on>I peatükk
Sellest oli peaaegu kaks aastat, kui ma Santiago Biralbot viimati nägin, aga kui ma temaga südaööl Metropolitano leti ääres uuesti kohtusin, oli meie tervitus mõlemapoolselt täpselt nii sundimatu, nagu oleksime just eelmisel õhtul koos klaase kummutanud, mitte Madriidis, vaid San Sebastiánis, Floro Bloomi baaris, kus ta oli kaua aega mänginud.
Nüüd mängis ta Metropolitanos koos ühe mustanahalise kontrabassimängija ja ülinärvilise ja ülinoore prantslasest trummariga, kes nägi välja nagu põhjamaalane ja keda kutsuti Bubyks. Bändi nimi oli Giacomo Dolphin Trio: siis ma veel ei teadnud, et Biralbo oli nime vahetanud ja et Giacomo Dolphin ei olnud mitte kõlav kunstnikunimi pianistiameti tarvis, vaid see seisis tal nüüd passis. Veel enne kui ma teda nägin, tundsin ta peaaegu ära tema klaverimängust. See kõlas nii, nagu püüaks ta muusika võimalikult väikese vaevaga ära mängida, justkui ei oleks see üldse eriti tema asi. Mina istusin baarileti ääres, seljaga pillimeeste poole, ja kui kuulsin klaverit riivamisi libamas ühe lauluviisi nootidele, mille pealkirja ma ei suutnud meenutada, tundsin korraga mingit eelaimust, võib-olla seda abstraktset läinud aegade tunnet, mida mõnikord olen muusikas tabanud, ja ümber pöörates ei teadnud ma ikka veel, et see, mille ma ära tundsin, oli üks kadunud öö Lady Birdis San Sebastiánis, kus ma ei ole juba nii kaua käinud. Klaverit ei olnud peaaegu enam kuuldagi, see kadus kontrabassi ja trummilöökide alla, ja siis, libistades pilgu ilma midagi mõtlemata üle baarikülastajate ja muusikute suitsupilves ähmastunud nägude, märkasin profiilis Biralbot, kes mängis, silmad pilukil ja sigaret suus.
Tundsin ta kohe ära, aga ma ei saa öelda, et ta polnud muutunud. Võib-olla ta oli muutunud, ainult et täielikult ettenähtavas suunas. Tal oli tume särk ja must lips, ja aeg oli ta näole andnud mingi kõike kokku võtva tikksirge väärikuse. Hiljem ma taipasin, et olin tema juures alati märganud seda muutumatust, mis esineb nendel, kes võib-olla enesegi teadmata käivad oma saatuse teed, mis on neile määratud küllap juba noorena. Pärast kolmekümnendat eluaastat, siis kui kõik teised vannuvad alla vanadusestki vääritumale mandumisele, kinnitub nendes mingi imelik noorus, ühtaegu tusane ja tüüne, mingi rahulik ja umbusklik südikus. Pilk oli kõige ilmselgem muutus, mida ma tol õhtul Biralbo juures märkasin, kuid see kindel pilk, ükskõikne või ka irooniline, kuulus noorukile, kelle elutarkus on tugevaks teinud. Ma jõudsin arusaamisele, et sellepärast oligi talle nii raske silma vaadata.
Veidi üle poole tunni jõin jääkülma tumedat õlut ja vaatasin teda. Ta ei kummardunud mängides klahvide kohale, vaid hoidis pead pigem ülespoole, et sigareti suits silma ei satuks. Ta vaatas mängides publiku suunas ja viipas teistele muusikutele kärmelt märguandeid, ja ta käed liikusid nii kiiresti, et mingist ettemõtlemisest ja tehnikast ei näinud juttugi olevat, nagu alluksid need vaid juhusele, mis nootidest kaikuvas õhus sekundi pärast justkui iseenesest meloodiaks korrastub, nii nagu sigareti suits siniseiks spiraalideks keerdub.
Igal juhul Biralbo mõtteid ja tähelepanu see kõik justkui üldse ei puudutanud. Ma märkasin, et ta vaatas alatasa ühte vormiriides blondi ettekandjat, kes laudu teenindas, ja et mingil hetkel nad vahetasid naeratuse. Ta viipas tüdrukule: vähe aja pärast asetas ettekandja klaverikaanele viskiklaasi. Ka ta mänguviis oli ajaga muutunud. Ma ei taipa muusikast suurt midagi ja ma pole sellest pea kunagi eriti huvitunud, kuid Lady Birdis Biralbot kuulates olin teatava kergendusega adunud, et muusika võib olla mittearusaamatu ja varjata endas lugusid. Tol õhtul, kui ma teda Metropolitanos kuulasin, hoomasin kuidagi väga ähmaselt, et Biralbo mängib paremini kui kaks aastat tagasi, kuid kui olin teda vaevalt mõni minut vaadanud, ei kuulnudki ma enam klaverit, vaid uurisin muutusi, mis olid toimunud tema liigutuste pisiasjades: et ta näiteks mängis sirgelt ja mitte klahvide kohale kookudes nagu kunagi, et ta vahepeal mängis ainult vasaku käega, kui teisega oli vaja klaas võtta või sigaret tuhatoosi panna. Ma nägin ka ta naeratust, mitte sedasama, mida ta aeg-ajalt vahetas blondi ettekandjaga. Ta naeratas kontrabassimängijale või iseendale mingis ootamatus õnnevires, kõike enda ümber unustades, nagu võib ehk naeratada pime, kindel selles, et keegi ta rõõmu põhjust ei või ära arvata ega jagada. Mõtlesin kontrabassimängijat vaadates, et niimoodi naeratavad rohkem mustanahalised ja et selles on otsatult väljakutset ja uhkust. Üksinduse ja jääkülma õlle raske toime all tabasid mind igasugused suvalised valgustushetked: ma mõtlesin veel, et see põhjamaine trummar, selline endassetõmbunud ja omaette, oli hoopis teisest soost, ja et Biralbo ja kontrabassimängija vahel oli nagu mingi tõukaaslaste vandeseltslaslikkus.
