käe nimmekoha huugavatele lihastele ja ringutas. Allkirju oli ta jaganud alates keskhommikust. Taevas kabineti akna taga tõmbus parajasti tumedaks.
Paberi napsanud, paigutas minister Arther selle valmis kuhja tippu, laotades tema ette järgmise. „Viiskümmend tuhat klatti hobuseteki jaoks, millele tikitud parun Puuraiduri vapp.” Asjaomased arvud käis Arther kirjapulga otsaga üle, enne kui joonistas lõppu kärme risti. „Siia allkiri.”
Leesha kõõritas lehte. „Naeruväärt. Ma ei nõustu sellega. Hobuseid riietagu parun isikliku raha eest. Näljased suud vajavad toitmist.”
„Andestust, emand,” ütles Arther, „aga tellimus täideti kuu aega tagasi. Hobusetekk on parunil olemas ja müüjale võlgnetakse tasu.”
„Kuidas see ilma heakskiiduta läbi läks?” küsis Leesha.
„Lahkudes jättis Tema Kõrgus parun Puuraiduri ülemuseks, ja too nahutab pigem puudeemoneid kui korjab pihku sulepea.” Arther nohises. „Nähtavasti peavad maakondlased peopessa sülitamistki siduvaks lepinguks.”
„Enamik neist ei oska ju nagunii lugeda.” Hambad kokku surutud, kummardus Leesha allkirja andma ning silmitses siis kõrget korratut paberilasu, mille oli läkitanud paruni kirjutaja. „Kas need on kõik sellised?”
„Kardetavasti küll,” ütles Arther. „Rahvas vajas käilakuju, kelle ümber koonduda teie ja krahvi eemal viibides. Iseäranis kuna härra ja proua Põldaja on kadunud. Selles oli parun Puuraidur üliedukas. Ent haldurina … leidus tal mitmeid puudusi.”
Leesha noogutas. Polnud võimalik teeselda, nagu oleks see uudis: ta oli Garedit tundnud kogu elu. Inimesed armastasid ja usaldasid Garedit. Too oli üks rahva seast – esimene puuraidur, kes järgis Arlen Põldaja üleskutset suunduda kirvestega öösse. Seisis sestsaadik maakonna kaitseks igal ööl deemonitega vastamisi, mis oli üldteada. Ja teadmises, et neid valvab Gared Puuraidur, magasid inimesed paremini.
Paraku oli Gared märksa osavam raha laristama kui loendama. Leesha võis vermida arvutul hulgal klatte, ent väärtuse omistas rahale vaid rahva usk sellesse.
„Kas taotleksite tema juures endiselt tööposti, kui paluksin teie tagasiastumist?” küsis Leesha.
Arther hingas pahinal läbi nina. „See oli tühi ähvardus, emand. Parun Puuraidur vahetab kirjutajaid sama tihti, kui joob kannu õlut. Junkur Emet lahkus ametist, kuna parun vandus vennikese neljaks käristada.”
Leesha ohkas. „Ja kui ma käsiksin teil minna, käsiksin temal teid palgata?”
„Hakkaksin ehk vandemurdjaks ja jookseksin Krasiasse üle,” ütles Arther, ning Leesha naeris nii kõvasti, et kurk kähe.
Aga paberikuhjale pilku heites lahtus naljatuju. Leesha hõõrus meelekohta, triikis tuima tuiget, millest puhkeb varsti valu, kui ta ei saa midagi hamba alla ega veeta tunnikese aias omaette. „Meile kulub ära kirjutaja, kes ei kardaks Garedit.”
„Mina ei tea, kust peale Arlen Põldaja säärast meest võtta,” kurtis Arther.
„Ma ei mõelnudki meesterahvast,” ütles Leesha. „Wonda?”
„Ärge minu otsa vaadake, emand,” vastas Wonda. „Mina olen paberitega hullemgi kui Gar.”
„Sel juhul ole kena ja kutsu mulle preili Lakkmeister,” ütles Leesha.
Wonda naeratas. „Just nii, emand.”
„Aitäh, et tulid, Emelia.” Leesha viipas käega toolile kirjutuslaua ääres. „Istu palun.”
