me unustasime suitsugi teha,“ ütleb Pimen, kiskudes esile mahorkapaki18. „Teeme minu omast. Ja siis vaatame, viimaks tõesti…“
„Edison Vassiljevitš! Edison Vassiljevitš!“
Külahull Onissifor peab tubli kümme meetrit mootorratta järel jooksma, enne kui esimees seisma jääb.
„No mis sul oli?“
„Lugupeetud seltsimees Edison Vassiljevitš,“ alustab Onissifor pidulikult. „Soovin, tähendab, esitada avalduse!“
Onissifor seisab valvel, käed tihedalt vastu külgi surutud, õnnis naeratus näos ja iga sõna saatmas tatipritsmed. Vastikusest silmi vidutades märkab Edison, et külahullu kuurevääril sädeleb ebakorrapärane viisnurk, mille too on ise plekkpurgist välja lõiganud – ega ometi sakslaste konservist? Kaela ehib punane lint, ots teravaks lõigatud nagu lipsul.
Täis siirast entusiasmi, on mees valmis kulakuid kimbutama, koolimaju ja tehaseid rajama, hiigelsuure traaliga kogu järve kalast tühjendama, soid kuivendama ja laulude saatel viljanorme täitma, et ordenite kilinal pühaderongkäigus astuda. Sellised mõtted on tal pähe pugenud punaselt agitatsioonikoosolekult, kus ta ise oli mitu korda püüdnud sõna saada – ei tahetud kuulata, keelati. Viimaks oli Edison Vassiljevitš ise tagajärgedele mõtlemata öelnud, et kõnet peavad ainult parteilased.
Onissifor köhib kurgu puhtaks ja teatab: „Soovin astuda kommunistliku partei liikmeks! Elagu tööliste ja talupoegade valitsus! Elagu meie sõber, õpetaja ja juht seltsimees Stalin! Edasi kommunistliku kodumaa helge tuleviku nimel! Surm fašistidele!“
Kui vastus kuuldud ja mootorratas eemale podiseb, seisab küsija liikumatult, ei taha mõista, mida talle öeldi, sest küllap on õnnestki kergem loobuda kui kaunist kujutelmast, mis nagu issanda suitsusammas meid elu silmapiiri poole kutsub, olgu tee kui tahes porine. Siis hakkab külahull rahutult edasi-tagasi kõndima, pöörab viimaks rajale hallide längus aedade vahel, mille kaudu lapsed soojal ajal ujumas käivad. Kõrkjate vahel on suur kivi. Kui ta sellele istub, annavad krampis näolihased viimaks järele ning soojad tatised pisarad purskuvad ninast ja silmist. Kaua nutab Onissifor, hüpates sageli püsti, vahtides metsikul pilgul ümberringi, kõndides veeni ja tagasi. Ah et parteisse ei astuta, vaid kutsutakse? Kuidas tohtis Edison Vassiljevitš öelda, et tema, Onissifor, ei ole veel küps? Aga tal on ju täht rinnas! Nagu hall sügisene vihmapilv istuks selle tähe all, täidaks rinnakorvi kõleda rahutusega. Keegi on temast halba rääkinud, see on täiesti kindel! Nii palju on pahasoovijaid, seljataga naerjaid! Ta jääb üha vaiksemaks, ekslev pilk klaasistub, pisarad kuivavad, ainult jalg võdiseb ja pea käib küljelt küljele. Ta teab, et solvangud lunastab vaid kättemaks – kui mõistaks vaid, kellele tasuda!
Tare tahab, et katuse all oleksid mees ja naine korraga. Olgu pealegi, et Sergei Vassiljevitš on Glafira-vanaeide juures kõigest kostiline, lööb majapidamine läikima nagu rammusa toidu peale saanud hulkurkassi karv. Katus on tõrvapapiga parandatud, aknakesed uuesti klaasitud. Sauna korstnast tõuseb suitsu. Meesterahva abiga on eideke korralikud peenrad teinud, kõrged ja pikad, sibulapealsed rohetamas. Väikese lauda väljavajuvad palgidki on ajutise toestuse saanud ning justkui seda teades röhib ainus siga rõõmsalt, kosub ja kasvab, anna aga ette.
Sergei kutsub kanakest: „Tipa! Tipa! Tipa!“
Ta võtab seina peal rippuvast kotist teri ja puistab maha.
„Aga nimi, millest selline?“ küsib Edison Vassiljevitš.
„Noh, kutsus üks niiviisi koerakest endal, seal ülalpool,“ viipab Sergei Vassiljevitš põhja suunas.
