>
Autori isiklik märkus
Tänan kogu südamest Evelyn M. Duffyt, kes on mind assisteerinud neljast presidendist kõneleva viie raamatu juures. President Trumpi puhul on eriliseks takistuseks sügavad emotsioonid ja kired, mida ta kutsub esile nii toetajates kui ka kriitikutes. Evelyn mõistis otsekohe, et on vaja saada uut autentset infot ning leida sellele sobiv raamistik, kajastamaks olukorda Valges Majas nii põhjalikult kui võimalik.
Evelyn teadis, et need faktid on olemas ja me peame kiiresti kirja saama võimalikult palju, kuni mälestused on veel värsked ning dokumendid ja märkmed alles. Vahel juhtus, et päeva-paari jooksul tegime uurimistööd, küsitlesime, panime info kirja ja kirjutasime ümber terveid raamatulõike, mis katsid välispoliitikat Põhja-Koreast ja Afganistanist Lähis-Idani ning sisepoliitilisi teemasid alates kaubavahetusest ning lõpetades sisserände ja maksudega.
Evelyn kandis hoolt, et ehitaksime loo ümber konkreetsete stseenide, millel on konkreetsed kuupäevad ja osalised. Evelyni tööeetika on märkimisväärne ja teda iseloomustavad sügav õiglustunne, uudishimu ja ausus. Ta varustas mind uuringute, taustainfo, kronoloogiate, ajaleheväljalõikevirnade ja oluliste vastamata küsimuste loeteludega, jagas oma nägemusi ning tegi ettepanekuid lisaintervjuudeks.
Evelyn tõi kaasa oma lõputu kaine mõistuse ja tarkuse, olles suurepärane kaastöötaja ning vaimus – ja tänu panuse suurusele – kaasautor.
„Tõeline võim on – ma ei taha seda sõna isegi kasutada – hirm.”
Presidendikandidaat Donald J. Trump intervjuus Bob Woodwardile ja Robert Costale 31. märtsil 2016 Washingtonis Trump International Hoteli vana postkontori paviljonis.
Märkus lugejatele
Intervjuud selle raamatu tarvis on tehtud ajakirjaniku põhjalike taustauuringute põhireegli järgi. See tähendab, et kogu infot võib kasutada, kuid ma ei ütle, kes selle andis. Raamatu aluseks on sadu tunde intervjuusid nende sündmuste otseste osalejate ja tunnistajatega. Peaaegu kõik lubasid intervjuusid salvestada, et lugu saaks jutustada suurema täpsusega. Kui olen omistanud osalejatele täpseid tsitaate, mõtteid või järeldusi, siis pärineb info sellelt inimeselt, otsest infot omavalt kolleegilt või kohtumise märkmetest, isiklikest päevikutest, toimikutest ning valitsuse või isiklikest dokumentidest.
President Trump keeldus intervjuust selle raamatu tarvis.
PROLOOG
2017. aasta septembri alguses, Trumpi presidentuuri kaheksandal kuul, astus Goldman Sachsi endine president Gary Cohn, presidendi peamine majandusnõunik Valges Majas, Ovaalkabinetis ettevaatlikult presidendi kirjutuslaua poole.
Kahekümne seitsme aasta jooksul Goldmanis oli kahemeetrine, kiilaspäine, hulljulge ja enesekindel Cohn teeninud miljardeid oma klientidele ning sadu miljoneid endale. Ta oli võtnud endale privileegi Trumpi Ovaalkabinetti sisse jalutada ja president oli sellega leppinud.
Laual oli üheleheküljeline visand viimase kirjast Lõuna-Korea presidendile, mis peatas USA ja Korea vabakaubandusleppe KORUS.
Cohn oli vapustatud. Trump oli kuid ähvardanud taganeda leppest, mis oli majandussuhete, militaarkoostöö, ja mis kõige tähtsam, ülisalajaste luureoperatsioonide ja sõjalise võimekuse aluseks.
1950. aastatel sõlmitud leppe kohaselt hoidsid Ühendriigid Lõuna-Koreas 28 500 sõdurit ning juhtisid ülisalajasi ja tundlikke erijuurdepääsuprogramme (SAP), mille taga oli ülisalajane kodeeritud luure- ja sõjaline võimekus. Nüüd suutsid Põhja-Korea mandritevahelised ballistilised raketid kanda tuumalõhkepead – võib-olla kuni USA territooriumini. Põhja-Korea raketil kulunuks Los Angelesse jõudmiseks kolmkümmend kaheksa minutit.
Tänu neile programmidele oli Ühendriikidel võimalik seitsme sekundi jooksul avastada mandritevahelise raketi lendulaskmine Põhja-Koreas. Samaväärsel süsteemil Alaskas kulus selleks viisteist minutit – hämmastav vahe.
