inimeste hingamisest sumbunud lõhna õhus. Ta tuli oma öise töö ja napsiklaaside juurest tagasi tavaliselt alles üsna koidu eel, isegi juba suures valges, kui öö oli mingil arusaamatul viisil oma piiridest välja veninud, nagu mõnikord juhtub: ta ütles, et talle meeldib eriti see imelik aeg hommikul, kui on niisugune tunne nagu oleks ta nende koridoride ja üldse terve hotelli ainuke elanik, tolmuimejate undamine irvakil uste taga, alatine üksindus, see justkui paljaks röövitud tunne, mis tõstab jalad maast lahti, kui ta kell üheksa hommikul oma toa poole kõnnib, keerutades kobakat võtit, kompides taskus selle raskust, nagu oleks see revolvritoru. Hotellis, ütles ta mulle, ei ole mingit pettust, isegi sa ise ei saa mitte mingi viguriga oma elust mingit jama ette kujutada.
„Aga Lucrecia ei oleks nõus olnud, et ma kuskil sellises hotellis elan,“ ütles ta, ma ei tea, kas tol õhtul; võib-olla oli see esimene kord, kui ta minu juuresolekul Lucrecia nime nimetas. „Tema oli kohausku. Ta uskus vitriinkappide ja piltidega vanadesse majadesse ja peeglitega kohvikutesse. Ma arvan, et Metropolitanost oleks ta vaimustuses. Mäletad Viini kohvikut San Sebastiánis? Just sedasorti koht, kus talle meeldis sõpradega kokku saada. Tema arvates mõned kohad olid juba iseenesest poeetilised ja teised jälle ei olnud.“
Ta rääkis Lucreciast irooniliselt ja eemaltvaates, nii nagu mõnikord eelistatakse rääkida iseendast, kui tahetakse endale minevikku luua. Ma küsisin Lucrecia kohta: ta ütles, et ei tea, kus ta on, ja kutsus kelnerit, et veel üks kohv paluda. Kelner tuli ja läks sama vaikselt ära, nagu teevad olendid, kes on määratud nukralt kandma oma nähtamatuse andi. Televiisoris käis mingi mustvalge telemäng. Biralbo heitis sellele aeg-ajalt pilgu nagu inimene, kes hakkab harjuma lõpmatu tolerantsi plussidega. Ta ei olnud paksem: ta oli suurem või pikem, ja mantel ja liikumatu asend tegid teda suuremaks.
Ma külastasin teda selles saalis mitmel õhtul ja minu mälu kipub neid õhtuid kokku sulatama üheksainsaks, venivaks ja tinedaks. Ma ei tea, kas see oli esimene õhtu, kui ta ütles, et tuleksin kaasa tema tuppa. Ta tahtis mulle ühe asja anda, et ma seda enda käes hoiaksin.
Kui me sisse astusime, pani ta tule põlema, kuigi veel ei olnud pime, ja mina lükkasin rõdu kardinad eest. All, teisel pool tänavat Telefónica nurga peal, hakkasid kogunema tumedanahalised kurguni kinni nööbitud jopedes mehed ja üksikud meigitud naised, kes kõndisid aeglaselt ringi või peatusid, justkui oodates kedagi, kes oleks pidanud juba kohal olema, kahmetud inimesed, kes kunagi kuhugi ei läinud ja kunagi paigal ei püsinud. Biralbo uuris hetke tänavat ja tõmbas kardinad ette. Valgus toas oli tuhm ja kõle. Ta võttis kapist, kus kõlkusid tühjad riidepuud, suure kohvri ja tõstis voodi peale. Kardinate taga tümisesid autod ja vihm, mis siinsamas kõrval korraga robinal põrisema hakkas, pekstes vastu varikatust, kus hotelli silt ei olnud veel süttinud. Ma tundsin talve ja saabuva öö niiskuse hõngu ja meenutasin ilma igasuguse nostalgiata San Sebastiáni, kuid nostalgia ei ole kõige hullem, millega kauged paigad oma haardes hoiavad. Ühel sellisel ööl, kui oli juba väga hilja, peaaegu hommik, olime džinni toimel ülendatud või siis vabanenud meeleolus Biralboga ilma vihmavarjuta ja igasuguse väärikuseta vihma käes kõndinud, see sadas rahulikult ja kandis justkui mingit halastavat puudutust, lõhnates vetikate ja soola järele, asine nagu paitus, nagu tuttavad linnatänavad, kus me astusime. Tema jäi seisma, tõstis üle tänava koolduvate tamarindipuude raagus okste all näo vihmale vastu ja ütles: „Ma peaksin olema mustanahaline, mängima klaverit nagu Thelonious Monk, olema sündinud Memphises Tennessees, suudlema just täpselt praegu Lucreciat, olema surnud.“
Praegu nägin ma teda kummargil voodi kohal, otsimas midagi kohvrist kokku volditud ja korralikult laotud riiete vahelt, ja äkitselt ma mõtlesin – nägin kapipeeglist ta süvenenud nägu –, et ta oli tõepoolest teine inimene, ja ma ei olnud kindel, et parem. See kestis ainult hetke. Kohe pöördus ta minu poole, näidates mulle kummiga kokku tõmmatud kirjapakki. Need oli piklikud ümbrikud lennuposti sinipunaste servadega, peal imetillukesed võõramaised margid ja naisekäega kirjutatud kaldkirjas read, kus seisis lilla tindiga Santiago Biralbo nimi ja tema San Sebastiáni aadress. Üleval vasakus nurgas vaid üks initsiaal: „L“. Silma järgi oli seal kakskümmend kuni kakskümmend viis kirja. Siis ütles Biralbo, et see kirjavahetus oli kestnud kaks aastat ja katkenud nii järsku, nagu oleks Lucrecia surnud või poleks üldse kunagi olemas olnud.
