nagu ülikiire auto. Mu pärisema pani mulle nimeks Ace. Miks ta nii tegi?
Ma jään selle sõna üle mõtlema. See on natuke veider nimi. Üsna erinev Adamist. Aga samas täitsa lahe ka. Kui keegi on milleski äss, siis on ta ju hiilgav. Seega, kui minu nimi on Ace, siis peaksin ka mina olema hiilgav. See isegi kõlab natuke nagu superkangelaste nimed mu koomiksiraamatutes. Adam ei ole superkangelase nimi – Adam on selline nimi, mis sobib ennast tuttmütsi alla peitvale poisile. Aga Ace … Kas ma võiksin päriselt olla Äss?
Väljas käib kõueraksatus, mis kõlab nii, nagu lööks keegi hambad šokolaadiglasuuriga jäätisesse. Kui ma ütleksin, et olen elevil, oleks see väga pehmelt öeldud. Mu nimi on Ace … nagu superkangelasel … Mõtisklen selle üle veidi ja avastan, et mu näol on irve nagu hullumeelsel. See tuleb sellest, et kui ma loen oma koomikseid superkangelastest, siis naeratan ma alati. Superkangelased teevad mind rõõmsaks. Kui sa oled rõõmus, ei ole sa tüdinenud ega tujukas. Ja ema on inimene, kes kõige rohkem rõõmustamist vajab, ning nüüd tean ma täpselt, kuidas seda teha. Minust saab superkangelane! Just nii!
Ema pole ainuke, keda see rõõmsaks teeb. Kõik hakkavad mind armastama. Mind valitakse jalgpallivõistkonda esimesena, mitte viimasena. See on täiesti haige, aga haige heas mõttes, mitte selles mõttes, et oled haige ja oksendad. Ma olen nii rõõmus, et võiksin rusikatega õhus vehkida. Ja lisaks superkangelaseks saamisele olen ma veel teada saanud oma pärisema nime, mis tähendab, et ma võin koostada oma elu parima kooliprojekti. Näen seda kõike juba vaimusilmas. Minu nime kohal on kõige suurem ja säravam kuldne täht, võibolla isegi terve tähtkuju. Proua Chatterjee ütleb, et mu puu on uskumatult hea, ja mina ütlen, et see on sellepärast, et see on superkangelase puu. Muidugi olen ma ka tagasihoidlik. Ma ütlen, et tahtsin lihtsalt kõigile rõõmu teha. See oli minu saatus.
Sel hetkel toob välgusähvatus mind unistustest maa peale ja ujutab toa jälle elektrihõbedaga üle. Kuulda on järjekordset mürinat ja kui ma üles vaatan, näen magamistoa uksel varju, aga kui pilt mu silme ees selgineb, ei ole seal enam kedagi. Tahaksin ümbriku endale jätta ja oma tuppa viia, et seda lähemalt uurida, kuid risk on liiga suur, sest ema võib ümbriku kadumist märgata. Pärast viimast pilku ümbrikusse – ega seal veel midagi pole? – pistan sünnitunnistuse sinna sisse tagasi ja üritan ümbrikku süljega uuesti kinni kleepida, enne kui selle sahtlisse tagasi lükkan ja oma tuppa lähen.
Mu vihikuleht ei ole enam tühi. Viimase kahekümne minutiga olen oma kodutööga algust teinud, kirjutanud suurte tähtedega sõna ACE ja joonistanud välgunooli, mis sõna tagant välja kiirgavad. Nime alla olen üritanud joonistada pikavarrelist roosi, mis kujutaks mu pärisema Rose’i2, kuid see näeb välja nagu mingi suur plärakas pulga otsas. Ma olen kirjutanud lehele oma sünnikuupäeva ja selle, et ma sündisin Pegasus Parki haiglas (nii ma arvan). Lehekülg täitub kenasti informatsiooniga, eriti kuna ma kirjutasin „Pegasus Park” seest tühjade kontuurtähtedega.
Minust saab Ace, kordan ma endale.
Kõik armastavad superkangelasi, sest nad on suurepärased.
Kui ma olen superkangelane, saavad kõik õnnelikuks – kaasa arvatud ema. Kui joonistan Ace’i juurde Ganymedest, mis on Jupiteri kõige suurem kuu, koputab mu toa uksele ema. Kui ta sisse astub, tunnen ma tulekera üle oma põskede vuhisemas. Olen kindel, et süütunne on mulle selgesti näkku kirjutatud, aga ilmselt nähtamatu tindiga, sest ema ei paista midagi märkavat – ta ei maini ka avatud ümbrikku magamistoa sahtlis, nii et päris kindlasti ei tea ema, millega ma tegelenud olen. Selle asemel ütleb ta: „Su tuba, Adam …” Ema vaatab nurgas seisvat titaanlast ja raputab pead. „See on liiga väike, eks ole? Ma arvan, et siin peaks remonti tegema. Me võiks kogu selle koomiksilehtedest tapeedi maha võtta.”
