style="font-size:15px;"> „Ma ei saa aru, miks sellest lugu ei saa,“ ütles Kate. „See mees oli vabatahtlik tuletõrjuja, endine merejalaväelane, kes oli teeninud Afganistanis. Ta peatus, et aidata naist, kes oli külastanud haiglas oma surevat abikaasat, ja maksis selle eest oma eluga. Isik, kes on vastutav tema tapmise eest, on seni kätte saamata.“
Dorothea noogutas ja naeratas. „Vabandust, aga see on liiklusõnnetus. Nüüd peaksid sa hakkama liikuma seda ülesannet täitma, mille ma sulle andsin.“
„Kas seda, mis käsitleb linnaparke puudutavat koosolekut?“
„See puudutab Dealey väljakut.“
„Aga tõsine torm on lähenemas, võib-olla tornaadodega. Ehk saaksin ma aidata kajastada selle tagajärgi? Too koosolek ei kõla olulise uudisena. Ma võiksin tegelda sellega hiljem.“
„Tormiga on meil hästi. Meil on vaja kedagi pargikoosolekule.“
„Aga…“ Kate heitis pilgu skannereid jälgivale toimetuse assistendile ja Chuck Laneerile, kes rääkis oma kabinetis telefoniga, „…ma tõesti arvan…“
„Kate, kas sa keeldud ülesannet täitmast?“
„Ei, sugugi mitte.“
„Kas sa lugesid seda ettekannet Dealey väljakust, mille ma sulle andsin?“
„Jah, aga selle ainus ettepanek on istutada mõni puu.“
„Sina ei ole Texasest, nii et sulle võib andestada, kui sa ei mõista, et Dealey on riiklikult tähtis ajalooline vaatamisväärsus. Kõik, mis puudutab Dealey väljakut, huvitab toimetajaid kogu maal. Sa parem kiirusta kohale.“
Kate naasis oma laua juurde asju võtma.
Nördimust alla surudes tõmbas ta vihmamantli selga, suutmata vabaneda häirivast tundest, et Dorothea püüdis teda takistada. Viimasel nädalal oli ta andnud kahele ülejäänud katsealusele suuremaid lugusid, mis said üleriikliku kajastuse. Paistis, et Dorothea nägi tublisti vaeva, et sööta Kate’ile raasukesi ja pehmeid uudiseid.
„Katkestage kõik tegevus, mida te parajasti teete!“ kaikus Chucki hääl.
Ta seisis oma kabineti uksel, hoides ühes käes märkmikku ja teises prille. Kolmkümmend üheksa ränka aastat uudistetoimetuses olid kirjutatud tema karmi nägu katvatesse kortsudesse.
„Meil on kinnitus, et keeristormid liiguvad üle Dallase ja selle ümbruse. Meil on ohvreid ja purustusi.“ Laneer heitis pilgu märkmikule. „Meie inimesed lähevad Arlingtoni, Grand Prairiesse ja Lancasteri.“
Laneer suunas oma prillid Kate’ile.
„Ma tahan, et sina läheksid Wildhorse Heightsi, Old Southern Glory vanakraamiturule, mis on LBJst ja Hawnist lõunas. Seda tabas tornaado. New York tahab kõike, mis meil on, sõbrad, ja nad tahavad seda kiiresti. Loobuge kõigist teistest ülesannetest. Täna on ainult üks lugu. Hakkame sellega pihta.“
4
Dallas–Fort Worthi linnastu, Texas
Kate sõitis liftiga alla hoone garaaži.
Ta kiirustas oma auto, 2007. aasta Chevy Cobalti juurde, mis käivitus kolinaga; see tuletas Kate’ile meelde, et ta peab selle lähipäevil parandusse viima. Ta pani kilomeetrimõõdiku nulli, seejärel sisestas täituru aadressi GPS-seadmesse auto esipaneelil.
Newsleadi toimetus oli Bryan Toweri kõrghoones. Vanakraamiturg asus umbes kakskümmend kilomeetrit kagu suunas.
