kus see on, et sa selle ärgates üles leiaksid.” Tõenäoliselt jõuab ta õigeks ajaks tagasi, et talle seda meelde tuletada, aga kui ei jõua? Kui tal kästakse asjad pakkida ja ära minna? Kate tõmbas sõrmedega läbi Jilly juuste, et need vallanduksid – pehmed pruunid siidised juuksed, mis lõhnasid lastešampooni ja värvipliiatsite järele. Teda pole siin, et aidata Antwanil kiusumuret murda; tal jääbki teadmata, kuidas Emma B. kohaneb oma uue õega, kes saabub juunis Hiinast.
Polnud tõsi, et Kate vihkas lapsi. Vähemalt mõned meeldisid talle päris hästi. Lihtsalt talle ei meeldinud kõik lapsed, justkui oleksid need mõne vääntaime ühesugused lehed või umbes nii.
Ta ütles proua Chaunceyle rõõmsa häälega: „Ma olen viuhti tagasi!”
Proua Chauncey üksnes naeratas vastuseks (usaldavalt? kaastundlikult?) ja keeras seitungilehte.
Proua Darlingi kabinet asus teise rühma toa kõrval; selle rühma lapsed olid alles nii väikesed, et magasid põrandal mattidel, mitte voodites, kust oleksid võinud maha veereda. Tuba oli hämar, sisse sai vaadata ukse klaasruudust, mille tagant tundus hoovavat pinevat, sihikindlat vaikust.
Proua Darlingi ukseklaas laskis näha laua taga istuvat proua Darlingit, kes rääkis telefoniga, lapates samal ajal paberipatakat. Kohe, kui Kate koputas, ütles ta rutakalt head aega ja pani toru hargile. „Sisse,” kutsus ta.
Kate astus sisse ja istus sirge korjuga toolile laua vastas.
„Me saime viimaks valmis kalkulatsiooni, kui palju maksab plekilise vaipkatte väljavahetamine,” lausus proua Darling.
„Mäh?” küsis Kate.
„Tegelikult on küsimus selles, miks see on plekiline. Ilmselge, et kuskil lekib, ja uut vaipkatet pole mõtet maha panna enne, kui oleme lekkekoha leidnud.”
Kate’il polnud selle kohta midagi kosta, nõnda ta siis ei kostnudki midagi.
„Nõndamoodi,” sõnas proua Darling. „Aga aitab nüüd sellest.”
Ta pani paberid korralikult kokku ja pistis kausta vahele. Siis küünitas ta käe järgmise kausta poole. (Kate’i kausta poole? Kas Kate’il oli tõesti kaust? Taevas teab, mis seal kõik kirjas on.) Juhataja lõi kaaned lahti, uuris üürikest aega pealmist lehte, siis vaatas üle prilliraamide Kate’ile otsa. „Niisiis,” sõnas ta. „Kate. Mind vaevab üks küsimus. Kuidas te oma siinse tööga toimetulekut ise hindaksite?”
„Mis asja?”
„Tööga toimetulekut väikestekoolis. Oma õpetajaoskusi.”
„Oeh,” kohmas Kate. „Mina seda küll ei tea.”
Ta lootis, et sellest vastusest aitab, aga kuna proua Darling silmitses teda endiselt ootava pilguga, lisas ta: „Tegelikult ma ju polegi õpetaja. Olen abi.”
„Jah?”
„Ma ainult aitan õpetajat.”
Proua Darling ei pööranud temalt pilku.
„Sellega saan ma enda arvates normaalselt hakkama,” ütles Kate viimaks.
„Jah,” nõustus proua Darling, „enamasti tõepoolest.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
