viisteist.
Caleb hakkas rahutuks muutuma. Jennal oli vaja teda toita, kuid ta tahtis enne lambi osta. Ta püüdis meenutada, missuguses letireas lamp oli olnud, kui tundis esimest vihmapiiska.
Siis keerutas tuul üles pabereid ja tolmu. Müüjad hakkasid oma kaupadele present- ja plastkatteid peale viskama, teised rullisid lahti purjeriidest seinad. Jenna voltis lahti Calebi käru katte, pani Cassiele vihmajaki selga ning avas vihmavarju just siis, kui algas paduvihm.
Kaitseks vihma eest küürus, kiirustasid nad suure piknikuala telkkatuse alla varju. Nad pressisid end sisse koos teiste ostlejatega, kui golfipallisuurused rahekamakad taevast alla sadasid, pekstes telgikatust nii raevukalt, et Jenna kartis seda rebenevat.
„Emme, ma kardan!“ Cassie libistas käed ümber Jenna.
Jenna tõmbas ta lähemale ja võttis kärust tugevamini kinni. Tormi ja pikselööke jälgides hammustas ta huulde, kahetsedes, et polnud varem lahkunud.
„Emme, ma tahan koju minna!“
„Mina ka, kullake. See jääb varsti järele. Siis ostame sulle koogi, ma annan Calebile süüa ja siis läheme koju, nõus?“
Jenna tundis Cassie väikest nägu enda vastas noogutamas, samal ajal kui rahe järele andis.
„Mida? Kallis, ma ei kuule sind!“
Jenna pööras kähku pea keset rahvasumma seisva mehe poole, kellel oli mobiiltelefon vastu kõrva surutud. „Kallis!“
Teised varju all seisjad pöördusid ühe naise suunas, kui too lausus oma mobiiltelefoni: „Kas tõesti?“
„Kallis!“ Mees põrnitses abitult taevast, seejärel oma telefoni. „Ma ei kuule sind!“ Siis sõnas ta ülejäänud rahvasummale: „Mu naine on Lancasterist ida pool. Ta ütles, et seda paika tabas tornaado, siis jäi ta telefon tummaks.“ Mees tõmbas kapuutsi pähe. „Ma pean ta leidma. Teie minge kõik parem varju!“
Justkui märguande peale hakkas sireen huilgama. Jennale oli see heli tuttav. Dallases oli umbes sada hoiatavat signaali ja linn katsetas neid korra kuus.
Ainult et see polnud katsetus.
Ühtlane heli oli märguanne otsekohe varju otsida.
„Emme!“
Jenna oli kui paigale naelutatud.
Tohutu kiilukujuline tume pilv oli kerkinud seinana läänes, kus taevas oli võtnud ebaloomuliku rohelise tooni. Jennat tabas äkitsi suukuivus, kui ta püüdis vaos hoida sisimas kerkivat paanikalainet.
„Mu jumal!“ lausus keegi vana mees, kes kohendas taevasse osutades prille. „See, mis seal üleval keerleb, on koolibuss, kümnete meetrite kõrgusel õhus!“
Jenna surus Cassie tugevasti enda vastu ja ütles sosinal palve.
2
Wildhorse Heights, Texas
Jenna süda puperdas.
Uskumatusest tuimaks tehtud, silmitses ta läbi vihma turu suunas keerlevat ja tornina kõrget musta pilve.
Kauplejad püüdsid rüsinal oma kaupu kaitsta, inimesed kiirustasid igas suunas. Huilgav sireen võimendas telgi alla kogunenute seas valitsevat kabuhirmu. Mõni neist jooksis lähima hoone poole. Autopasunad tuututasid.
Letiridadest kaugemal nägi Jenna ummikus autosid, mille lahkumispüüded olid viljatud. Ta kaalus, millised on tema võimalused toimetada lapsed enne tormitabamust nende autoni, mis oli kaugel parklas.
