osariiki. „Kandideerige ja mõjuge kohalikult, nagu tahaksite saada nende kuberneriks.” Paljud kandidaadid tegid suure vea, püüdes kandideerida kahekümne seitsmes osariigis. „Kandideerige nagu kolmedel kubernerivalimistel ja teete hea alguse. Keskenduge kolmele. Saage kolmes hea tulemus. Ja teised tulevad järele.”
„Ma suudan saada partei kandidaadiks,” kinnitas Trump. „Ma suudan neid tüüpe võita. Ma ei hooli sellest, kes nad on. Mul on asi selge. Ma suudan nende asjade eest hoolt kanda.”
Iga seisukohta oli võimalik uuesti arutada, uuesti läbi mõelda.
„Ma pooldan elu,” ütles Trump. „Ma hakkan pihta.”
„Te peate tegema järgmist,” ütles Bossie. „Teil on vaja kirjutada kahesaja viiekümne kuni viiesaja tuhande dollari väärtuses tšekke kongresmenidele ja senaatoritele. Nad kõik tulevad siia. Vaadake neile silma ja suruge kätt. Te annate neile tšeki. Sest meil on vaja mõned märgid maha jätta. Te peate tegema seda üks ühele, et nad teaksid. Siis on olemas vähemalt üks nurgakivi, millele suhteid rajada.”
Bossie jätkas. „Ütlete, et see tšekk on teile. Kahe tuhande neljasajale dollarile” – jutt käis maksimumsummast. „Tšekid on individuaalsed, kõva raha, nende kampaania jaoks. Siis nad teavad, et see tuleb isiklikult teilt. Siis mõistavad vabariiklased, et te võtate asja tõsiselt.”
Kogu see raha oli Bossie sõnul presidendiks saamise kunstis kesksel kohal. „Hiljem kannab see hiigeldividende.” Raha tuleb anda vabariiklaste kandidaatidele mõnes lahinguväljaosariigis, nagu Ohio, Pennsylvania, Virginia ja Florida.
„Lisaks,” ütles Bossie, „te peate koostama poliitikaraamatu. Te peate koostama raamatu sellest, mida arvate Ameerikast ja poliitikast.”
Bannon tegi põhjaliku ülevaate Hiinast ning selle edukatest katsetest töökohti ja raha Ühendriikidelt ära võtta. See oht oli tema kinnisidee.
„Mis sa arvad?” küsis Bossie hiljem Bannonilt.
„Ta avaldas mulle täitsa muljet,” vastas Bannon. „Presidendiks kandideerimise seisukohalt on võimalus null. Esiteks need kaks ülesannet. See kabajantsik ei kirjuta välja ühtki tšekki. Ta ei ole seda sorti tüüp, kes tšekke kirjutab. Ta kirjutab tšekkidele alla, kui need talle tulevad. Hea, et sa seda ütlesid, sest ta ei kirjuta ilma peal ühtki tšekki.”
„Aga poliitikaraamat?”
„Ta ei tee seda eluilmas. Ole nüüd. Esiteks, keegi ei ostaks seda. See oli ajaraiskamine, kui välja arvata, et see oli pööraselt lõbus.”
Bossie ütles, et püüab Trumpi ette valmistada, kui see peaks otsustama kandideerida. Trumpil oli ainulaadne omadus: ta oli olnud poliitilisest protsessist täiesti eemal.
Edasi jalutades avastas Bossie end mõtteharjutuselt, mille tegi kuus aastat hiljem läbi enamik ameeriklasi. Ta ei kandideeri elu sees. Ta ei esita oma kandidatuuri. Ta ei tee seda kunagi teatavaks. Ta ei esita eales oma finantsaruannet. Õigus? Ta ei tee seda kõike elu seeski. Ta ei võida ilmaski.
„Arvad, et ta kandideerib?” küsis Bossie viimaks Bannonilt.
„Mitte mingit võimalust. See võimalus on null,” kordas Bannon. „Väiksem kui null. Sa ainult vaata tema kuradima elu. Jäta nüüd. Ta ei tee seda. Ta ei lase ennast maatasa teha.”
TEINE PEATÜKK
On peaaegu kindel, et kui edasised sündmused ei oleks arenenud vähetõotavalt, juhuslikult ja omasoodu, oleks maailm praegu hoopis teistsugune. 21. juulil 2016 nimetasid vabariiklased Donald Trumpi oma presidendikandidaadiks ja tema püüdlustes sellele ametikohale toimus oluline pööre laupäeva, 13. augusti 2016 hommikul.
