style="font-size:15px;"> „Ta ei teeks seda elus sees.”
„Päris kindlasti teeb,” vastas Rebekah.
Bannon võttis samal õhtul Trumpiga ühendust.
„See lugu lehes on piinlik,” sõnas Bannon, viidates New York Timesi artiklile. „Te olete paremat väärt. Me suudame võita. Me peaksime võitma. Taevas hoia, see on ju Hillary Clinton.”
Järgmiseks võttis Trump ette Manaforti. „Ta on jäik,” ütles ta. „Ta ei mõju televisioonis hästi.”
„Kohtume homme ja mõtleme selle asja välja. Me suudame seda teha,” pahvatas Bannon. „Aga hoiame kõik suu kinni.”
Trump nõustus kohtuma järgmisel päeval, pühapäeva hommikul.
Mures oli sel päeval samuti Reince Priebus, 44-aastane Wisconsini advokaat ja vabariiklaste rahvuskomitee esimees. Esimehena oli Priebus olnud viis aastat Härra Sidemetelooja ja Härra Võrgustikukujundaja. Tema rõõmsa oleku taga peitus impeeriumi rajaja. Priebus langetas erakonna finantsotsuseid, palkas 6500 palgalist töötajat, esines regulaarselt televisioonis ja hoidis arvukaid sidemeid. Ta oli ebamugavas positsioonis.
Eraviisiliselt pidas Priebus augustit katastroofiks. „Pidev kuumalamp, mis ei kao kuhugi.” Ja isik, kes selle eest vastutas, oli kandidaat Trump.
Priebus oli üritanud kampaaniat algusest peale navigeerida. Kui Trump nimetas kõnes, milles ta 16. juunil 2015 oma kandideerimisest teatas, mehhiklasi vägistajateks, helistas Priebus talle ja ütles: „Sa ei tohi niimoodi rääkida. Me oleme kõvasti vaeva näinud, et hispaaniakeelseid valijaid enda poole meelitada.”
Trump ei mahendanud tooni ja ründas kõiki, kes teda ründasid. Ükski parteijuht ei ole eales pidanud tegelema säärase peavaluga nagu Trump. Senaator Mitch McConnell, vabariiklaste enamuse riukalik juht, oli Priebusele konfidentsiaalselt helistanud. Tema sõnum oli: unustage Trump, suunake vabariiklaste raha meile, senati kandidaatidele, ja keerake Donald Trumpi rahakraanid kinni.
Kuid Priebus tahtis hoida suhteid Trumpiga ning otsustas positsioneerida end kindlalt Trumpi ja McConnelli vahele. Tema meelest oli see taktikaliselt mõistlik. Ellujäämine parteile ja talle endale. Ta oli öelnud Trumpile: „Ma olen sada protsenti sinuga. Ma armastan sind. Ma töötan sinu heaks. Aga sa pead erakonda kaitsma. Mul on sinu kõrval ka teisi kohustusi.”
Priebus oli nõustunud tulema Trumpi kampaaniat tegema ja teda valimiskoosolekutel tutvustama. Ta nägi seda kui uppujale käe ulatamist.
The Timesi artikkel suutmatusest Trumpi taltsutada raputas. „Püha müristus,” mõtles Priebus. „See on tõesti hull.” Kampaania ähvardas koost laguneda. „See ei olnud kampaania,” leidis ta. „See oli naljategemine.”
Timesi artiklis räägiti nii paljust, et Priebus mõistis, et need kakskümmend allikat üritasid kas kampaaniat saboteerida või nagu tavaliselt, jätta endast head muljet.
„Ohtlikud ajad Trumpile ja parteile, võib-olla kõige hullemad,” mõtles Priebus. Edasiliikumiseks oli vaid üks tee: kõigi rinnete laiendamine. Rünnakud tuli äärmuseni viia, et vältida ohtlikku nõrkust.
Sel pühapäevahommikul saabus Steve Bannon Manhattanile Trump Towerisse ja ütles turvateenistusele, et tal on härra Trumpiga kohtumine.
„Pahasti küll,” vastas turvamees, „ta ei ole nädalavahetustel kunagi siin.”