Aga hoopis temal oli tol ajal olnud tunne, nagu poleks teda olemas. Selline tunne, nagu ta kuluks, rääkis ta, justkui õhu hõõrdumine, kokkupuude inimestega, eemalolek kulutaksid teda. Ta oli siis mõistnud, kui pikkamisi voolab aeg kinnistes ruumides, kuhu keegi jalga ei tõsta, millise järjekindlusega närib hapnik, mis sajandite möödudes maali rikub või kivikuju tolmuks muudab. Aga kõike seda rääkis ta kuu või kaks pärast minu esimest külaskäiku. Me olime jälle tema toas, temal oli revolver käeulatuses ja ta tõusis iga paari minuti tagant püsti ja vaatas tänavale kardinate vahelt, millel läikis varikatusel helendava sildi sinine valgus. Ta oli Metropolitanosse helistanud ja öelnud, et on haige. Ta oli öölambi kõrval voodil istudes lakooniliste sujuvate liigutustega revolvri laadinud ja vinnastanud, seda tehes samal ajal suitsu tõmmanud ja rääkinud mulle mitte liikumatust mehest, keda ta teisel pool tänavat näha ootas, vaid sellest, kuidas aeg venib, kui mitte midagi ei juhtu, kui terve elu läheb mööda, oodates kirja, telefonikõnet.
„Võta see kaasa,“ ütles ta mulle esimesel õhtul pakki ulatades, selle poole vaatamata, vaadates mulle silma. „Pane need kirjad kuhugi kindlasse kohta, kuigi tõenäoliselt mina neid ei küsi.“
Ta vaatas kardinat pisut paotades tänavale, pikk ja rahulik oma tumeda mantli hõlmade vahel. Hämarus ja niiske vihmaläige sillutisel ja autodel katsid linna lohutu kumaga. Ma panin kirjad taskusse ja ütlesin, et pean minema. Väsinud näoga tuli Biralbo rõdu juurest ära ja istus voodi peale, kobas mantlit, otsis midagi öökapilt, oma suitse, mida ta ei leidnud. Ma mäletan, et ta tõmbas alati lühikesi ilma filtrita Ameerika sigarette. Pakkusin talle ühte enda omadest. Ta lõikas filtri ära, pistis sigareti pöidla ja nimetissõrme vahele ja viskas voodi peale pikali. Tuba ei olnud kuigi suur ja mina tundsin ebamugavust, seistes seal niimoodi ukse peal, söandamata uuesti öelda, et ma lähen ära. Nähtavasti ei olnud ta mind esimesel korral kuulnud. Nüüd tõmbas ta, silmad pilukil, suitsu. Ta tegi silmad lahti ja viipas toa ainukese tooli poole. Mulle tuli meelde see tema laul, „Lissabon“ – kui ma seda kuulasin, kujutlesin teda täpselt niimoodi hotellitoa poolhämaruses sirakil pikkamööda suitsu tõmbamas. Ma küsisin, kas ta lõpuks käis Lissabonis ära. Ta hakkas naerma, sättis padja pea all kahekorra.
„Loomulikult,“ ütles ta. „Õigel ajal. Ikka jõuad igale poole alles siis, kui enam pole vahet.“
„Kas sa nägid seal Lucreciat?“
„Kust sa tead?“ Ta tõusis täielikult istuli, vajutas sigareti tuhatoosi. Mina kehitasin õlgu, oma äraarvamisest veel rohkem üllatunud kui tema.
„Ma kuulasin seda laulu, „Lissabon“. Mul tuli meelde too reis, mida te koos alustasite.“
„Too reis,“ kordas ta. „Siis ma selle kirjutasingi.“
„Aga sa rääkisid, et te ei jõudnudki Lissaboni.“
„Muidugi ei jõudnud. Sellepärast ma tegingi tolle laulu. Kas sul ei ole kunagi selliseid unenägusid, et sa oled ära eksinud mingisuguses linnas, kus sa pole kunagi käinud?“
Ma tahtsin küsida, kas Lucrecia oli üksi edasi reisinud, aga ei julgenud, oli selge, et ta ei tahtnud sellest rohkem rääkida. Ta vaatas kella ja teeskles üllatust, et on juba nii hilja, ütles, et tema muusikud küllap juba ootavad Metropolitanos.
Ta ei kutsunud mind endaga kaasa. Jätsime tänaval kiiruga hüvasti ja tema pööras mantlikraed üles tõstes ümber ja paari sammuga oligi juba kaugel eemal. Koju jõudes valasin endale klaasikese ja panin Billy Swanni plaadi peale. Üksi juues teotsed nagu mingi nähtamatu lummutise toapoiss. Annad endale sõnatult käske ja täidad neid uimase täpsusega nagu kuutõbine teener:
