sosistas: „Tal pole plaani ollagi.” Tegelikult oli see tõsi. Varsti ta kaotaski.
Hommikuti eelkooli poole jalutades meenutas ta tihtilugu seda märkust. Aidates lastel saapaid jalast võtta, kraapides nende küünte alt voolimismassi, plaasterdades nende põlvi. Aidates neile saapad jalga tagasi.
Tal pole plaani ollagi.
Lõunaks olid nuudlid tomatikastmega. Nagu tavaliselt, läks Kate ühe ja proua Chauncey teise, söögitoa vastasseina ääres asuva laua juurde; rühm oli nende vahel pooleks jagatud. Enne istumist pidid lapsed käed tõstma ning näitama Kate’ile ja proua Chaunceyle peopesi ja siis käeselgi. Seejärel võtsid kõik istet, proua Chauncey kõlistas kahvliga vastu piimaklaasi ja hõikas: „Tänupalve aeg!” Lapsed lasksid pea norgu. „Armas jumal,” ütles proua Chauncey heliseva häälega, „aitäh toidu ja nende noorte armsate näokeste eest. Aamen.”
Kate’i laua laste pead vupsasid kohe püsti. „Kate’i silmad olid lahti,” ütles Chloe teistele.
„Ja siis?” küsis Kate. „Mis sellest, vaga preilike?”
See ajas Samsoni kaksikud itsitama. „Vaga preilike,” kordas David endamisi, nagu paneks need sõnad tulevikuks tallele.
„Kui sa teed silmad tänupalve ajal lahti,” ütles Chloe, „arvab jumal, et sa pole tänulik.”
„Ma ei olegi tänulik,” nentis Kate. „Ma ei armasta makarone.”
Maad võttis vapustatud vaikus.
„Kuidas saab makarone mitte armastada?” küsis lõpuks Jason.
„Neil on märja koera hais,” vastas Kate. „Kas sa pole siis märganud?”
„Öök!” tegid kõik.
Nad panid näo taldriku juurde ja nuusutasid.
„On ju?” küsis Kate.
Lapsed vaatasid üksteisele otsa.
„On jah,” ütles Jason.
„Nagu oleksid nad minu koera Fritzi suurde vähipotti pannud ja ära keetnud,” ütles Antwan.
„Öök!”
„Aga porganditel pole midagi viga,” lausus Kate. Ta hakkas kahetsema, et oli seda alustanud. „Hakake sööma, teie kõik.”
Paar last võttis kahvli. Enamik mitte.
Kate võttis teksaste taskust vinnutatud veiseliha riba. Ta kandis alati vinnutatud veiseliha kaasas, juhuks kui lõunasöök ei kõlvanud: ta oli toidu suhtes valiv. Rebinud hammastega tüki, hakkas ta mäluma. Õnneks ei armastanud vinnutatud liha ükski laps, välja arvatud Emma W., aga tema kühveldas nuudleid suhu, nii et Kate ei tarvitsenud talle pakkuda.
„Toredat esmaspäeva, poisid ja tüdrukud!” ütles proua
Darling, kes oli alumiiniumkepile toetudes nende laua juurde komberdanud. Tal oli komme iga rühma lõunaajal söögitoas käia ning ta põimis oma tervitusse alati nädalapäeva nimetuse.
„Toredat esmaspäeva, proua Darling,” pobisesid lapsed, Kate aga nihutas lihasuutäie vasakusse põske.
„Miks nii vähesed lapsed söövad?” küsis proua Darling. (Tal ei jäänud miski märkamata.)
„Nuudlitel on märja koera lõhn,” vastas Chloe.
„Mis lõhn? Heldene aeg!” Proua Darling surus kortsulise, tähnilise käe kotjale rinnale. „Mulle tundub, et teil on meelest läinud reegel „Midagi head”,” noomis ta. „Lapsed, kes oskab öelda, missugune on reegel „Midagi head”?”
Keegi ei vastanud.
„Jason?”
„Kui pole midagi head öelda,” pobises Jason, „siis ära ütle midagi.”
„„Ära ütle midagi.” Õige. Kas keegi oskab tänase lõuna kohta midagi head öelda?”
Vaikus.
„Preili Kate. Kas teie oskate midagi head öelda?”
„See … läigib ilusti,” vastas Kate.
Proua Darling heitis talle pika tasakaaluka pilgu, kuid ütles üksnes: „Olgu, lapsed. Head isu.” Ja läks kepiga kopsides proua Chauncey laua poole.
„Läikiv nagu märg läikiv koer,” sosistas Kate lastele.
Kõik hakkasid lõkerdama. Proua Darling seisatas ja keeras kepile toetudes ringi.
„Muide, preili Kate,” sõnas ta, „kas tuleksite vaikse tunni ajal minu kabinetti?”
„Muidugi,” ütles Kate.
Ta neelas lihasuutäie alla.
Lapsed vaatasid väga suurte silmadega tema poole. Isegi nelja-aastased teadsid, et kabinetti kutsumine tähendab halba.
„Meile sa meeldid,” teatas Jason ivakese aja pärast.
„Aitäh, Jason.”
„Kui me vennaga suureks kasvame,” ütles David Samson, „siis me abiellume sinuga.”
„Aitäh.”
Siis plaksutas Kate käsi ja ütles: „Teate mis? Täna on magustoiduks küpsisetainajäätis.”
Lapsed tegid tasakesi „mm,” aga nende näod jäid murelikeks.
Vaevalt olid nad jäätise ära söönud, kui söögitoa uksele ilmusid viieaastased üksteisega rüseledes ja rivist laiali pudenedes. Kate’ile meenutasid nad tohutuid, hirmuäratavaid hiiglasi, ehkki alles eelmisel aastal olid nad olnud tema neljased. „Lähme, lapsed!” hüüdis proua Chauncey end jalule upitades. „Me oleme teistel ees. Öelge proua Washingtonile aitäh.”
„Aitäh, proua Washington,” ütlesid lapsed kooris. Proua Washington, kes seisis köögi uksel, naeratas, noogutas kuninglikult ja mähkis käed põlle sisse. (Väikestekool juurutas suursuguseid kombeid.) Neljased võtsid enam-vähem ritta ja valgusid viiestest mööda ukse poole, maadligi vajudes ja aupaklikud. Kate läks viimasena. Viienda rühma õpetajaabist Georginast möödudes sosistas ta: „Ma pean kabinetti minema.”
„Uih!” kiunatas Georgina. „No õnn kaasa.” Ta oli meeldiva näoga roosapõskne noor naine, viimaseid kuid esimese lapse ootel. Teda polnud kordagi kabinetti kamandatud, oleks Kate võinud kihla vedada.
Neljanda rühma toas keeras ta hoiukambri ukse lukust lahti ja taris välja terved virnad alumiiniumvoodeid, millel lapsed lõunauinakut tegid. Ta paigutas voodid toas laiali, pani vooditele tekid ja pisikesed padjad, mida lapsed oma panipaikades hoidsid – nagu ikka nurja ajades nelja kõige jutukama tüdrukukese plaani ühes nurgas kõrvuti magada. Tavaliselt veetis proua Chauncey vaikse tunni õpetajate puhketoas, aga täna oli ta tulnud pärast lõunasööki neljanda rühma tuppa, istus laua taha ja võttis kandekotist Baltimore Suni. Nähtavasti oli ta kuulnud proua Darlingu käsku Kate’ile, et too tema kabinetti läheks.
Liam D. ütles, et ta
