üritanud – kõle, hall ja kannatustest tulvil. Proua Chatterjee saadab meid klassi ja ma istun oma parima sõbra, Väikese Ericu kõrvale.
„Czes´c´,” ütleb Väike Eric. Väikese Ericu täisnimi on Eric Kowalski-Brown ja ta ei ole väike. Tegelikult on ta umbes sama pikk kui King Kongi pikem vend. Ta tuli Pegasus Parki algkooli viiendas klassis ja elab oma ema ja isaga aadressil Pegasus Park, Kinki tänava maja nr 35. Ma ei ole veel tema juures kodus käinud, aga Väike Eric ütleb, et peaksin varsti talle külla tulema. Väikese Ericu ema on pärit Poolast ja Väike Eric ütleb vahel mõnda asja poola keeles.
„Tervitus,” vastan mina, aga üles ma ei vaata, sest olen ikka veel õnnetu, kuna pole superkangelaseks olemisega veel mitte kuhugi jõudnud. See on raskem kui kuivanud hommikuhelbeid kausi küljest lahti saada. Kui päris aus olla, siis ma arvasin, et see asi läheb mul libedamalt. Ma arvasin, et saan sellega hoobilt suurepäraselt hakkama.
„Miks nii pikk nägu?” küsib Väike Eric, pliiatseid ja vihikuid välja võttes. „Oled sina alles kenas tujus. Ja me oleme ainult viis minutit klassis olnud, nii et sa ei saa ju veel surmani tüdinenud olla.”
Ma ei taha Väikesele Ericule veel midagi rääkida, sellepärast ütlen: „Mul on energiapõud. Mul on hädasti õnne vaja, et tuju paremaks läheks.” Võtan vihiku kotist välja, lappan lehti ja peatun roosiga pildi juures.
„Sul on õnne vaja?” Väike Eric näeb murelik välja, ent siis ta nägu selgineb. „Sa oled tulnud õigesse kohta.” Ta koputab teadval ilmel sõrmega vastu oma nina.
„Mis, kooli või?” pobisen ma, vaatan klassis ringi ja koputan mitte midagi teadval ilmel sõrmega vastu oma nina. Ausalt öeldes ei tundu see mulle just erilise õnnena.
„Ei,” ütleb Väike Eric, minu poole kummardudes ja käega rehmates. „Ära ole loll. Mina. Ma olen õnneamulettide meister.”
Ma vaatan Väikest Ericut, nagu oleks tal kaks pead ja nendest mitte kummagi jutus poleks mingit loogikat. Esimest korda kuulen, et Väikest Ericut huvitavad amuletid. „Poolas kantakse czterolistna koniczynasid ja need toovad sulle nii palju õnne, kui sa kanda jõuad.” Tuleb välja, et ta räägib neljalehelisest ristikheinast. Aga kui ma küsin, kas tal on see kaasas, ütleb Väike Eric, et ei, tal pole veel olnud õnne seda leida. Oh jah. Ma arvan, et mu näost võib kõiki mu mõtteid lugeda, sest Väike Eric lisab rõõmsalt: „See-eest ma joonistan sulle ühe lehe. See on peaaegu sama hea.”
Väike Eric on tõeline kunstimeister. Ta sai eelmise poolaasta lõpul kuldse tähekese oma isa pildi eest. See oli täitsa elutruu joonistus. Tundus, nagu oleks ta isa päriselt meiega koos klassis, ja pilt oli nii hea, et proua Chatterjee pani selle seinale üles. Mina joonistasin Velveti, kellel on tiaara peas, aga Velvet käis mulle peale, et ma joonistaksin ka lossi, ja kui ma ütlesin, et me ei ela lossis, siis ütles ta, et elame küll, sest me elame keset pilvi. Igatahes sain ma joonistuse eest pronkstähekese, kuna proua Chatterjee ütles, et talle meeldib minu kaheksajalg. Ma ütlesin, et need on lossitornid, ja ta vahetas kiiresti teemat.
Väike Eric on neljalehelise ristikheina juba valmis joonistanud ja ära värvinud ning nüüd tõmbab ta selle oma vihikust välja ja annab mulle. Ma vaatan joonistust ja see meenutab mulle nelja ühe tüve külge liidetud südant. „Võta, nüüd hakkab sul vedama. Sa pead ainult seda neljalehelise ristikheina pilti tükk aega ainiti vaatama ning uskuma, et tulekul on ainult head asjad. Siis nii ka läheb.”
Kuidas saab mingi joonistus mulle õnne tuua? Kui see oleks niisama lihtne, ei istuks ma siin nagu hunnik õnnetust, muretsedes, kuidas saada superkangelaseks ja rõõmustada oma nukrat ema. „Okei,” pomisen, pilti jõllitades. „Ega see midagi hullu ka ei tee.”
Väike Eric naeratab laialt ja ütleb, et räägime sellest pärast mänguväljakul edasi ja et siis saan ma seda pilti nagu kord ja kohus vaadata. Panen mõttes kirja, et pean pildi kotti pistma, ja unustan selle siis hoopistükkis ära.
Väike Eric ajab peale, et ma neljalehelise ristikheina pilti vähemalt minuti jagu järjest vaataksin, et ma oleksin õnne vastuvõtmiseks õigesti häälestatud. Oleme mänguväljakul purskkaevu juures, ma nõjatun vastu seina ja teen näo, nagu vaataksin pilti. Väike Eric küsib, milleks ma üldse õnne vajan. „Lihtsalt on vaja natuke õnne, see pole mingi kuritegu,” vastan mina ja pilgutan silmi, sest mulle tundub, nagu torgiksid tillukesed sõdurid neid tääkidega.
Väike Eric teatab, et minut on täis. Mõtlen, et neid kuutkümmet sekundit oma elust ei saa ma iial tagasi. Siis pajatab ta mulle pikalt Poola amulettidest ja sellest, kuidas ta vanaema (kelle kohta ta ütleb babcia) kannab kurja eemale hoidmiseks punaseid riideid, ja et kui nad näevad korstnapühkijat, võtavad nad tal nööbist kinni ja see toob neile õnne. Kui ma Väikeselt Ericult küsin, mis juhtub siis, kui korstnapühkijal ühtegi nööpi pole, vastab ta, et tal pole õrna aimugi. Teen juba suu lahti, et öelda, et õnne toovate amulettide küsimuses pole ta küll eriline autoriteet, aga ta ütleb mulle, et ma oma suu „kinni nööbiksin”, ja ma kukun suurest naerust pikali. Väike Eric vist ei taipa, et ta mingi naljaga hakkama sai. Ta vaatab mind, nagu oleksin ma püstihull, ja jätkab siis: „Kui sa oled oma õnne kätte saanud, pead selle järgmisele inimesele edasi andma.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