Steve Bannon, kes oli nüüd parempoolse Breitbart Newsi juht, istus New Yorgis Bryanti pargis pingil ja oli ametis oma laupäevase rituaali, ajalehtede lugemisega. Esimesena lehitses ta läbi Financial Timesi ja võttis siis ette The New York Timesi.
„Läbikukkunud sisekatse Trumpi keele taltsutamiseks”, vaatas vastu Timesi esiküljepealkiri. Presidendivalimisteni oli jäänud kolm kuud.
„Oh issand,” mõtles Bannon.
Bannoni lavastuse esimeseks episoodiks oli Trumpi välimus: vana sõjaväekuub mitme tennisesärgi peal. Teiseks episoodiks oli tema käitumine: agressiivne, veendunud ja lärmakas.
Timesi loo kirjutajate väitel oli neil kakskümmend vabariiklaste anonüümset allikat Trumpi lähikonnas või seotud tema kampaaniaga. Artikkel maalis Trumpist pildi kui segaduses, kurnatud, tusasest, prohmakatealtist ja annetajatega raskustes kandidaadist. Ta oli täbaras olukorras Floridas, Ohios, Pennsylvanias ja Põhja-Carolinas, niinimetatud lahinguväljaosariikides, mis otsustavad valimiste tulemuse. Pilt ei olnud ilus ja Bannon teadis, et see kõik vastab tõele. Ta arvestas, et Trump võib kaotada demokraatide kandidaadile Hillary Clintonile võib-olla koguni kahekümne protsendiga, kindlasti kahekohalise numbriga.
Muidugi pakkus Trump meediatsirkust, kuid tal ei olnud endiselt organisatsiooni peale vabariiklaste rahvuskomitee oma. Bannon teadis, et Trumpi kampaaniameeskond koosnes mõnest ühes toas töötavast inimesest: kõnekirjutaja ja umbes kuueliikmeline eelsalk, mis plaanis üritusi kõige odavamates paikades, sageli vanadel kulunud staadionitel või hokiväljakutel üle riigi.
Sellest hoolimata oli Trump edestanud kuutteist konkurenti ja saanud vabariiklaste presidendikandidaadiks ning mõjus tähtsalt, võhiklikult ja õõnestavalt, püüdes rahva tähelepanu võita.
Nüüdseks 63-aastane Bannon, kes oli lõpetanud Harvardi ärikooli ja ägedalt rahvuslike − Ameerika kõigepealt − vaadetega, helistas Rebekah Mercerile.
Mercer ja tema perekond oli üks suuremaid ja vastuolulisemaid vabariiklaste kampaania toetajaid ning raha on Ameerika poliitika mootor, eriti vabariiklikus parteis. Mercerid olid pisut äärmuslikud, kuid nende raha tagas neile koha otsustamise juures. Neil oli ka osalus Breitbartis.
„See on halb, sest meid hakatakse selles süüdistama,” ütles Bannon Mercerile. Breitbart oli seisnud ka süngematel tundidel Trumpi kõrval. „See on Breitbarti lõpp.”
„Miks sa kampa ei löö?” küsis Rebekah.
„Ma ei ole elu sees kampaaniat juhtinud,” vastas Bannon. „Mitte sinnapoolegi.” Mõte oli absurdne.
„See Manafort on katastroof,” ütles Rebekah, viidates Trumpi kampaaniajuhile Paul Manafortile. „Praegu ei juhi kampaaniat keegi. Trump kuulab sind. Ta on alati soovinud täiskasvanu järelevalvet.”
„Kuule,” ütles Bannon. „Ma teeksin seda otsemaid. Aga miks peaks tema seda tegema?”
„Ta on olnud kogu aeg autsaider,” vastas Mercer ja mainis New York Timesi artiklit. „See värk on paanikaseisus.” Lühidalt, Trump võiks palgata Bannoni, kuna ta on meeleheitel.
Mercerid võtsid ühendust Trumpiga, kes pidi olema Long Islandil East Hamptonis rahakogumisüritusel New York Jetsi omaniku Woody Johnsoni pool. Tavaliselt kirjutasid Mercerid tšeki välja ja ütlesid, et neil ei ole vaja kandidaati nähagi. Seekord soovisid nad kümmet minutit koos Trumpiga.
Väikeses talveaias ei hoidnud pikka kasvu punapea Rebekah end tagasi. Tema isa Bob Mercer, kõrge IQ-ga matemaatik, ei öelnud peaaegu sõnagi. Ta oli üks muinasjutuliselt eduka, viitkümmet miljardit dollarit haldava riskifondi Renaissance Technologies ajusid.
„Manafort