Kate lülitas oma vabakäetelefoni sisse ja veeres garaažist välja. Kojamehed töötasid vihmas, samal ajal kui Kate’i peas kajas Chucki käsklus.
„Hangi meile faktid, südamevalu ja kangelased.“
Kate jõudis kiirteele ja tõmbus sisimas pingule, nagu juhtus alati, kui ta oli tormanud lugu vahendama. Ükskõik kui paljusid tragöödiaid või katastroofe ta oli kajastanud, ei harjunud ta eales nendega ära.
Ükski reporter ei harjunud.
Kunagi polnud teada, millesse sukeldusid. Kuid sa pidid kaosest loo tegema, aru saama kõigest, mis oli toimumas, ning tegema seda nii, nagu oleks tuli takus. Ja kui sellest pingest veel ei piisanud, siis teadis Kate, et tema ja ta kahe konkurendi üle otsustatakse selle põhjal, kuidas nad seda lugu esitavad.
Täiskohatöö oli auhind.
Sõidukite vahel liikudes võttis Kate roolist mugavamalt kinni.
Ma teen mida iganes vaja, tõotas ta tütre fotole päikesesirmil, samal ajal kui raadiouudised edastasid viimaseid andmeid tornaado kohta, kinnitades: „Suur hukkunute arv“, nii et Kate’i mõte liikus ohvritele ja nende peredele. Ta ei soovinud saada lugu või töökohta kellegi teise valu arvel.
Ma ei mõelnud seda niiviisi. Anna mulle andeks.
Kate silmitses sädelevat puru, mida Grace oli poetanud omatehtud kaardilt kaasreisijaistmele, kui Kate viis teda sõbranna Courtney sünnipäevale mõni päev enne seda, kui oli Texasesse sõitnud.
See oli peaaegu kaks nädalat tagasi, ent tundus aastana.
Tahavaatepeeglist nägi Kate Dallase silmapiiri: Bank of America Plaza, Renaissance’i ja Comerica pilvelõhkujad ning Fountain Place’i prismakujuline kõrghoone – kõik need hägustusid vihmatriibulises tagaaknas.
Kas Dallasest saab tema uus kodu?
Auto märjal maanteel tormamas, mõtiskles Kate oma elu ja selle üle, kuhu ta sellega tüürimas oli. Ta oli kahekümne üheksa aastane üksikema kuueaastase tütrega. Kate ja Grace olid algusest peale kahekesi. Grace’i isa polnud kunagi pildil olnud. Enamiku oma elust oli Kate olnud üksiklane. Kui ta oli seitsmeaastane, said tema ema ja isa hotellipõlengus surma. Pärast tragöödiat elasid Kate ja tema väike õde Vanessa sugulaste juures, seejärel käisid läbi mitme kasupere. Kaks aastat pärast vanemate surma kaotas Kate autoõnnetuses Vanessa.
Kate’i raadio piiksus.
„Saime kinnituse, et võimsad tornaadod on tabanud Lancasteri ja Wildhorse Heightsi. Meile on teatatud inimohvritest ja ulatuslikust hävitustööst. See võib olla üks hullemaid torme üldse…“
Kate hingas sügavalt sisse ja keskendus auto juhtimisele, kui telefon helises ja kõne oli Chuck Laneerilt.
„Kus sa praegu oled?“
„Veidi üle poole teekonna on läbitud.“
„Kas sa näed kahjustusi?“
„Ei, mitte midagi peale mustade pilvede ja vihma siin, kus mina olen.“
„Meil on vaja siit edasi liikuda.“
Kate möödus aeglasemate sõidukite rivist. Kui asulad asulate järel mööda veeresid, jälgis Kate pidevalt GPS-seadet. Ta oli kusagil Klebergi lõunatipus, kui kojameeste kriiksuv heli tuuleklaasil andis märku, et vihm annab järele.
Taevas selgines.
Piirkond oli lausk, peaaegu puudeta, kuid paistis häirimatuna. Kate silmas vana rulluisuväljakut, autode oksjoniplatsi,
