enese kergendamine ei leevendanud tõmblusi eriti. Ta piidles portselani. Tema vesi oli hägune ja verine.
Mõtted tormlemas, tardus ta potti vahtides. Siis aga põtkas laps ägedalt. Ta karjatas valust ja teadmisest.
Lapsuke oligi tulekul.
Kui Wonda saabus talle ette kandma, nõjatus Leesha pingile. Koidik ligines.
Wonda ulatas ratsmed kellelegi ja veeres hobuse seljast kassi nõtkusega. Maandus liikuva tõlla äärerandil, avas ukse ning potsatas vaevata Leesha vastaspingile.
„Varsti oleme kodus, emand, kui tahate natuke pesta,” ütles Wonda. „Kuni te magasite, ratsutas Gar edasi. Saatis meile äsja sõna.”
„Kas on pahasti?” küsis Leesha.
„Pahasti jah,” ütles Wonda. „Platsis on terve majakond. Gar püüdis seda takistada, nagu palusite. Kaebab, et sama hästi võiks paljakäsi maa seest kändu sikutada.”
„Pärglima angierslaste pidulikkus.” Leesha krimpsutas nägu. Ta hakkas mõistma, mismoodi suutis hertsoginna Araine mööduda kummardavate ja kniksutavate teenijate pilvest, teeseldes märkamatust. Muidu poleks ta kuhugi välja jõudnud.
„Seal ei ole lihtsalt ümmardajad ja kaardivägi,” hoiatas Wonda. „Teid on tervitamas pool asula nõukogu.”
„Öö võtku.” Leesha surus näo kätesse.
„Käskige ainult ja ma lasen puuraidurite müüril teid otse tubadesse küütida,” ütles Wonda. „Teatage, et kohtute kõigiga, kui teil on olnud mahti puhata.”
Leesha raputas pead. „See on minu kojutulek krahvinnana. Ma ei mõtlegi alustuseks inimestest kõrvale põigelda.”
„Just nii, emand,” ütles Wonda.
„Ma pean sulle midagi rääkima, Wonda,” lisas Leesha. „Aga sa ei tohi mu jutust ehmuda.”
Wonda pilk oli segaduses, siis läksid silmad pärani. Ta hakkas tõusma.
„Wonda Puuraidur, hoia oma tagumik pingil.” Leesha viibutas sõrme nagu piitsa ja tüdruk langes uuesti istuma.
„Tuhude vahe on kuusteist minutit,” jätkas Leesha. „Lapse tulekuni võib kuluda tunde. Täna sõltun ma sinust väga, kullake, mistõttu sul on vaja hoolikalt kuulata ja keskenduda.”
Wonda neelatas kõvasti, kuid noogutas. „Just nii, emand. Andke käsk ja saagu nõnda.”
„Ma väljun tõllast väärikas tempos ja suundun ukse poole,” ütles Leesha. „Kõndides vestlen ma ühe inimesega korraga. Me ei peatu ega pidurda hetkekski.”
„Just nii, emand,” kostis Wonda.
„Sind kuulutan ma avalikult majavahtkonna ülemaks,” jätkas Leesha. „Kui rivistutakse hoovile, nagu sa räägid, on sul võimalik võtta juhtimine kohe üle ja läkitada kuninglikku häärberit kindlustama naispuuraidurid. Nemad tagavad, et kuninglikesse eluruumidesse pääseksime vaid meie ja Darsy.”
„Aga Vika?” küsis Wonda.
Leesha raputas pead. „Vika pole abikaasat näinud mitu kuud. Ma ei riku seda kohtumist. Darsy oskused ei jää Vika omadele alla.”
„Just nii, emand,” ütles Wonda.
„Sul on keelatud toimuvat arutada,” jätkas Leesha. „Valvurite, Garedi või kellega tahes.”
„Aga, emand …” alustas Wonda.
„Mitte kellegagi.” Leesha sõnad paiskusid urinal, järjekordsest tuhust surus ta hambad kokku. Alakõhu ümber oleks kui mähkunud madu, kes pitsitas. „Ma ei luba, et lobamokad teeksid sellest laulikuetenduse. Sündimas on Ahmann Jardiri lapsuke. Sugugi igaüks ei soovi lapsele head ja pärast sündi oleme mõlemad … haavatavad.”
Wonda pilk karmistus. „Mitte minu juuresolekul, emand. Vannun päikese nimel.”
