tõstis hoiatavalt käe, ma tervitasin rahustavalt.
„Selle kohvriga on kõik korras. See on meie oma, ma käisin ainult tualetis.”
Heitsin isale vihase pilgu, aga ta keeras end ära. Teine politseinik lasi raadiosaatja alla ja vaatas mind ähvardavalt.
„Mis mõttes? Te jätate oma pagasi valveta seisma ja lähete tualetti? Kust te pärit olete? Kas te pole midagi kuulnud turvareeglitest? Või kohvripommidest?”
Tema kolleeg astus mulle sammu lähemale. Ta ei olnud sugugi paremas tujus.
„Ma ei usu oma kõrvu! Teie tõttu pannakse peaaegu raudteejaam kinni ja te tulete tagasi ja teete näo, nagu poleks midagi olnud? Ma tõesti ei saa aru!”
Ülejäänud pealtvaatajate kahjurõõmsalt uudishimulikud näod olid minu jaoks viimane piisk.
„Papaaa!”
Mu hääl oli kile ja nutune. Politseinikud vaatasid mulle arusaamatult otsa. Mõned kiibitsejad raputasid kaastundlikult pead. Püüdsin jääda väärikaks, osutasin sõrmega isale, kes häirimatult minu poole vaatas ja ise samal ajal näppudelt Taani majoneesi limpsis.
„Seal on minu isa. See on TEMA kohver. Ta pidi seda valvama. Aga nüüd sööb ta hot dog’i. Mis mina sinna parata saan?”
Üks naine vaatas kõigepealt mind, siis mu isa ja seejärel ütles valjult oma saatjale: „See on kas põrunud või purjus. Piinlik, läheme edasi.”
Veetsime isaga umbes kümme minutit jaama politseijaoskonnas. Pidime kohvri lahti tegema, kõike uuesti selgitama ja siis viiskümmend eurot jaamamisjonile annetama, enne kui meid üsna ebasõbralikult tulema lasti.
Ma keesin sisemiselt. Isa esines stiilis „Olen kõva kuulmisega, liikumispuudega ja eluvõõras saarlane”, kes ei saanud millestki aru ja kellele kõik oli ülimalt ebameeldiv. Tütar oli järsku kadunud, see ei juhtunud esimest korda. Ma lohistasin kohvrit enda järel, nagu olnuks sel rattad, mis tegi põrgulärmi. Isa heitis mulle ettevaatliku pilgu.
„See on…”
„Papa, kui sa nüüd veel ühe sõna ütled, jätan ma su koos selle neetud kohvriga siia paika.”
Isa vaikis tõesti järgnevad minutid, kui välja jätta lause: „Parkimiskohad on siin tõesti väga kaugel”, mida ma aga ignoreerisin, samal ajal kohvrit pakiruumi toppides ja siis luuki vajalikust kõvema pauguga kinni lüües. Olin rahul, kui isa selle peale võpatas.
Istusime autosse. Mootorit käivitades ütlesin isale otsa vaatamata: „Me sõidame nüüd Dorothea juurde.”
Ta ilmselgelt ei söandanud midagi vastata.
Kraadiklaas väljas näitas 25 kraadi, taevas oli eresinine, see oli tõeline puhkuseilm. Ja isa ja tütar istuvad kõrvuti ja vaikivad vihaselt. Heitsin silmanurgast ettevaatliku pilgu isale. Keegi ei suuda nii mossis olla kui tema. Seal ta istus, keerutas nokkmütsi käes, punase tuulepluusi lukk oli kurguni kinni tõmmatud, laubal pärlendasid higipiisad. Ja juba hakkas mul temast kahju. See läheb alati nii. Ta käitub võimatult, ma olin tema peale tige ja lõpuks hakkas südametunnistus piinama. Tegin algust, nagu alati.
„On sul palav? Miks sa jakki ära ei võtnud?”
Ta vaatas mulle truualamlikult otsa. „Meil oli nii vähe aega. Aga ma suudan välja kannatada.”
Paari meetri pärast oli üks vaba parkimiskoht. Pöörasin sisse ja lülitasin mootori välja. Isa vaatas ringi.
