aega?”
Arsti silmadest paistis sisemist enesekindlust, mis pakkus mulle kröömikese lohtu. „Muidugi on teil aega,” ütles ta. „Aga on väga oluline, et alustaksime raviga otsekohe. Samuti on väga tähtis, et püüaksite jääda optimistlikuks. Teil seisab ees raske lahing, aga ärge kaotage lootust. Laste leukeemiaravi tervenemismäär on üle 75 protsendi. Niipea kui saame ta haiglasse sisse võetud, koostaksime parima võimaliku raviplaani. Ta on tugev tüdruk. Teeme kõik, mis meie võimuses, et tema vähk taanduks.”
Mu hääl värises kontrollimatult, kui ütlesin: „Aitäh.”
Ma tõusin ja väljusin kabinetist kui udus, jättes Michaeli sinna arstiga rääkima. Mõtlesin, kuidas küll ometi oskan ma kogu seda asja Meganile seletada.
Seitsmes peatükk
Pole mitte midagi, mida keegi võiks öelda või teha, et leevendada vanema šokki, kui ta saab teada, et ta lapsel on vähk.
Meie suurim soov – meie kõige sügavam ja olemuslikum vajadus – on kaitsta oma last kõige halva eest. Selline haigus nagu leukeemia jätab sind sellest võimust ilma. Kui see kord on alanud, siis ei ole mitte mingit võimalust selle peatamiseks, ning kõik, mida sa teha saad, on usaldada arste ja õdesid, kes näevad kõvasti vaeva, et su lapse elu päästa. Sa tunned end abituna, hirmununa, leinast lööduna ja vihasena. Mõnel päeval arvad sa, et see ei saa tõsi olla. See tundub nagu halb unenägu. Sa soovid, et see ei oleks nii, aga sa ei suuda mitte kuidagi sellest üles ärgata.
Esimesed päevad haiglas oli lõputu rodu röntgenteste, vereproove, kanüüle ja lõpuks piinarikas selgrooüdi proovi võtmine, et otsida ajuvedelikust leukeemiarakke.
Michael ja mina pidime püüdma aru saada kõigist neist testidest ja protseduuridest, lisaks sellele harima end ka luuüdi aspireerimise, keemiaravi ja kõigi kõrvalmõjude, samuti kiiritusravi ja tüvirakusiirdamise
Austraalia päritolu lastele mõeldud ansambli The Wiggles liige, rõõmus piraat, kelle mõõgaks oli sulg, et väljendada tema vägivallatust.