„Mulle meeldib see tapeet,” vaidlen mina vastu. Isa rebis vanadest koomiksitest tohutul hulgal lehti välja ja me panime kahekesi need kõik kokku. Kui mul on igav, siis saan neid lugusid lugeda, ja ükskõik mitu korda ma neid juba lugenud olen – ikka teevad nad mu meele rõõmsamaks. Minu lemmik on lugu titaanlastest. Nad otsivad oma Loojat, Suurt Kuumeistrit. Kui nad ta leiavad, hakkavad nende smaragdsüdamed punaselt helendama ja nad elavad igavesti koos. Ema ütleb, et koomiksitapeet on tore, aga me peame väikseid tubasid võimalikult hästi ära kasutama ja et terve korter vajab remonti.
Emal on õigus, korter on tõesti väike. Emal ja isal on tuba, minul on tuba ning Minnie ja Velvet jagavad oma tuba kahepeale – kuigi Minnie on põrandale punase joone tõmmanud ja mitte keegi ei tohi tema poolele astuda. Ent kuigi korter on tõepoolest väike, on see siiski suurepärane, sest me elame justkui maailma tipus ja tundub, nagu saaksime välja vaadates tähti puudutada. „Ma ei taha oma tuba muuta,” vastan ma. „See meeldib mulle nii, nagu ta praegu on.” Ema noogutab alistunult ja ütleb, et talle tuli lihtsalt selline mõte pähe. Siis astub ta lähemale, et mu vihikut vaadata, ja ma pean selle kiiresti kinni panema, sest ma ei taha, et ta näeks kõiki mu joonistusi. Ja kindlasti ei taha ma seda, et ema näeks, et ma olen sinna kirjutanud ACE, sest siis hakkaks ta midagi kahtlustama. „Ei midagi olulist,” ütlen ma, nii et mu mütsitutt peaaegu jõnksatab, kui ma vihiku täiest jõust kinni löön.
Aga see on oluline. Kui ema on läinud, võtan pliiatsi jälle kätte ja sosistan: „Minu sugupuu kohta käiva informatsiooni leidmine selle projekti jaoks on oluline. Ma tahan rohkem teada ning proua Chatterjeed üllatada ja kuldset tähekest saada – võibolla isegi kaht tähekest.” Pliiats surub paberile. Ma lasen tal paberil ringiratast tantsida. Olen kindel, et kui ema teaks, et ma oma sünnitunnistust otsimas käisin, teeks see talle haiget, aga see oleks sellepärast, et tal on viimasel ajal palju muresid. Asi pole ainult selles, et ta on natuke kurvameelne ja närviline – nad sosistavad isaga pidevalt ja kui meie tuppa tuleme, jäävad nad vait.
Ma vaatan alla paberile ja näen, et olen joonistanud superkangelase. Kui mina oleksin superkangelane, oleksin ma nii oivaline, et ema muutuks kindlasti rõõmsamaks. Kõik oleks täiuslik ja inimesed oleksid õnnelikud. Seda soovin ma maailmas üle kõige.
Pliiatsiots murdub.
2.
Pläuh!
Ema ütleb ikka, et kui midagi on vaja teha, „pole selleks paremat aega kui praegu” (ehkki ma pole päris kindel, kas see koduste tööde kohta ikka kehtib). Järgmisel hommikul kirjutan otsusekindlalt üles kõik omadused, mis peaksid ühel ideaalsel superkangelasel olema:
1. Supervõimed
2. Vaprus
3. Nupp peab lõikama (nagu vanaema selle kohta ütleb)
4. Ausus ja lahkus
5. Peab olema eriline
6. Missioonitunne
Nimekirja üle vaadates saan aru, et number kuus on tõenäoliselt kõige tähtsam. Minu arvates ei ole ilma missioonitundeta superkangelane päris superkangelane. Õiged superkangelased üritavad mingit eesmärki saavutada – seda olen ma oma koomiksiraamatutest õppinud. Minu missioon on olla nii suurepärane inimene, kui vähegi suudan, ja teha kõik inimesed õnnelikuks.
Ülejäänud nimekirja vaadeldes järan pliiatsiotsa ja jätan siis närimise järsku katki, sest igemed annavad mõista, et pinnud pole neile meeltmööda. Niisiis, number kuuega on kõik klaar: minu missioon on olla maailma kõige parem laps. Ja mul on nõrkemiseni number viit – erilisust. Ükskord võitsin ma klassiviktoriinis aumärgi ja proua Chatterjee ütles, et ma olen väga eriline ja seda mitte kõige kõrgemate punktide pärast, vaid kuna mu mõte töötab „väljaspool raame”. Ausalt öeldes polnud ma kunagi arvanudki, et ma olen mingites raamides, aga õpetajad kord juba ütlevad selliseid
Rose – eesti k „roos”. (Tlk)
