siis, et ammu enne teie siiatulekut?”
Pubiomanik naeratas, üritades röögatust komplimendist mitte liiga meelitatud näida. „Vaevalt küll,” sõnas ta. „Kas soovite veel üht?” Ta osutas kleepuvate nirede poole Kate’i klaasis.
„Aitäh. Kas saaksin seekord ainult mullivett? Ma olen autoga.”
„Muuseas,” jätkas Kate, kui mehest sammugi maha jäämata leti juurde järgnes, üritades tähelepanu ülal hoida hoida, „kes siis pubi omanik oli? Seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel? Küllap nemad teadsid inimesi, kes sel tänaval elasid?”
„Tegelikult olid need mu teise poole ema ja isa,” selgitas Graham. „Võtsime neilt järje üle. Toni saab ehk aidata, aga ta on tööl.”
„Ärge muretsege, võin tagasi ka tulla,” vastas Kate.
7. peatükk
On lõuna ja ma vedelen ikka veel voodis, kuhu hommikul Paulist jäin. Õnnetabletid teevad tasapisi oma tööd ja tunnen mõnusat tuimust ligi hiilimas, nii et sunnin end tõusma. Mul on musta voodipesu lõhn küljes, nõnda seisan duši all, kuni sõrmeotsad hakkavad krimpsu tõmbuma, ja tõmban siis selga lohvaka dressipluus-kleidi, et oma keha varjata.
Olen pannud rahustid tagasi vannitoa kappi ja sulgenud nende järel ukse. Ma vihkan tablette – need tähendavad, et ma olen läbi kukkumas. Tahaksin need prügikasti visata, aga mis siis, kui ma nendeta hakkama ei saa?
Võib-olla peaksin otsima seekord teistsugust abi – keemiast kaugemale vaatama. Ma vaat et naeran selle mõtte peale. See tähendaks ju rääkimist, eksju? Kellelegi oma mõtete välja ütlemist. Selgitamist, miks ma omadega nii sassis olen. Mis on selle kõige taga. See tähendaks lahtise prahi minema pühkimist ja mälestuste ümber paakunud paksu savikihi lahti kaevamist.
Ema Jude pakkus kord välja, et läheksin teraapiasse – siis, kui halvad päevad olid alles alanud –, aga ma keeldusin autosse istumast, kui ta üritas mind nõustaja juurde viia. Korraldasime tänaval kohutava stseeni: ema karjus mu peale, et autosse istuksin, ja mina klammerdusin auto ukse külge. Jumaluke, kas see olin tõesti mina? Ma ju teadsin siis, et vaikus oli – on – ainus valik.
Ma tean, et ma ei teeks praegu midagi teisiti. Selleks on liiga hilja. Suruksin kõik lihtsalt alla, võtaksin tablette, kuni olukord on taas kontrolli all ja jätkaksin tööga. Täidaksin elu muude asjadega, et hirmu tõrjuda, nii nagu tavaliselt.
Enda moodi tavaliselt.
Igatahes – ma kavatsen minna karni, et Paulile õhtusöögiks liha varuda ning kõrbenud ja ülessulatatud söök heastada. Sõna „liha” jääb kummitama. Liha ja veri. Tahan oksendada.
Lõpeta, ütlen iseendale, pigistades läbi kleidi nahka oma kõhul.
Juba karni sisse astudes on tunda vere lõhna, sellist metalset ja kõrile kleepuvat. Minus tõstab pead paanika, nõnda seisan tasakesi järjekorras, kasutades joogas õpitud hingamistehnikat. Sisse paremast sõõrmest, välja suu kaudu. Või hoopis välja vasakust sõõrmest?
„Proua Simmonds,” ütleb lihunik üpris valjusti. „Mida teile täna?”
Mediteerimisest üles ehmatatud, kogelen: „Ee, biifsteeki palun. Seljatükk.” Söön ise salatit.
Lihunik näib pisut pettunud. „Ainult üks tükk? Sööte täna üksi?” muigab ta, õhetades oma totaka õlgkübara all.
Saadan talle pilgu ja üritan siis naeruga olukorrast välja vingerdada, näitamaks teistele naistele siin poes, et sain naljast aru. Kuid see kõlab võltsilt. „Jah, George Clooney hüppas jälle alt ära,” sõnan.
Pistan lihapaki kotti, maksan nõutud hingehinna ja lähen koju, et pisut tööd teha.