„Tänan, krahvinna.” Rosal esitas ladusa vilunud kniksu ja silus põlvenõtkutuse käigus seelikuid, nõnda et istmele laskudes polnud ainuski volt paigast ära.
„Palun ütle lihtsalt emand või perenaine,” õpetas Leesha. „Soovid sa teed?”
Rosal noogutas. „Jah, emand, meeleldi.”
Leesha andis Wondale märku. Vibuga suutis see tüdruk lasta noole läbi nõelasilma ning oli valamisel samavõrd asjatundlik, tõi ühes käes paari tasse alustassidel, nagu oleksid need kaks klatti.
„Kuidas Välu maakond sulle esialgu tundub?” küsis Leesha, kui Rosal tassi võttis.
„Imetore.” Piiga poetas tee sisse suhkrutüki ja asus segama. „Mind on tervitatud väga lahkelt. Pulmade üle on kõik elevil. Isegi teie ema pakkus end planeerimisel appi.”
„Ah soo.” Sellest kuulis Leesha esimest korda. Näis mõeldamatu, et Elona võiks pakkuda kellelegi abi südameheadusest, eriti veel Emelia Lakkmeistrile.
Rosal noogutas. „Ta tutvustas mulle parimaid lillekauplejaid ja õmblejannasid, ja mõned tema nõuanded kleidi kohta olid … huvitavad.”
„Mu emal pole kombeks riiet liigselt raisata,” ütles Leesha. „Iseäranis ülaosas.”
Rosal tõstis kelmikal ilmel tassi. „Olen kandnud sootuks hullemat, kui teie ema oskab uneski näha. Aga sedapuhku mitte. Rosal oli teiste meeste jaoks. Gared saab mõrsja, kes astub välja nagu lauliku pajatusest.”
„Gared ei saa midagi enne, kui tema paberimajandus pole korras,” sõnas Leesha, näidates kuhjale oma kirjutuslaual.
Rosal noogutas. „Kirjatöö pole Garedi tugev külg. Pärast pulmi võin ma …”
„Nii ei lähe, kullake,” ütles Leesha. „Kas on tarvis sulle meenutada, et oled mulle võlgu?”
Rosal raputas pead. Leesha oli hoidnud hertsoginna-ema teda õukonnapahanduste tõttu türmi heitmast. „Muidugi mitte, emand.”
„Siis on hästi,” ütles Leesha. „Amanvah’ arbude järgi oled sa maakonnale ustav, ja praegu vajan ma usaldusväärset liitlast.”
Asetanud alustassi lauale, ajas Rosal selja sirgu, käed süles. „Millega saan aidata?”
Leesha osutas virnale. „Ähvarda, et ei tühjenda oma kihlatut seemnest, kuni ta pole istunud sinuga maha ega lasknud sul tasakaalustada arveraamatuid.”
Rosal kergitas kulmu, suunurgas tuksatas muigevärelus. „Oi, emand, aga ma pole parunit kunagi seemnest tühjendanud. Me oleme ju laulatamata! Milline riivatus!”
Muie laienes naeratuseks. „Ometi ei eira ma tema valveseisangus vemmalt. Hoiatasin, et ei ava ta püksiauku, kui ta ennast ei seo. Ja nüüd jooksebki ta iga kord, kui oleme kahekesi, ahelaid tooma!”
„Looja,” ohkas Leesha. „Sa oled mu emaga ühest puust. Ole parem ettevaatlik, et ta öise rammuga ahelaid katki ei tee.”
Rosali silmad sädelesid. „Sügaval sisimas ei soovi ta teha.”
„Kas tohib ma ootan väljas, emand?” sekkus Wonda.
Rosal muheles tüdrukule. „Ennäe, Wonda Puuraidur punastab!”
„Õige mul asja, te räägite mu vennast,” porises Wonda.
„Minulgi on kaks venda,” ütles Rosal. „Minagi tean nende armuelust rohkem kui mulle meeldiks.” Silmapilgutus. „Ehkki, mis seal salata, teave oli kasulik.”
„Kas tohib sel juhul loota, et
