üksi puhkamas käinud. Võib ka viltu minna.
Heade soovidega
ema
Voltisin kirja kokku ja hingasin sügavalt sisse. Ma ei kanna kunagi öösärki ja vaikselt hakkas mul oma puhkuse ees hirm tekkima.
3. peatükk
Nädal hiljem seisin Hamburgi pearaudteejaamas ja vaatasin perrooni nr 12, kuhu 40 minuti pärast pidi saabuma Westerlandi kiirrong. Sättisin end selle eskalaatori kõrvale, mis viib perroonile, täpselt nii, nagu olin isale telefonis selgitanud.
„Kui sa rongist maha tuled, lähed paremale, ootesaali poole. Seal on ainult üks eskalaator, sõidad üles ja seal, sinust paremal, seisan mina ja ootan.”
„Jajah, küll ma leian, ega ma seniilne ole. Ma ei saa ainult aru, miks ma pean sellelsamal Westerlandi–Hamburgi liinil iga kord erineva hinna maksma. Maakonnarongiga oleks palju odavamalt saanud.”
„Papa, sa ju ei tahtnud Elmshornis ümber istuda, lisaks kurtsid, et põhja-lääne-rong jääb alati hiljaks.”
„Jääbki. Pikema hilinemise eest saab talongi. Ma küsin, mis ma selle talongiga peale hakkan? Täielik mõttetus.”
„Nüüd sa tuled kiirrongiga. Nii et head reisi ja homme näeme.”
„Ole täpne, ma vihkan pikalt ootamist. Sellise hingehinna eest ei või rong kindlasti hilineda.”
Kindluse mõttes sõitsin tund aega varem välja, tegelikult kulub sellele teele kümme minutit. Aga mul oli hirm, et õnnetus, ummik, politseikontroll või parkimiskohtade vähesus võiks kohe alguses kaoseni viia, nii et ma jätsin piisava varu. Kui olin sõitnud seitse ringi ümber jaamaesise väljaku, sain parkimiskoha täpselt sissekäigu kõrval. Jumal oli minuga, isa ei salli pikki vahemaid.
Veel 35 minutit.
Isa ei armasta reisida. See on pehmelt öeldud. Talle ei meeldi võõrad kohad. Seegi on pehmelt öeldud. Ta vihkab Syltilt lahkumist. Mitte ainult saarelt, vaid oma voodist, kohalt laua ääres, hommikuselt jalutuskäigult sadamasse lehte ostma, oma naabritest, oma aiast, oma sohvalt. Ta ei salli kokkulapatud särke kohvris, võõraste inimeste poolt kasutatud käterätte ja voodipesu, ta sööb ainult tuttavaid asju ja väldib päevaplaanis muutuste tegemist. Ma ei kujuta ette, kuidas ema saavutab selle, et viib isa vähemalt kord aastas saarelt minema, ja mul pole õrna aimugi, mida kõike ta lubas, et isa nüüd rongis istub. Tegelikult ma ei tahtnudki seda teada.
Veel 25 minutit.
Kurk kuivab. Alati, kui ma närvis olen, tekib mul torkiv janu. Minu selja taga oli müügilett vorstikeste ja jookidega. Ostsin purgi kokat, mitte et ma seda hea meelega joon, vaid sellepärast, et isa seda meile varem keelas. Lapsena demonstreeris ta selle tervistkahjustavat mõju nii, et pani kummikarukese sinna ööseks likku. Hommikuks hõljus klaasis ebamäärane kummimoodustis, mida isa meile juubeldades näitas. „Täpselt selline näeb ka su kõht seespoolt välja. Pealegi teeb koka rumalaks.” Uskusin teda kaua. Tundes end mässajana, surusin purgi lössi ja viskasin prügikasti. Loomulikult mitte sellesse, mille kõrval ma seisin. Ei või iial teada.
Veel 10 minutit.
Kui ma taas oma vahipostil seisin, andis põis end tunda. Oli olnud kergemeelsus koolat juua, minu konditsioneeritud keha tahtis sellest otsemaid lahti saada. Tualetid asusid perrooni teises otsas. Peaksin sinna jooksma, kabiinid on ilmselt hõivatud, peaksin ootama, siis uuesti tagasi, see võib napiks minna. Kannatan ära.