Kell on viis ja Paul jõuab varsti koju. See mõte paneb mind kiiremini trükkima. Jätkan veel tunnikese ja naasen siis koduste toimetuste juurde. Veel ei saa lõpetada. Pean edasi tegutsema. Kui ma lõpetan, on mõtted jälle beebil. Tähelepanu hajutada, hajutada, hajutada.
Tänan enamikel päevadel jumalat, et ta töö välja mõtles. Hakkasin toimetamisega tegelema umbes kümme aastat tagasi. Üks hea sõbranna töötas kirjastuses ja palus minult ühel nädalavahetusel kiire toimetamistööga abi. Olin alati pigem iseenda jaoks kirjutanud – kolledžis –, kuid see oli tõsine kirjatöö, ühe jalgpalluri üpriski lapsikute kritselduste tõlkimine südantliigutavaks proosaks. Selgus, et mul oli selle peale annet ja sõbranna hankis mulle tööd juurde.
Tänase kirjatöö teema on abielulahutus, navigeerin ühe noore naisnäitlejanna kurvastust, süümepiinu ja kergendust „lapsepõlve” abikaasast lahkumineku pärast ja tema optimismi (mis, nagu selgub, on ennatlik) tema esimese „ärilise” abielu suhtes. Ma ei kohtu kõnealustega mitte kunagi. Seda teeb variautor. Kui tegemist on suurema staariga, veedavad nad kuulsustega tunde, mõnikord ka nädalaid, meelitades neilt välja lugusid ja emotsioone. Mina sinna liigasse ei kuulu. Minu teemaks on pigem „X Factori” võitjad, seesugune värk. Mulle tundub, et suurem osa nende kohta käivast infost on pärit ajakirjadest ja ajalehtedest, ning ma nokitsen ja viimistlen, kuni kõik kõlab nagu muinasjutt. See pole kunagi kuigi rahuldustpakkuv, aga kui tegemist on kiire tööga mõne ootamatu uudise teemal – surm, skandaal, edu – tuleb seda nii teha.
See on raske töö ja mõnikord, kui iga sõna juures pikalt juurdlen, nean neid miljoneid, kes ostavad kuulsuste elulugusid pelgalt selleks, et fotosid vaadata.
Aga mulle makstakse piisavalt hästi ja see on minu enda raha. Pauli arvates on niisugune töö mu ande raiskamine, kuid saan seda kodust teha ja jään anonüümseks.
Mitte keegi ei tea, kes on Emma Simmonds, olgugi et minu sõnu müüakse kõikjal üle maailma, tosinates keeltes. Minu nimi ei ilmu ealeski raamatu kaanel. Ja ma tahan, et nii jääkski. Paul väidab, et mind tuleks tunnustada, kuid ma vaid naeran selle peale.
See toimib alati. Tal on niigi palju tegemist doktor Beechami ja tema skeemitamistega. Paul on murelikum, kui välja näitab, ja ma üritan tema enesekindlust tõsta. Kinnitan talle, kui hea õpetaja ta on ja kui väga tudengid tema loenguid armastavad.
Kui see ei toimi, tuletan talle meelde, et ta päästis mu elu, kui mind oma tiiva alla võttis, ja see paneb ta alati naeratama. Mõtlen, kas ta mäletab veel neid algusaegu, üheksakümnendatel, kui üritasin elu joone peale saada. Olin teiste tudengitega võrreldes liiga vana ja teistsugune, et nendega seltsida. Ja siis veel Paul. Astusin esimese sammu kohe esimesel semestril, kuid tema armus minusse alles viimasel aastal. Kõik oli keeruline, sest ta oli minu tuutor, kuid mulle see siis ei lugenud. Arvasin, et doktor Paul Simmondsil on vastused kõikidele mu probleemidele.
Ta oli minust kakskümmend aastat vanem ning imeliselt nutikas ja naljakas, seda omal kuival, akadeemilisel moel. Poissmees, triikimata särkide ja eri paarist sokkidega – ning täielikult töösse süüvinud.
„Sa võlusid mind,” ütlen ikka Paulile ja ta naerab.
„Mina? Ma ei suutnud kedagi võluda,” vastab ta.
Aga see on tõsi. Iga kord kui ta millestki rääkis, suutis ta võluda. Vähemalt mind. Pealegi tundus alati, nagu ta räägiks otse minuga. Tema loengud Shakespeare’i traagiliste kangelannade psühholoogiast käisid kõik minu kohta. Istusin loengus ja tundsin, et ta mõistis mind ja mu sassis pead. Ma tõsimeeli uskusin, et ehk õnnestub tal mind terveks ravida. Vaene Paul.