„See on siis kuidas, koera nime panid kanale?“
„Nojah, ta on mul esimene ja koera meil ka ei ole. Aga tema on selline, koera tüüpi. Tipa-tipa! Näed, tuleb, tee kasvõi pai.“ Sergei sirutab oma lühikese karvase käe välja ning püüab kanale pai teha. Too käitub nagu kanad ikka, ehmatab, siblistab paar sammu eemale, endal ainult meeles, et maast võib nokaga söödavat leida.
Edison võtab põuest pudeli: „Võtaks ühe?“
Ega ta viina üleliia armasta, võtab rahulikult, tunneb mõõtu, aga täna on kohe selline tunne, et peab kellegagi istuma, koos mõtteid mõlgutama. Raimondiga ei oska hästi olla, aga Sergei on samuti teiselt poolt järve, peaaegu nagu oma inimene. Glafira-eideke leiab pitsid, peseb puhtaks – üks kõvasti suurem kui teine. Mehed joovad kordamööda – suur, väike, vahetus, väike, suur, vahetus.
Eideke toob eilseid kartuleid, roheline sibul peale hakitud, asetab pingile meeste vahele, juba laiali tõmmatud suitsulatika kõrvale.
„Ütle, Sergei, sina inimesi tunned,“ räägib Edison Vassiljevitš, „mida Onissiforiga teha, tead küll, selle… sellisega?“
„A mis temaga ikka, las elab.“
„Ei, ega ma selle pärast. Muidugi las elab, aga tahab mul siin… Noh, aktiivne selline on, et astuks muudkui parteisse. Nägid, on endale medalid rinda teinud – kommunist. Juhtub mõni läbi sõitma, mine tea, mida teevad… Või läheb kuhugi, räägib kokku, mis pähe tuleb.“ Edison ohkab.
„Aga ära sa tema pärast muretse. Ei võtnud sakslased, ei võta meie omad ka. Ja kes teda kuulab – kõigile ju näha, kuidas asjad on. Tema, räägitakse, on õnnetu inimene, needus peal.“
„No mis needus, põrutatud on ta,“ rehmab Edison käega.
„Ei, vot, mina võin kommunist olla, aga needus on tõsine asi. Räägivad siin,“ ütleb Sergei ja viipab ümberringi, „et oli kirik vanasti. Oli ja läks põlema. Hakati raha koguma, et uus ehitada, aga tema, vot, Onissifori vanavanaisa oli usaldusmees. Hea inimene oli, aga vot läks linna katuseplekki ostma, ja kukkus kuidagi jooma. Hulk aega jõi, kuni hakkas kahetsema. Ega ta oma raha eest joonud, kiriku rahadest jõi. Läks patte andeks paluma, aga rahast oli ainult pool alles – baatjuška, nastavnik19 pani tema ja ta järeltulijad vande alla neljaks põlveks. Onissifor on neljas põlv, võibolla lapsed tuleksid tal terved, aga kes sellisega lapsi tahab saada. Küsi Glafira käest – nii räägitakse.“
Edison Vassiljevitš vaatab mõtlikult kana, kes siblistab nüüd hoovi teises servas. Tal on järsku tunne, et külamehele mure kurtmine oli liig. Räägivad, räägivad – seda sõna kuuleb ta siinkandis alatihti. Külainimeste kombed, teadagi. Tema on siiski peaaegu linnapoiss, Staraja Russa alt – vanemad töötasid vesiravilas, olid progressiivsed inimesed, sellest siis eesnimi. Jäi üleajateenijaks, muud tööd ei tundnud ja naist võtta polnud veel isu – armees oli kõik konkreetne ja sõjas seda enam. Ja nüüd järsku jutud, ehk lausa intriigid. Metsas hulguvad bandiidid, keda toetab arusaamatut keelt rääkiv sisemaa rahvas. Kord on tarvis majja lüüa, inimese moodi elama hakata, ent siin paistab vahepeal, et normide täitmise, kalapüügi ja kasvõi arstiabi korraldamise juures maksab kõva häälega antud käsust palju rohkem see, mida ja kuidas sinust arvatakse. Kui niisama käsutada, annab küla silma ees järele, kuid nii kui selja pöörad – nagu rusika oleksid vette torganud, veele jäävad ringid ja kohe kaovad needki. Kuid ülevalt tulevad ettekirjutused, pead tuult nuusatama, ei saa ohje lõdvaks lasta. Esimene sõjajärgne vallavanem, ametliku nimetuse poolest täitevkomitee esimees, Edisoni eelkäija, olevat ära viidud – saavutuste puudumine poliitilisel alal, võimalik koostöö bandiitidega. Edison oli tema järel kabinetti ja eluruume koristanud, tühjad pudelid, klaasikillud, toidujäänused, mustus, segamini paberid. Voodiriided tuli põlema panna – keset voodit oli oksendatud, padi ja tekk täis kõrbenud sigaretiauke.
Sergei Vassiljevitš
Mahorka (vene
Nastavnik (vene