„Dorothea elab siin? Pole just ilus kant.”
„Ta ei ela siin. Peatusin, et sa saaksid oma jaki seljast võtta.”
Ta naeratas mulle. „See on sinust väga kena.”
Kuni ta end turvavööst vabastas, ettevaatlikult välja astus, jaki seljast võttis ja korralikult kokkupanduna tagaistmele asetas, jälle autosse istus ja rihma kinni pani, otsustasin kohvriteemat mitte enam puudutada.
Isa silus kergendatult laupa. „Jah, nii on parem. Tõesti on soe. See tuleb kindlasti linna õhusaastest. See kuumus praegu. Syltil küll politseinikud musta vormi ei kanna. Nad ei meeldinud mulle üldse, mõjusid ähvardavalt.”
Otsisin raadiost sobiva kanali ja keerasin heli valjemaks.
*
Dorothea pani just autot lukku, kui jõudsime tema maja ette parkimisplatsile. Ta tuli meile naeratades vastu.
„Siin te lõpuks oletegi. Ootasin teid juba pool tundi tagasi. Kas rong hilines nii palju?”
Ta embas kõigepealt mu isa, siis mind. Üle tema õla heitsin isale hoiatava pilgu. Ta noogutas rahustavalt.
„Loomulikult jäi rong hiljaks, aga mitte niipalju, et talongi oleks saanud, aga ega ma seda niikuinii kasutada ei saaks ja siis meil…”
Katkestasin teda. „Nii, nüüd me joome ühe kohvi ja siis laadime asjad autosse. Sõidame Dorothea autoga, papa, tema pakiruum on suurem. Ja üsna varsti peame välja sõitma, muidu jääme laevast maha.”
Dorothea vaatas meile vaheldumisi otsa. „Kohv on valmis. Ütle, Heinz, kas sa tahad midagi sooja süüa või aitab tükist koogist?”
„Ma sõin jaamas ühe vorstikese kukli vahel, sellest läks aga teater lahti ja…”
„Tule, papa.” Ma lükkasin ta enda ette. „Me joome kõigepealt kohvi.”
Pool tundi hiljem pühkis Dorothea juba mitmendat korda naerust pisaraid, millest aga polnud palju kasu, kuna ta purskas iga kord uuesti naerma, kui mulle otsa vaatas. Ta suutis vaevu rääkida.
„Oh, Heinz, ma näen vaimusilmas ikka veel, kuidas Christine on ümber piiratud mustadest politseinikest, kes teda relva ähvardusel paigale sunnivad. Ja karja lõugavaid lambakoeri. Ja Christine lolli nägu. Ja sina sööd täie rahuga oma hot dog’i. Ma ei suuda seda peast visata.”
Ta oli naerust kõveras. Juudas Heinz naeris samuti. Mina ei pidanud seda lugu kümnendal korral enam kuigi naljakaks. Tegelikult juba esimesel korralgi mitte. Niisiis tõusin püsti.
„Neil polnud relvi ega koeri ja me peaksime nüüd tasapisi minema hakkama, kui tahame laevale jõuda. Auto tuleb ka veel ümber pakkida. Loeks selle teema nüüd lõpetatuks.”
Dorothea itsitas lapsikult. Ja mu isa ütles talle: „Ta on muidu kena, aga mõnikord täielik lõbupidur.”
Sundisin end vaikima.
*
Natukese aja pärast avasin parklas Dorothea auto pakiruumi. Auto ees seisid neli suurt reisikotti, kolm riidest kotti, korv toiduainetega ja kohvrimürakas. Nende kõrval Dorothea ja isa. Mõlemast jäi mulje, nagu ei kavatseks nad ühtegi pakki iial puudutada. Vaatasin neile otsa:
„Mis on? Hakkame laadima?”
Isa tegi tõrjuva liigutuse. „Laps, mina ei saa, mu puus. Sa tead ju. Mulle on see kohver liiga raske.”
Dorothea naeris jälle. „Ja mina ei suuda seda isegi vaadata.”
Sulgesin korraks silmad. Ma ei tahtnud