Veel 3 minutit.
Kui ma jalalt jalale tammusin, kuulsin teadaannet: „Tähelepanu, perroon 12a. Kiirrong 373 „Theodor Storm”, mis saabub Westerlandist ja suundub Bremenisse, plaanijärgne väljumine 13:42. Rong hilineb 10 minutit.”
Seda ma aimasin. Põis andis endast üha hullemini märku. Aga siis nägin vaimusilmas isa otsival pilgul ringi käimas ja järgmisele tagasipöörduvale rongile suundumas, öeldes: „Christinet polnud seal,” ja seejärel kujutlesin oma ema pilku. Kannatan edasi.
Siis sõitis rong ette. Ta peatus kriginal ja uksed läksid sisinal lahti. Esimesed reisijad astusid välja. Perrooni keskel märkasin ma isa. Ta kandis punast tuulepluusi, teksaseid ja sinist nokkmütsi. Nägin, kuidas ta hiiglasliku kohvri rongist välja tõstis ja meetri kaugusel perrooni äärest maha pani. Hakkasin lehvitama, aga see oli kasutu. Isa ei heitnud ühtegi pilku enda ümber. Ta võttis rinnalt seljakoti ja istus kohvrile, näoga minust vastassuunas. Ma tegin omale teed vastutulevate reisijate vahel ja jäin hingeldades tema kõrval seisma. Ta vaatas üles.
Silmad nagu Terence Hillil, mõtlesin ma.
„Kuidas ma peaksin sind selles segadikus leidma?” küsis ta süüdistaval häälel.
Ja käitub nagu Rantanplan.
„Hei, papa, ma ju seletasin, lähed paremale, ootesaali suunas, eskalaatoriga üles, ja ma ootan sind seal paremal.”
„Seda ma kuulen küll esimest korda.” Ta tõusis ja kloppis pükse. „Kas kuulsid, rong hilines jälle. Mis aja eest neid talonge saab?”
Tahtsin võtta ta seljakoti, aga ta hoidis sellest kinni.
„Ma võtan selle ise, aitäh. Kui pika hilinemise eest saab talongi?”
„Mitte kümne minuti eest. Anna palun seljakott, ma võin ka midagi kanda.”
Ta pöördus eskalaatori poole. „Jah, võta kohver. Ma ei tohi oma puusaga midagi tõsta.”
Kohvrit tõstes jäi mul peaaegu hing kinni. Panin selle uuesti maha ja proovisin sikutada.
„Papa, oota, mis nende kohvri ratastega on?”
„Need on katki, aga ajab asja ära, kuipalju me siis ikka reisime. Tule nüüd.”
Tarisin ta kannul kohvrit, keha täiesti vales asendis, ja püüdsin hingamist kontrolli alla saada.
„Ja muidu… kannab… ema seda?”
„Lollus.”
Pikemalt seletamata läks ta pikkade sammudega eskalaatori poole. Rääkimine nõudis pingutust.
„Ütle, mis… sul siin… kõik sees on?”
Kuulsin ta vastust vaevaliselt, sest ta oli seljaga minu poole ning ei vaevunud ümber pöörama.
„Puur, akutrell ja veel üht-teist. Ma ei saa võõraste tööriistadega töötada.”
Üles jõudes pidin kohvri maha panema, ma ei jaksanud enam. Haarasin isal varrukast.
„Oota korraks… Ma pean hädasti… WC-sse minema… Seisa siin kohvri kõrval… ma teen kähku.”
„Sa oleksid pidanud sellega varem tegelema. Nii juhtub, kui alati tullakse viimasel minutil.”
„Jaa-jaa…”
Mul oli ükskõik, tormasin minema.
Pidin kõigepealt raha vahetama, siis kolm minu ees seisvat daami läbi laskma, aga kõigest hoolimata ei kestnud kogu aktsioon rohkem kui veerand tundi. Kui ma tagasi jõudsin, seisis kohver üksinda oma kohal, selle kõrval aga kaks must-sinises vormis politseinikku. Üks karjus