Bannon helistas Trumpile.
„Hei,” selgitas kandidaat, „ma olen Bedminsteris” – seal asus golfiklubi Trump National. „Kuna sind siin ei ole, lähen ma golfi mängima. Tule siia, me sööme lõunat. Katsu jõuda ühe paiku.”
Ta hakkas jagama üksikasjalikke õpetusi sõiduks neljakümne miili kaugusele New Yorgist läände.
„Küll ma leian,” ütles Bannon.
„Ei, keera Rattlesnake Bridge’i teelt paremale ja siis umbes miil veel.”
„Ma leian. See on teie Trump National.”
„Ei,” ei jätnud Trump järele, „sa pead aru saama.” Ta andis põhjalikud sõidujuhised, üksikasjalikumad kui Bannon oli eales kuulnud teda millegi kohta selgitusi jagamas.
Bannon lasi autojuhil viia ennast Bedminsterisse keskpäevaks, olemaks kindel, et ta jõuab õigeks ajaks. Klubis juhatati ta viiele kaetud lauda.
„Te olete varakult kohal,” ütles keegi töötajatest. „Teised ei tule enne kella üht.”
„Teised?” küsis Bannon.
Tulema pidid Roger Ailes, kuberner Chris Christie ja „meer” – Rudy Giuliani.
Bannon oli vihane. Ta ei olnud siia tulnud kellelegi prooviesinemist tegema. Nad olid Trumpiga kokku leppinud, sõlminud leppe, mis ei tohiks tulla uuesti arutusele.
Esimesena saabus Ailes, Fox Newsi asutaja ja juht ning vabariiklaste aktivist juba alates Richard Nixoni ajast. Ta oli olnud Bannoni mentor.
„Mida kuradit?” ütles Ailes ja asus kampaaniat materdama.
„Kui hullud numbrid on?” uuris Bannon.
„Me saame tappa.”
„Ma rääkisin eile õhtul Trumpiga,” ütles Bannon. „Mercerid rääkisid temaga. Ma peaksin tulema ja kampaania üle võtma, kuid ära teistele kahele seda ütle.”
„Mida kuradit?” ütles Ailes uuesti. „Sa ei tea kampaaniatest midagi.” See ei tulnud kõne allagi.
„Ma tean, kuid igaüks suudaks asja korraldada paremini kui praegu.” Kuigi Bannon oli tundnud Ailesi aastaid, ei esinenud ta Ailesi Fox Newsis.
Kunagi oli Bannon öelnud: „Ma ei ole kunagi Foxis nägu näidanud, sest ma ei tahtnud olla talle tänu võlgu … Ära kunagi ole Rogerile tänu võlgu või ta võtab su kõige naha ja karvadega.”
See oli teravas vastuolus ta suhtumisega Trumpi, kes oli tema meelest kerjaja. Trump oli esinenud 2015. aasta novembrist 2016. aasta juunini mitmes Bannoni „Breitbart News Daily” intervjuus raadiojaamas SiriusXM.
Ailes ütles, et nemad tulid iganädalasele debatiettevalmistusele. Esimene presidendikandidaatide debatt Hillary Clintoniga pidi toimuma pooleteise kuu pärast, 26. septembril.
„Debatiettevalmistus?” küsis Bannon. „Sina, Christie ja Rudy?”
„See on juba teine.”
„Ja ta tõesti valmistubki debattideks?” See avaldas Bannonile muljet.
„Ei, ta tuleb ja mängib golfi ja me lihtsalt räägime kampaaniast ja muust säärasest. Aga me püüame teda harjutada.”
Sisse astus kampaaniajuht Paul Manafort.
Bannon, kes nimetas ennast sageli tuld sülgavaks populistiks, tundis vastikust. Manafort oli riietunud nagu jahisõiduks, rätik kaelas. Otse Southamptonist!
Trump saabus ja võttis istet. Lauale toodi hot dog’id ja hamburgerid. „Üheteistaastase unelmate eine,” mõtles Bannon, kui Trump kaks hot dog’i alla kugistas.
Viidates