Tõllast lahkudes ei andnud Wonda vähimatki märku, et miski oleks valesti, vaid astus hõlpsasti oma liikuva hobuse jalusesse.
Varahommiku hahetuses tuhmus tõlla sisemuse loitsuvalgus, ent helenes taas, kui uks klõksatas kinni. Seekaudu käivitusid vaikuseloitsud ja Leesha tõi kuuldavale valuoige.
Asetanud ühe käe nimmekohale ja toetades teisega rasket kõhtu, hiivas ta enese püsti. Soojaloitsud kuumutasid vee lühikese viivuga. Leesha kallas auravat vett riidekaltsule, mille vajutas näole.
Tema pale peeglis oli kahvatu ja aukus, silmade ümber tumedad sõõrid. Leesha oleks meeleldi sirutanud sõrmed hora-pauna, ammutanud kübekese võlujõudu kosutuseks eesseisvas katsumuses, aga see oli liiga ohtlik. Kogemuse põhjal ajas võlujõud lapse pööraselt pekslema. See oli viimane asi, mida ta praegu himustas.
Ta vaatas puudritoosi poole, ehkki polnud näovõõpamises kunagi samal tasemel kui loitsumaalijana. Too anne oli tema ema päralt. Tema kohendas end nii hästi-halvasti kui suutis, harjates juukseid ja siludes kleiti.
Teed Raidurivälu välimistes külades käänlesid-keerlesid, järgides tema ja Arlen Põldaja kavandatud suurloitsude kaarjat kuju. Välu maakond jagunes juba enam kui tosinaks piirkonnaks, isekeskis ühendatud suurloitsude võrk avardus aina, lükates deemoneid iga ööga üha kaugemale. Selle kuju oli Leeshale tuttav lähedaselt nagu armsam: tal polnud vaja heita pilku aknasse teadmaks, et läbitakse Uuelagedat.
Varsti sisenetakse Raidurivälule, Välu maakonna pealinna suurloitsude keskmes. Kõigest kaks aastat tagasi oli Raidurivälu asulas hingi alla kolmesaja – rahvaarvust piisas vaevu täpikeseks kaardil. Nüüd oli see võrdväärne mis tahes Vabade Linnadega.
Tuhud võtsid jällegi võimust. Need tihenesid, vahe oli nüüd vaid kuus minutit. Emakakael laienes, laps rõhus tuntavalt madalamal. Ta hingas. Valu vaigistamiseks leiduvaid ravimtaimi ei söandanud ta puutuda, kuni pole sulgunud turvaliselt eluruumidesse.
Kardinapraost piilumist kahetses Leesha jalamaid, sest vastuseks kõlasid hõisked. Koidueelse sissesõiduga oli ta lootnud oma kojusaabumist vaiksena hoida, ent sääraste mõõtmetega saatjaskond ei olnud vaikne. Varase kellaaja kiuste tungles tänavatel inimhulk ning koju kulgevat kolonni jälgiti akendeltki.
Kummaline oli mõelda Thamose kantsist kui kodust, aga Välu maakonna krahvinnana kuulus see nüüd talle. Leesha majakese Taimetundjate Metsas oli Darsy tema äraolekul pööranud Taimetundjate Ülikooli peakorteriks, millest saab loodetavasti maakonna esimene õppeasutus paljude seas. Kuigi Leesha oleks meelsamini koolitanud seal õpilasi, suudab ta kantsi elama asudes saavutada siiski rohkem.
Linnuse nähtavale ilmumisel kirtsutas ta nina. Rajatise müürid olid kandilised, ehitatud kaitseks, mitte silmailuks – vähemalt väljastpoolt. Sisustus oli mõnel moel hullemgi, paleetaoliselt priiskav keset maad, mida alles ponnistusega üles ehitati. Lossi perenaisena tuleb tal tingimata tegelda mõlema veaga.
Kantsi uhked väravad olid valla ja teepervi palistasid Thamose ratsaväe, Puurüütlite riismed. Napilt viiskümmend, ülejäänud olid kaotatud koos krahviga Järvesadama lahingus. Suurte Angiers’ mustangite turjal mõjusid nad majesteetlikult, meeste ja hobuste näod valveseisangus ühtviisi kivistunud. Kõik olid relvastatud ja turvistes, otsekui ootaksid, et Leesha kamandab nad iga hetk lahingusse.
Sisehoovgi näis olevat