Kui nad mängimise lõpetasid, ei jäänud nad kummardama. Trummar oli nagu paigale tardunud, kergelt oimetu, justkui oleks ootamatult liiga eredasse valgusse astunud, kuid Biralbo ja kontrabassimängija kõndisid kiiresti lavalt minema, rääkides omavahel midagi inglise keeles, naerdes ilmselge kergendusega, justkui oleksid vabrikuvile kõlades pika mõttetu tööpäeva lõpetanud. Tervitades möödaminnes siin-seal paari tuttavat, tuli Biralbo minu suunas, kuigi ta polnud mängides hetkekski ilmutanud ainsatki märki, et ta oleks mind näinud. Võib-olla juba enne kui mina teda nägin, oli tema teadnud, et ma olen baaris, ja arvatavasti oli tema mind uurinud sama pikalt nagu mina teda, pannes tähele mu liigutusi, hinnates minust tabavama täpsusega muutusi, mida aeg oli minu juures korda saatnud. Mulle meenus, et San Sebastiánis – ma olin palju kordi näinud teda üksi tänavail kondamas – liikus Biralbo alati kuidagi põiklevalt, just nagu kellegi eest pagedes. Midagi sellest kumas tol ajal läbi ka tema klaverimängu viisist. Kui ma nägin teda nüüd Metropolitano klientide vahelt läbi trügides minu poole tulemas, mõtlesin, et ta on muutunud aeglasemaks või siis läbinägelikumaks, nagu oleks ilmaruumis endale püsiva koha hõivanud. Me tervitasime ilma tundetulvata: nii oli see alati olnud. Meie sõprus oligi olnud katkendlik, öine, põhinedes rohkem sarnastel joogieelistustel – õlu, valge vein, Inglise džinn, burboon – kui mingisugusel kõlvatul salaelul, millesse me ei laskunud mitte kunagi või peaaegu mitte kunagi. Tõsiste napsimeestena hoidsime heaga eemale neist vaimustuse ja sõpruse puhangutest, mida joomine ja öö endaga toovad: vaid üks kord, juba vastu hommikut, nelja arutu kuiva martiini mõju all, oli Biralbo mulle rääkinud oma armastusest ühe tütarlapse, Lucrecia vastu, keda mina tundsin väga pealiskaudselt, ja nende reisist, kust ta just oli tulnud. Me mõlemad jõime tookord liiga palju. Kui järgmisel päeval üles tõusin, võisin veenduda, et pohmelli ei olnud, vaid et ma olin ikka veel purjus ja ära unustanud kõik, mida Biralbo rääkis. Ma mäletasin ainult linna, kuhu see umbropsu alanud ja sama kiirelt lõppenud reis oli pidanud viima – Lissabon.
Esialgu me ei esitanud teineteise Madriidi elu kohta eriti küsimusi ega jutustanud suurt midagi. Blond ettekandja tuli meie juurde. Tema mustvalge vormiriietus lõhnas kergelt tärklise ja juuksed šampooni järele. Sellised lihtsad lõhnad on naiste juures alati nii meeldivad. Biralbo naljatas temaga ja tellis ta kätt silitades viskit, mina jäin õlle juurde. Mõne aja pärast rääkisime San Sebastiánist ja minevik istutas ennast nagu kutsumata külaline meie vahele.
„Floro Bloomi mäletad?“ küsis Biralbo. „Ta pidi Lady Birdi kinni panema. Ta läks kodukülla tagasi, otsis üles vana pruudi, kes tal kunagi oli olnud, siis kui ta oli viisteist, ja sai veel isalt maad päranduseks. Ma sain hiljuti temalt kirja. Tal on nüüd poeg ja ta on põllumeheks hakanud. Laupäeva õhtuti tõmbab oma naise venna kõrtsis nina täis.“
Ilma et see sõltuks ajalisest kaugusest, on lihtsaid mälestusi ja keerulisi mälestusi, ja Lady Birdi mälestust ma peaaegu ei olekski kätte saanud. Võrreldes Metropolitano valgete tulede, peeglite, marmorlaudade ja siledate seintega, mis pidid arvatavasti imiteerima provintsihotelli söögisaali, paistis Lady Birdi tellisvõlvidega roosas hämaruses kelder mälestuses täieliku anakronismina, sellise kohana, kus ma küll vaevalt sain kunagi viibinud olla. See seisis mere ääres ja kui välja läksid, jäi muusika vait ja võis kuulda lainete murdumist vastu Peine de los Vientose kujusid. Siis tuli meelde: ma tundsin seda tunnet, kuidas lainevaht sätendas pimeduses ja soolane briis puhus, ja ma teadsin, et tol patukahetsuse ja kuivade martiinide ööl olin Lady Birdis otsad kokku tõmmanud ja see oli olnud viimane kord, kui ma olin koos Santiago Biralboga.
„Aga muusik teab, et minevikku pole olemas,“ ütles ta äkki, nagu minu väljaütlemata mõtet ümber lükates. „Need, kes maalivad või kirjutavad, ei tee muud, kui kuhjavad endale minevikku turjale, sõnu või siis pilte. Muusik kõlgub alati tühjuses. Tema muusika lakkab olemast täpselt sel
