teisel kalmistul. Abikaasa ei olnud tema saladust teadnud. Verner poleks seda sugugi mõistnud, mehel olid liiga kõrged ideaalid, luges teine muudkui raamatuid ja filosofeeris.
Palju aastaid oli ta kartnud, et see hirmus tegu tuleb välja, õde viiakse vangi ja tema samamoodi nagu vaikiv kaasosaline. Kõik need aastad voolasid mööda, ent mitte midagi ei juhtunud. Alles siis, kui nõukaaeg läbi sai ja käes oli juba uus vabariik, hakkas ta rahulikumalt hingama ja sai öösiti ilma õudusunenägudeta magada. Ta oli mõelnud ära kolida, aga ei suutnud oma kodukanti hüljata. Pealegi tutvus ta siin Verneriga ja nad armusid. Millalgi pärast Verneri surma oli ta jälle kartma ning kahtlema hakanud ja tal ei olnud enam kedagi, kes oleks ta maha rahustanud. Ja nüüd siis oli asi läinud eriti hulluks. Ta nägi seda ööd nagu filmilinti, see oli tal kogu aeg meeles, selgemini kui enne. Midagi näis lähenevat, aga ta ei osanud seda aimust sõnadesse panna. Miski oli tema poole teel.
„Anna mulle märk,” palus ta, kui tundis, et on valmis tagasiteele asuma. Õe kalmukivi oli tulikuum, kui ta käe kallile mustale graniidile asetas. „Ütle mulle, kas mu kahtlustel on alust?” Need kõige piinavamad kahtlused olid tal tekkinud alles viimasel ajal – kahtlused, et tema ehk teab. „Tema” oli mees, kes talle meeldis. Ta punastas, tõmbas käed hauakivilt, nagu oleks välk temast läbi löönud. Meeldis jah, no ja siis? Kas tema vanuses ei tohigi?
Keegi köhatas. Ta võpatas ja pööras ringi. Teerajal seisis keskealine meesterahvas, kes hoidis pihus karikakraid. Lilled olid ebaloomulikult suured, ilmselt kunstmaterjalist. Praegu tehti neid nii hästi, et ta isegi oli kaalunud, et toob järgmine kord midagi niisugust – kalm püsiks kauem ilus. Vaevalt jaksaks ta edaspidi päris igal pühal siin käia, kui tal tervis veel halvemaks läheb, aga ta ei tahtnud, et õe hauale jääksid närbunud õied vedelema. Õde saaks kurjaks. Kust te need ostsite, pidi ta võõralt küsima, aga mees jõudis enne suu avada.
„On teiega kõik korras? Vaatasin, et olete sellises asendis, nagu hakkaksite minestama,” ütles võõras. „Soovite ehk vett? Mul peaks pagasnikus paar pudelit olema. Või ei, oodake, mu naisel on kotis. Ta on seal.” Mees osutas eemal kärsitult nihelevale blondile naisterahvale, viipas käega. „Signe! Kuule! Sul on ju vett? Proual on vist natuke paha.” Naine asuski kotis sobrama ja tõmbas sealt välja väikese plastpudeli, tegi teise käega küsiva žesti, astus juba lähemale. „Need kuradima ilmad! Nagu põrgus,” puhises mees, käisega laupa pühkides. „Tahate ehk, viskame teid pärast koju? Kus te elate? Tulime ainult korraks, naisel on siin kaugeid sugulasi.”
Ta nimetas asulat ja mehe ilme selgines: „Ahah! Ma ise olen ju ka sealt. Meil on seal turismitalu. Äsja ostsime.”
Nüüd tundis ta mehe ära – jah, seesama, kes ükspäev apteegis käis. Seesama, kes ostis selle talu, mille pärast ta oli noore sugulasega tülitsenud. Nad ei olnud uskunud, et keegi talu ära ostab, aga näed, see oli ikkagi juhtunud. „Mul ei ole midagi vaja,” kordas ta veel ja mees hakkas viimaks tõrksalt astuma. Ta kuulis, kuidas blondiin mehele midagi vadistas, mis käis ilmselt tema kohta – jäärapäised vanainimesed, kes ei saa enam maast ega ilmast aru ja keda on seepärast võimatu aidata.
Tal hakkas piinlik. Oli ta ehk enne kalmu ääres omaette kõva häälega rääkinud? Vahel ta tegi seda, ütles oma mõtted siin üksinduses valjusti välja – palveid olevatki vaja valjusti öelda, õpetas vanaema kunagi. Ta haaras pingikeselt oma käekoti, otsis sealt salvräti, pühkis leemendavat laupa ja kiirustas minema. Autos hinge tõmmates ja kingarihmu pakitsevate pahkluude ümbert vabastades juurdles ta, kas see mees oligi märk, mida ta oli palunud – saatan, kes on tulnud talle järele? Teda tema teo eest põrgusse viima. Niisugune märk siis? Mees oli nägus ja tume, sihuke, nagu tihtilugu olid põlised saarlased, kelles väideti voolavat Vahemerelt tulnud piraatide verd. Kuuldavasti oligi võõras päritolult hoopis saarlane. Mehe pilk oli see, mis teda kõige rohkem ärritas. Seal võis olla mure, aga tema meelest oli pilgus veel mingi varjatud sõnum. Võõraid inimesi ei kõnetata ju ometi niisama? Eriti veel kabeliaias. Sedagi oli vanaema talle pähe tampinud – ära tülita kedagi ilmaaegu, inimestel on vaja oma mõtteid mõelda.
