Pauli linnakus jälitama ja kõikides tema loengutes saali tagaotsas istuma, ainult et saaksin tema lähedal viibida. Minu aastakäigu tudengid said sellest kohe aru ja mind märgates müksasid üksteist, sosistades oma õelaid märkusi.
Lõpuks sai isegi Paul aru, et asi on kontrolli alt väljumas ning üritas minu käitumisest rääkida, osutades oma professionaalsele vastutusele ja utsitades mind omavanust poiss-sõpra leidma. Armas.
„Emma,” ütles ta, „olen piisavalt vana, et su isa olla.”
Jude oleks öelnud, et selles ongi asi, kui oleksin talle sellest rääkinud. Kuid ma ei rääkinud midagi. Ema ei kuulunud tollal mu ellu. Ma ei pidanud kellelegi ütlema, et nägin Pauli kui oma tugisammast ja ma ei kavatsenudki tal minna lasta. Paul rääkis mulle hiljem, et just minu haavatavus osutus määravaks. Tema meelest vajasin teda rohkem kui ükski teine naine, keda oli eales tundnud.
Nii romantiline. Mitte nagu meie esimene salajane kohting räpases karri-kohas, kus kirju tapeet ja sitarimuusika summutas meie armuavaldused. Paul pidi vaat et karjuma.
Meil tuli oodata, kuni olin kraadi kaitsnud, enne kui saime avalikkuse ette tulla, kuid kõik teadsid niigi. Teaduskonnas levisid kaks semestrit šokeerivad kuulujutud ning Paul pakkus välja, et kandideerib mujale, et saaksime koos uuesti alustada.
„Ja me ei maini, et olid ikka veel tudeng, kui armusime,” selgitas ta. „Parem mitte. Mea culpa, aga magav lõvi ja kõik muu selline …”
Olen alati arvanud, et see on naljakas ütlus. Magajat lõvi ära üles ärata. Sest magav lõvi ärkab lõpuks ikkagi, kas pole nii?
8. peatükk
Tööline Peter helistas järgmisel hommikul, hääles kõhklus, ja nägi kurja vaeva, et end võõrkeeles väljendada.
„Preili Waters?” alustas ta. „Olen Peter. John ütles, et tahate minuga rääkida.”
Kate haaras toru pisut kõvemini pihku. Ta ei uskunud, et tööline võiks tegelikult ühendust võtta.
„Peter, suur aitäh helistamast. Oled juhtunust kindlasti väga šokeeritud.”
„Jah, väga šokeeritud,” nõustus noormees. „Kuidas te minust kuulsite?”
„Noh, politsei andis juurdluse kohta pisut infot,” vastas Kate kähku. Mees teisel pool toru oli ilmselgelt närviline ja Kate ei soovinud temas mingeidki kõhklusi tekitada. Lihtsam oleks, kui nad kohtuksid. Ta saaks oma sarmi näost näkku suheldes paremini mängu panna.
„Kuulge, telefonis on raske rääkida,” alustas Kate. „Keeruline on vestelda nii tundlikul teemal kui see. Kas võiksime kohtuda, Peter? Võin ise kohale tulla.”
Peter kõhkles. „Tjah, hea küll,” sõnas ta. „Aga ainult natukeseks. Peatun praegu sõbra juures. Shepherd’s Bushis. Kas võiksime seal kohtuda? Näiteks jaama kõrval kohvikus?”
„Muidugi. See on mulle üsna lähedal. Jõuan poole tunniga. Sobib?”
Kate võttis toolilt juba oma käekotti. Gordon Willis tõstis pilgu. Ta kuulas iga vestlust pealt. See oli kindel mis kindel. Pealegi, Kate oli maininud politseid – Gordoni kiivalt valvatud valdkonda.
„Mis teoksil?” küsis ta. „Midagi, mida ma peaksin teadma?”
„Ei. Ainult üks surnud imik Woolwichis. See ilmus Standardis, Gordon,” sõnas Kate, üritades hoolikalt lugu pisendada, et igasuguseidki sekkumisi välistada. Krimimees oli tuntud sahkerdaja, kes otsis alati võimalust, kuidas teiste töid oma nime all avaldada.
„Jah, ma nägin seda,” nendib ta. „Politsei arvates on see vana – võib-olla isegi ajalooline.”
„Tjah, mõtlesin, et heidan pilgu peale. Võib-olla on selle taga hea lugu, mis inimestes huvi ärataks.”
„Plikade värk,” nentis Gordon ja naasis ristsõna juurde.
Peter istus koolaklaasi taga, kui Kate tema laua juurde astus. Ta oli kriipspeenike ja niivõrd kahvatu, et Kate nägi ta naha alt veene paistmas. Peter tõstis pilgu, kui Kate lähenes, tõusis püsti ja surus naisel kätt. Tema käsi oli külm ja värises Kate’i peos.
„Suur aitäh, et olid nõus minuga kohtuma, Peter. Olen väga tänulik,” sõnas Kate soojalt, kui nad istet võtsid. „Üritan lihtsalt vaadata, et lugu õigesti kirja saaks – beebi nimel.”
Tabasin õigesse kohta. Peteri silmisse valgusid pisarad ja ta lõi pilgu maha.
„See beebi oli nii väike. Nagu teda polekski seal mullas olnud,” ütles ta jooki põrnitsedes. „Ma ei teadnud, mis see on, mida ma näen. Siis märkasin …”
Kate’ile jäid Peteri sõnad iseenesest meelde, sissejuhatus juba peas mängimas.
„Miks sa seal kaevasid?” küsis ta, utsitades Peterit sellest painavast punktist edasi liikuma ja vestlust arendama. „Räägi mulle sellest päevast.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
