meenutas, kuidas see oli olnud – tema viimane suur võimalus minema pääseda. Terve eelmise suve oli ta veetnud Valeriaga, ehkki nad ei kohtunudki kuigi sageli. Ainult sel ühel nädalal, kui Signe oli sõbrannadega Küprosel, olid nad Valeriaga ka füüsiliselt koos, elasid naise korteris ja Tom suutis väga hästi ette kujutada, et see võikski nii jääda. Ta oligi juba veendunud, et nüüd see viimaks juhtub ja ta saab teise võimaluse. „Sa ei pea ju tagasi minema. Kuidas ta saab sind käskida? Mida sa kardad? Et ta paneb sind karistuseks nurka või annab vitsa? Sa ei ole ju laps ja tema ei ole su ema, kelle sõna sa pead kuulama. Sa võid ära tulla, Tom! Sa oled vaba inimene! Ma ei saa sellest abielurahva puhul aru. Miks te arvate, et te peate kogu aeg millegi jaoks luba küsima? Öeldakse, et üksikud inimesed on peast lapsed, aga minu arust on vastupidi – hoopis abielu on lapsepõlve pikendus. Sihuke abitu elu, pidev sõltumine kellestki teisest,” õelutses Valeria, kui Tom kahtlema lõi. Valeria oli terava keelega, sageli õel, aga nagu Tom oma õe Eva pealt teadis, olidki ajakirjanikud enamasti sellised. Tõu viga. Muidugi oli Valerial õigus. Keegi ei sundinud. Tom ise oli end Signe külge aheldanud, ta oli vabatahtlikult galeeriori, ja orjad, nagu ta paraku teadis, ei suuda vabadusega kohaneda. Mõte sellest on liiga joovastav, ajab iiveldama, teeb haigeks.
„Vaatame, mis sellest asjast saab. Aeg annab arutust. Meil ei ole ju kuhugi kiiret. Sa ütlesid, et ei taha lapsi. Kui lapsi ei taheta, kuhu siis ikka nii kiiret on,” vastas ta Valeriale. Valeria viskas ta välja, lajatas ukse tema järel kinni, nii et terve kvartal vappus.
Hiljem, pärast Tomi anuvat telefonikõnet ja viimase võimaluse palumist, vahetasid nad Valeriaga mõnda aega e-kirju. Valeria oli harjunud end kirjalikult väljendama, selline oli ju tema töö. Tomile oli see uus ja raske, ta ei leidnud kohe õigeid sõnu ja see ajas Valeriat vahel vihale. Aga Tom õppis. Ületas end, pingutas. Kirjutas lõpuks Valeriale sama pikki kirju vastu ja tundis end ikkest vabanemas. Need sõnad olid vaiksed – need tema päris tunded, mida tal vist seni polnudki kellegagi jagada. Keegi ei saanud neid kuulda peale tema ja Valeria. Signe istus mõnigi kord samal ajal samas toas – tema vastas nahktoolis ja vaatas telekat. Mõte, et naine tema salajasest paralleelelust midagi ei aima, tegi Tomile kõdi, mis oli tema elus uus. Ta polnud uskunud, et keskealisena on üldse võimalik nõnda ülepeakaela armuda. Armastus. Viimaks ometi oli see käes!
Ja siis oli ta selle ikkagi kaotanud.
„Miks sa ei või lihtsalt öelda, kes see oli? Kellega sa seal metsa all nii kaua lobisesid? Ütle välja, kui sul pole midagi varjata,” märkis Signe, hääl jahe ja toon sarkastiline, mitte enam halisev nagu varem. Hiiumaa polnud neid päästnud, mitte sinnapoolegi. Tom kahtles, kas üldse miski suudab neid päästa, liiga kalgendunud olid nad oma mürgis. „Tom, kas sa kuulad? Praegu pole aega ennast haletseda. Me peame eluga edasi minema. Me peame selle taluasja siin kuidagi ju tööle saama.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