Ta hakkas hulluks minema. See õudne kuumus ajas tal juhtme kokku, nagu noored inimesed ütlevad.
Miks ta viimasel ajal ometi nii hirmsasti kartis?
2
Tomi esimene mõte oli, et üks malenditest ärkas sellal ellu, kui ta tukastas. See vaataski nüüd tema aknast sisse. Ratsu. Must hobune. Tom rebis ka teise silma lahti. Pea valutas kuumusest. Aknaklaas tõmbus hobuse hingeõhust higiseks. Kuum õhk immitses kambrisse, isegi raudkividest sein ei kaitsnud hullunud päikese eest. Tom märkas, et oli unne vajudes oma malelaua segi paisanud. Ka pudel oli kummuli – vesi, mitte viin. Viina ta enam ei joonudki. Vähemalt nii palju oli maaõhust kasu, et ta ei tundnud enam vajadust. Kas Signel oli õigus ja ta hakkas tõesti terveks saama? „Kui sellest litsist eemale saad, läheb kõik mööda. Sa ainult kujutad ette, et sul on teda vaja – vaata, Tom, need on seda sorti naised,” meenutas ta Signe sõnu. Odavad naised, oli naine lisanud. Valeria oli Signe meelest odav libu, kes tahtis Tomi ainult raha pärast. „Ajakirjanikel on ju nii väikesed palgad! Sa ei ole ju nii loll, et mõtled, nagu keegi tema vanuses vahiks millegi muu pärast sellist meest nagu sina?” Tomi häiris, et Signe nii ütles. Sellist meest nagu tema? Mis mõttes? Tom märkas laual oma telefoni, tõstis selle näo ette, uuris oma peegeldust. Mingu Signe põrgusse. Ta oli ikka veel nägus, kuigi juba üle keskea. Päevitunud, tume ja salapärane – naistele meeldisid tumedad mehed. Mitte ihult tumedad, ei, seda ta ei mõelnudki. Siis meenus talle, mis neid Signega viimasel ajal vaevas, ja rahulolu haihtus. Ega ilu ei sünni panna sinnasamusesse, tõsi see.
Must ratsu vedeles vaibal. Ta tõstis selle üles. Tom heitis uuesti pilgu aknasse. Seal oli päris hobune! Mitte malend. Mitte uni. Hämmeldus jõudis temani viivitusega. Miks on tema akna taga päris hobune?
„Tom! Tule sööma! Mida sa seal jälle nii kaua teed?”
„Jaa! Kohe!” hõikas Tom paokil ukse suunas ja jõllitas ainiti hobust. See noogutas talle, paljastas hambad, irvitas. Tomile meenus, et Goethe „Faustis” ilmutas vanakuri end puudli kujul. Aga hobune? Must hobune, kes irvitab? Miks üldse pidi kurat end talle ilmutama? Sellepärast, et Signe kutsus teda sööma, aga tema oli enne tukastust mõelnud kellestki teisest?
„Tom! Kaua sa muned? Toit jahtub juba ära. See istumine seal, need käigud ja süsteemid – see ei too teda tagasi, tead. Su isa on läinud,” ütles Signe. „Ma tean, et te mängisite koos malet. Ma tean, et see on sulle tähtis. Aga ma kulutasin kaks tundi, et sulle süüa teha. Sa võiksid mind natukenegi austama õppida. Püüa ometi.” Tomi isa oli eelmisel aastal surnud. Tomil olid isaga keerulised suhted ja Signe arvates tahtis Tom isale ikka veel meele järele olla, saada heakskiitu, mida polnud kunagi tulnud.
Signe seisis uksel, nägi tõesti väsinud välja, higine blondeeritud juuksesalk laubalt alla rippumas nagu elutu läbipaistev makaron. „Ja see teine asi. See on ka ikka päriselt läbi, eks? Sa ju ei unele sellepärast siin? Sa ei kirjuta talle enam, eks? Sa ei räägi temaga telefonis? Ma nägin eile sind metsa ääres jalutamas. Sa rääkisid mobiiliga. Vähemalt pool tundi. Kellega?”
„Sa luurad nüüd mu järele? Avalikult juba? Enam isegi ei ürita seda minu eest varjata?” vihastas Tom. Neil oli Signega kokkulepe, et nad teevad kompromissi. Nad üritavad uuesti ega lahuta veel. Tom ei suhtle enam oma õe sõbrannaga, selle noore ajakirjanikuga. Ja Signe ei meenuta seda, ei hõõru talle midagi nina alla. Nii nad ehk tulevad toime ja suudavad edasi minna, nagu midagi poleks olnudki – nii, nagu nad olid säärastel puhkudel üritanud mitu korda varem. Idiootlik mõte, et see võiks kunagi paremini õnnestuda kui mõnel eelmisel korral. Tom pööras pea ära, lootis, et Signe ei märka – tookord oli naine talle ette heitnud, et Tomi pilk ja hääl muutuvad, kui ta Valeriale mõtleb. Isegi siis, kui ta parajasti temast ei räägi,
