paranemise sooviga. Ja see oli kõik.
Aga ma tõrjusin mõtted isast oma peast, sest ma pidin Megani pärast tugev olema.
Lubasin endale, et ma ei nuta iialgi tema ees. Selle asemel nutsin iga kord, kui ma haiglas (ma ei lahkunud kordagi) duši all käisin või kui Michael tuli ja saatis mind allkorrusele midagi sööma. Nende lühikeste jalutuskäikude ajal väljaspool onkoloogiaosakonda veetsin mõned minutid mingis tualettruumis ja nutsin oma silmad peast, enne kui lonkisin kohvikusse, et end midagi sööma sundida.
Mulle öeldi, et tähtis on süüa. Õed tuletasid mulle igapäevaselt meelde, et ma pean Megani pärast tervena püsima, sest ravi ajal on ta nakkuste osas väga haavatav ning palavik võib osutuda saatuslikuks.
Niisiis ma sõin.
Ma sõin iga päev.
Michaelil oli raske Megani haigusega toime tulla. Võib-olla oli see seotud sellega, et ta kaotas kaheteistaastaselt oma venna. Mõnel päeval jõudis ta haiglasse väga hilja õhtul ja mõnikord tundsin ta hingeõhus viskilõhna.
Ühel õhtul vaidlesime selle üle, mida peaksime Meganile ütlema. Michael ei tahtnud, et ma ütleks tüdrukule, et keemiaravi võib teda oksendama ajada.
Mina nõudsin, et me peame alati Meganiga ausad olema. Ta pidi teadma, et ta võib meid usaldada ja me räägime talle tõtt ja oleme koos temaga, ükskõik kui hulluks asjad lähevad.
Me ei jõudnudki kunagi sellel teemal üksmeelele, aga ma rääkisin Meganile sellegipoolest tõtt.
Järgnenud ööpäeval Michael minuga ei rääkinud.
„Ma ei taha, et mu juuksed välja kukuksid,” ütles Megan mulle ühel pärastlõunal, kui ootasime, et õde tuleks teda tsütarabiini, daunomütsiini ja etoposiidi seguga süstima. „Ma tahan koju minna.”
Ma otsisin sügavalt sisemusest jõudu, et suudaksin oma hääle kindlana hoida. „Ma tean, et see on raske, kullake,” vastasin, „aga meil ei ole praegu valikut. Kui sa ei saa ravi, siis ei saa sa tervemaks, ja meil on vaja, et sa saaksid tervemaks. Ma luban, et olen kogu selle aja siin sinu juures, sinust hoolides. Sa oled vapper tüdruk ja me saame sellega ühele poole. Me saame sellega koos hakkama. Sina ja mina.”
Ta tegi mulle põsemusi ja ütles: „Olgu siis, emme.”
Ma kallistasin teda nii tugevasti kui sain, suudlesin teda laubale ja palvetasin, et ravi ei oleks liiga piinarikas.
Megani juuksed kukkusidki välja ja keemiaravi ajas teda kohutavalt oksendama, aga nelja nädalaga taandus vähk täielikult.
Ma ei unusta kunagi seda päeva, mil need testitulemused saabusid.
Väljas kallas kui oavarrest ja taevas oli tuhakarva.
Ma seisin haigla mängutoa akna juures ning põrnitsesin klaasil voolavat vett, samal ajal kui Megan mängis laua juures üksi nukuga. Ma ütlesin, et mis iganes juhtub, me saame sellega hakkama.
Me ei lõpeta võitlemist.
Me saame sellest jagu.
Siis astus tuppa dr Jenkins, kirjutusalus kaenla all, ja naeratas mulle. Sain ta pilgust aru, et tal on häid uudiseid, ja mu kergendustunne oli nii kõikehõlmav, et ma ei suutnud ei rääkida ega hingata.
Nuuksatus pääses valla. Kukkusin põlvili ja nutsin valjult nägu kätesse peites.
See oli esimene kord, kui Megan nägi mind nutmas. Ta pani oma nuku maha ja tuli mu juurde, et oma väikeste õrnade kätega mu selga paitada.
„Ära nuta, emme,” ütles ta. „Kõik saab korda. Küll sa näed.”
