„Kas oleksite pidanud selle asemel langema deemoni roaks?”
„Loomulikult mitte,” ütles Leesha.
„Bruna rääkis alati, et põdedes palavikku, pole kahetsusest kasu,” manitses Darsy. „Tagantjärele …”
„… on igaüks tarkpea,” lõpetas Leesha.
„Mina olen lugenud samu raamatuid, mida teiegi,” jätkas Darsy. „Kirjas olid ravisoovitused.”
„Missugused?” küsis Elona. „Kas mõni taim sulgeb pilu või närtsitab tillut, kuni see kukub küljest?”
„Muidugi mitte.” Darsy vahtis last ja kehitas õlgu. „Me teeme lihtsalt … valiku. Sedavõrd nägus tüdruk võiks hõlpsasti esineda poisina.”
„Ja sedavõrd ilus poiss esineda tüdrukuna,” väitis Elona. „See ei ravi midagi.”
„Mnjah,” noogutas Darsy lõikuslaua suunas, kus Amanvah veel töötas, „kuid ühendatuna paari kärpe ja õmblusega …”
„Wonda,” ütles Leesha.
„Jah, emand?” vastas Wonda.
„Kui keegi üritab teha mu lapsele lõikust ilma minuta, lase need inimesed maha,” käskis Leesha.
Wonda põimis käsivarred rinnal risti. „Jah, emand.”
Darsy ringutas käsi. „Ma ainult …!”
Leesha lehvitas sõrmi. „Ma tean, et sa ei mõtle halba, Darsy, aga selline tava oli harimatu. Kui just lapse tervis pole ohus, ei kaalu me lõikuse võimalust. Kas on arusaadav?”
„Arusaadav, emand,” ütles Darsy. „Paraku hakkab rahvas küsima, kas see on poiss või tüdruk. Mida me välja kuulutame?”
Leesha vaatas Elona poole. „Ära minu otsa vaata,” lausus ema. „Et säärastes asjades pole meil sõnaõigust, tean paljudest paremini. Looja tahe on Looja tahe.”
„Hästi öeldud, Erny kaasa,” sekkus Amanvah. Tulnud lõpuks lõikuslaua äärest, käed sünnitusverest alles punased, tõstis ta need Leesha ette. „Aeg on praegu sobiv, emand. Sünnihetkel on arbude ennustus tugevaim.”
Leesha oli kahevahel. Lubada heita alagai hora, määritud vere ja lootevedeliku seguga, pakuks Amanvah’le nägemuse nii Leesha kui ka lapse tulevikust. Isegi kui Amanvah kõneleks temaga hiljem täiesti avameelselt – ja dama’ting’id ei olnud tuntud avameelitsejad –, ei annaks sõnad edasi nägemuse kogu ulatust. Amanvah’ käsutusse jääksid ikkagi saladused, mida Leesha võib kord hädasti vajada.
Ent mure lapse, oma poolvenna ja -õe pärast oli Amanvah’ aurasse kirjutatud kuldsena. Arbuma kibeleti lapse julgeolekut.
„Mul on tingimused,” ütles Leesha. „Ja need ei ole kaubeldavad.”
Amanvah kummardas. „Ma lepin kõigega.”
Leesha kergitas kulmu. „Sa tood palved kuuldavale thesa keeles.”
„Iseenesestki mõista,” ütles Amanvah.
„Nähtu sisu jagad sa minuga, ja minuga üksi,” jätkas Leesha.
„Ahoi, mina tahan ka teada!” õiendas Elona, aga Leesha pilk püsis Amanvah’l.
„Olgu nõnda, emand,” ütles Amanvah.
„Seda igavesti,” täpsustas Leesha. „Kui mul tekib sinu nähtu kohta küsimus kas või kahekümne aasta möödudes, vastad sa avameelselt ja kõhklusteta.”
„Vannun Everami nimel,” ütles Amanvah.
„Sa jätad arbud paika, kuni minu kätte saab hoiule heite ümberjoonistus.”
Nüüd Amanvah vakatas. Dama’ting’ide alagai hora’sse ei tohtinud süüvida ainuski võõras, et arbusid ei proovitaks järele nikerdada. Soostumise eest sellise sooviavaldusega võtaks Inevera tütrel pea maha.
Ometi noogutas preestritar viivu pärast. „Mul on saviarbud, mida on võimalik paika valada.”
„Ja sa õpetad mind neid lugema,” lisas Leesha.
Tuppa laskus vaikus. Tema soovi jultumust tajusid teisedki naised, keda polnud koolitatud Krasia kommetes.
Amanvah’ silmad läksid pilukile. „Olgu nõnda.”
„Mida näitasid luud, kui sa ennustasid mu lapse saatust Angiers’s?” küsis Leesha.
„Esimest asja, mida ema õpetas mind otsima,” ütles Amanvah.
Leesha seadis loitsumärkidega klatid ümber vanaaegse kuningliku mööblitüki, mida oli kasutatud lõikuslauana. Loitsud käivitusid, summutades heli mõlemast suunast, sellal kui tema ja Amanvah kummardusid lõikuslaua kohale uurima hõõguvaid arbusid.
Amanvah’pikk värvitud küüs osutas ühele esileküündivale tähisele. „Ka.” Krasia sõna, tõlkes „üks” või „esimene”.
Printsess osutas teiselegi. „Dama.” Preester, vaimulik.
Ja kolmandale. „Sharum.” Sõdalane.
„Esimene … sõdalas … vaimulik.” Leesha pilgutas silmi, tal jäi hing kinni. „Shar’Dama Ka?”
Amanvah noogutas.
„Dama tähendab „preestrit”,” ütles Leesha. „Kas see tähendab ka, et laps on meessoost?”
Amanvah raputas pead. „Rangelt võttes mitte. Esimene sõdalasvaimulik ei pruugi olla mees. Sõnad on erapooletud, Hannu Pash’il võib nende läbi kutsuda mõlemat sugu.”
„Järelikult on minu laps Päästja?” küsis Leesha pahviks löödult.
„See ei ole nii lihtne,” vastas Amanvah. „Katsuge mõista, emand. Arbud kuulutavad meile võimalusi, millest enamik ei teostu kunagi.” Ta osutas uuele tähisele. „Irrajesh.”
„Surm,” ütles Leesha.
Amanvah noogutas. „Vaadake, arbu ots osutab kirdesse. Varane surm on lapse tulevike hulgas kõige levinum.”
Leesha lõug pinguldus. „Mitte juhul, kui ma saan midagi parata.”
„Või mina,” nõustus Amanvah. „Everami ja mu paradiisilootuse nimel. Kogu Ala pinnal ei oleks raskemat kuritegu, kui kahjustada kedagi, kes võib päästa inimkonna.
Ala.” Printsess osutas viiendale tähisele, mis asetses irrajesh’i tahu suhtes viltuse nurga all. „Isegi kui pole välistatud, et see keegi hoopis hukutab maailma.”
Leesha üritas öeldut seedida, aga see oli talle liig. Ta jättis selle tähelepanuta. „Kuidas käitub sinu rahvas, kuuldes, et laps on sootu?”
Amanvah kummardus ligi, uurides mitte ainult suuremaid tähiseid arbude keskpaigas, vaid lisaks tosinaid väiksemaid, mis piirasid servi. „Uudis lõhestaks nad. Lapse saatust teatada on praegu