Võime avastada raketistart seitsme sekundi jooksul annaks USA relvajõududele aega Põhja-Korea rakett alla tulistada. See on ehk kõige tähtsam ja salajasem asi, mis USA valitsust puudutab. Ameerika kohalolek Lõuna-Koreas on riikliku julgeoleku tuum.
KORUS-e kaubandusleppe, mida Lõuna-Korea pidas oma majanduse seisukohalt hädavajalikuks, ülesütlemine võinuks kahe riigi vahelised suhted hävitada. Cohn ei suutnud uskuda, et president Trump riskiks USA riiklikule julgeolekule vältimatult vajaliku luurevõimekuse kaotamisega.
Selle kõige taga oli Trumpi raev, põhjuseks 18 miljardi dollari suurune aastane puudujääk Ühendriikide kaubavahetuses Lõuna-Koreaga ning asjaolu, et USA kulutas oma vägede hoidmiseks seal 3,5 miljardit dollarit aastas.
Hoolimata pea igapäevastest teadetest kaose ja ebakõlade kohta Valges Majas ei teadnud avalikkus, kui hull siseolukord tegelikult oli. Trump muutis alatasa meelt, oli tujukas. Olles viletsas tujus, sest miski, olgu see mis tahes, oli ta marru ajanud, võis ta KORUS-e kaubandusleppe kohta öelda: „Me ütleme selle täna üles.”
Kuid kiri 5. septembrist 2017 oli potentsiaalne riikliku julgeolekukatastroofi vallapäästja. Cohn kartis, et Trump allkirjastab kirja, kui seda näeb.
Cohn võttis kirja presidendi laualt. Ta pani selle sinisesse kausta pealkirjaga „SÄILITADA”.
„Varastasin selle ta laualt,” rääkis ta hiljem ühele kolleegile. „Ma ei saanud lasta tal seda näha. See dokument ei satu kunagi ta silma alla. Ma pean riiki kaitsma.”
Valge Maja ning omaenda mõttemaailma anarhia ja korratuse tõttu ei märganudki president, et kiri oli kadunud.
Tavaliselt oleks sääraste kirjade eest, nagu see, mis oli mõeldud Lõuna-Korea presidendile, vastutanud personalisekretär ja presidendi paberimajanduse korraldaja Rob Porter. Ent seekord oli kirjavisand jõudnud Trumpi kätte tundmatut kanalit pidi. Personalisekretäri ametikoht on tagasihoidlik, kuid suure tähtsusega igas Valge Maja administratsioonis. Porter oli teinud Trumpile kuude kaupa kokkuvõtteid memode ja teiste dokumentide, sealhulgas kõige tundlikumate sõjaväe ja CIA salaoperatsioone puudutavate otsuste kohta, mis olid riikliku julgeoleku seisukohalt üliolulised.
193 cm pikk piitspeenike mormooniperest pärit Porter oli üks hallidest meestest: säratu organisatsiooniametnik, kes oli õppinud Harvardis ja Harvardi õigusteaduste koolis ning olnud Rhodesi stipendiaat. Hiljem avastas Porter, et kirjavisandist oli arvukalt koopaid, ja nad kandsid Cohniga hoolt, et ükski neist ei jääks presidendi lauale.
Cohn ja Porter töötasid koos vastu Trumpi korraldustele, mida nad pidasid kõige impulsiivsemateks ja ohtlikumateks. See ja teised samasugused dokumendid lihtsalt kadusid. Kui Trumpi laual oli ülelugemiseks visand, tõmbas Cohn selle vahel lihtsalt ära ja president unustas paberi olemasolu. Ent kui kiri oli tema laual, andis ta allkirja. „Me ei teinud seda riigi pärast,” ütles Cohn eraviisiliselt. „Me päästsime teda nende asjade tegemisest.”
See polnud midagi vähemat kui administratiivne coup d’état, Ühendriikide presidendi tahte ja tema põhiseadusliku võimu õõnestamine.
Porter, kes koordineeris poliitikaotsuste ja päevaplaanide tegemist ning juhtis presidendi paberimajandust, ütles ühele kolleegile: „Kolmandiku minu tööst moodustas püüd reageerida mõnele tema tõeliselt ohtlikule ideele ja anda talle põhjust arvata, et võib-olla ei olnudki need ideed nii head.”
Teine strateegia oli venitada, edasi lükata, viidata juriidilistele piirangutele. Juristiharidusega Porter ütles: „Kuid asjade venitamine või talle viimata jätmine või ütlemine – õigustatult, mitte lihtsalt ettekäändena – et seda tuleb kontrollida või me peame sellega rohkem töötama või et meil ei ole õigusnõuniku heakskiitu –, oli kümme korda sagedasem kui dokumentide tema