Meil ei õnnestu seda õigeaegselt teha.
„Emme!“ Cassie kattis kätega kõrvad. „Ma tahan ära minna, emme! Ma kardan!“
Caleb nuttis.
Me peame kohe leidma turvalise paiga!
Lähim hoone oli nende suurim lootus. Jenna jättis Calebi kärusse, nii sai ta lastega kiiremini liikuda. Ta pingutas Calebit hoidvad rihmad kiiresti tugevamaks, seejärel hiivas Cassie oma puusale ja hoidis teda ühe käega, tüürides samal ajal vaba käega Calebi käru.
Sel ajal kui nad vihma kätte suundusid, tõusis telkkatus nende taga lendu.
„Cassie, hoia minust kinni!“
Vastu tuult kumaras, otsustas Jenna kindlalt jõuda hooneni, mis oli umbes nelikümmend meetrit eemal. Ta nägi suurt hulka inimesi sissepääsu ummistamas ja palvetas, et saaks oma lapsed majja viia.
Tagasiteed pole, kusagile mujale minna ei saa.
Turult pärit esemed hakkasid õhus nende ümber lendama: lamamistool, raamaturiiul ja kokkukäiv laud põrkasid vastu maad, puid ja hooneid.
Sireeni ja kogu müra taustal kuulis Jenna karjatust, ta keeras ringi ja nägi, kuidas lendav puutükk paiskas ühe vanema mehe pikali. Inimesed, kes olid seisma jäänud, et meest aidata, jäid äkitselt suure prügikonteineri teele, mis tegi täiskiirusel kukerpalle, enne kui lõi nad jalust maha, nagu oleksid nad keeglinuiad.
Jenna piinles selle pärast, kas abistamiseks peatuda, kui Calebi käru hakkas värisema ja pisut õhku tõusma, samal ajal kui tuulehood püüdsid seda ta haardest ära kiskuda. Jenna nägi vaeva, et Calebit ja Cassiet kinni hoida, ning liikus jätkuvalt maja poole, igal sammul palvetades, kuni jõudis sissepääsuni, kus liitus teistega, kes tasapisi maja sisemusse nihkusid.
„Palun kiirustage, palun!“ anus Jenna üle tormituule.
Suurt nelinurkset hoonet teati kui ratsakeskust, see oli ehitatud mitu kümnendit tagasi vaiadest tallihoone stiilis koos betoonpõranda, puitkarkassi, plekist seinte ja katusega. See mahutas mitu rida kauplejate rõivalette, mööblit ja igasuguseid kogutavaid esemeid. Sajad murelikud ostlejad pressisid end hoonesse.
Õhus aimus halba. Hoiatussireeni saatis hootine raevukas kiviprügiga pommitamine, mis tabas seinu ja katust. Hoone värises justkui suurtükiväe rünnaku all.
Töökorras mobiiltelefonidega inimesed edastasid valjuhäälselt teateid.
„Lancasteris on rohkesti vigastatuid!“
„Trafod põlevad läbi, kõikjal on tulekahjud!“
„Tornaado on siiapoole teel!“
Kostis vali prantsatus: tänavavalgustuslamp tungis läbi katuse, selle suur tugiharu õõtsus ohtlikult rahvasumma kohal.
Keskuse lambid hakkasid hubisema, kui kiviprügi hoonele langes ja tuul ulus.
„See ei pea enam kuigi kaua vastu!“ karjus keegi mees.
Caleb nuttis ja Jenna vaatas ainiti katust. Puust talad, mis seda toetasid, hakkasid painduma ja murduma. Jenna küünitas kaela, otsides kohta, ükskõik millist kohta, kuhu minna.
„Emme!“ Cassie nuuksus.
Jennal oli raske teda süles hoida ja ta pidi Cassie maha panema.
„Emme, palun, ei! Ma kardan. Hoia mind!“
„Kullake, me peame leidma mingi ohutu