Ma naersin, kui tema poole vaatasin ja tõmbasin ta oma sülle.
Kaheksas peatükk
Pärast lühikest kosumisaega alustas Megan taandumisjärgse raviga, mis tähendas veel keemiaravimeid, et olla kindel, et kõik järelejäänud vähirakud ei paljuneks ega tagasi tuleks.
Ma soovin, et võiksin öelda, et meie elu muutus jälle normaalseks, aga pärast seda kui olime silmitsi väga reaalse võimalusega, et meie tütar sureb, teadsin, et vana „normaalset” ei ole meie jaoks enam olemas. Meie elu olid igaveseks muutunud ja mõned nendest muutustest olid ebatavalised.
Sellest päevast alates nägin maailmas rohkem ilu, kui ma eales varem olin märganud. Hindasin iga hetke, leidsin rõõmu ka väikseimatest naudingutest, kuna ma mõistsin seda imelist kingitust, mida nimetatakse eluks.
Ma väärtustasin aega, mida me koos veetsime, teades, kui kallis ja õrn see kõik on. Mõnikord vaatasin üles taevasse ja jälgisin, kuidas pilved nihkuvad ja veerevad üle säravalt laiuva sina ning tahtsin nutta selle puhta ülevuse pärast.
Me elasime imeilusas maailmas ja ma tundsin end nii õnnelikuna, et Megan on mu elus. Olin teada saanud, et ma olen tugevam, kui olin eales arvanud, ja seda oli ka Megan. Ta oli võidelnud raskes lahingus ja temast oli saanud minu kangelane. Ma austasin ja imetlesin teda – rohkem kui olin iial kedagi austanud ja imetlenud. Ma tundsin tema ees aukartust.
Lisaks aitasid ja toetasid meid sõbrad ja pere ning ma nägin oma südame silmadega, kui kohutavalt meil kõigil on vedanud, et saime olla kogu selle lahkuse ja kaastunde vastuvõtjad. See oli imeline asi, mille tunnistajaks olla, ning tundsin, et mind on tõesti õnnistatud.
Võib tunduda, et on veider seda öelda, aga vahel arvasin, et kuigi see oli piinarikas, tõi Megani vähk meile midagi head. See oli meile elu ja armastuse kohta nii palju õpetanud. Olin arenenud – ja nii ka Megan – ja ma teadsin, et see muutus meie sees oli väga sügav ja see mõjutab meie mõlema tulevikku.
Hiljem sain teada, kui õige see tunne oli.
Sest midagi sama vaimustavat ja müstilist ootas meid veel ees.
Üheksas peatükk
Järgmisel kahel aastal aitasin Meganit vähi taandumisjärgse ravi kõrval ja hindasin iga hinnalist hetke koos temaga, kümmeldes meie olemasolemise rõõmus.
Michael reageeris teistmoodi.
Mõistagi oli ta üliõnnelik, kui Megani vähk taandus. Me tähistasime ja läksime nädalavahetuseks Disney Worldi lõbustusparki. Aga aegamisi, pikkamööda, kui nädalad läksid ja arstide juures käimise, ravimite ja vereanalüüside lõppu ei paistnud, hakkas ta eemale tõmbuma.
Igal õhtul, kui ta töölt tuli, kallas ta endale alkoholi. Kuigi ta ei joonud kunagi nii palju, et jääks silmatorkavalt purju, oli seda siiski piisavalt, et muuta tema olemust, seda, kes ta inimesena oli olnud.
Ta naeratas harvem (oi, kuidas ma igatsesin ta naeratust) ja ta jättis Megani kogu ravi minu hoolde. Ta ei käinud ühelgi Megani arstivisiidil, samuti ei olnud ta enam kursis kodus olevate ravimitega. Mina korraldasin kõike seda üksinda.
Pühapäevased reisid Michaeli õe juurde Connecticutis jäid samuti unarusse, nii nagu ka minu kirjutamistöö.
Mitte et ma oleks sellest hoolinud. Minu jaoks oli kõige tähtsam Meganiga koos olemine – aga võimalik, et see oli Michaeli silmis samuti osa probleemist.
Meie abielu alguses, kui olime kirglikult armunud, oli tema minu maailma naba.
