üks Victoria-aegne omanik oli oma arvates gooti stiilis ehitada lasknud, kujutas endast tema soovi ballisaali järele. Mitte keegi ei olnud seal tantsinud Esimesest maailmasõjast saadik, kui perepoeg oli Flandria mudas hukkunud. Maja ja vara läksid edasi tema vennatütrele. Sestpeale olidki selle onutütre otsesed järeltulijad, Harrieti perekonna kolm põlvkonda, seal elanud. Kui suguvõsa kõrvalharu kaasa arvata, olid nad seal elanud George’i ajast saati.
„Ja mina,” ütles Harriet valjusti, „olen viimane.” Mis tahes ka juhtub, selles võis ta kindel olla.
Ta tundis, et on nüüd valmis Guy palge ette ilmuma. Tema süda ei puperdanud enam. Ta tundis ikka veel kerget iiveldust, aga üldiselt oli ta enesevalitsemise tagasi saanud. Ei mingit viivitamist enam!
Harriet sõitis rahulikult maja taha vana talli juurde, mis jäi peahoonest veidi vasakule. Ta parkis ehitusmaterjalide virnast kaugemale. Hoonete kompleksist, kus olid kunagi asunud tõllakuur, hobuselatrid ja heinalakk, kostis haamrilööke. Tallidest pisut eemal seisis kivimajake, kus olid varem elanud välitöölised. Majake näitas hiljutise põhjaliku renoveerimise märke, selle välispind oli kollaseks viimistletud. Kivikatuse veerenni alt paistsid ülemise korruse vahetatud ja läikivmustaks värvitud tillukesed aknaraamid. Harriet astus autost välja ja seisatas, et kriitilisel pilgul ümbertehtut hinnata. Kui tal oleks jalutuskepp, siis võiks sellega ülemisele aknale koputada – nii väike oli see majake. Kui lühikesed olid meie esivanemad, mõtles ta. Liliputid, kellele praegune vitamiine täistopitud põlvkond tunduks Gulliveridena.
Ka talliplokk, mis muudeti hommikusöögiga kodumajutuse külalistubadeks, pidi Guy meelest hakkama pöörast tulu tooma. Kummaline, kui sarnased oli Guy ja Carl: mõlemal pea plaane täis, surmkindlad, et nurga taga ootab neid tabamatu rikkus. Võib-olla sellepärast nad ei saanudki läbi. Tõenäolisemalt küll sellepärast, et nende eripärased plaanid tundusid alati sõltuvat Harrieti rahasüstidest. Ükski kukkur pole põhjatu. Ta oli seda Carlile rohkem kui korra öelnud.
Kuni plaanide täitmiseks vajalikud summad olid hakanud isegi Guyd häirima. Plaanis oli teha neli vannitoaga ruumi majakesse ja kuus talliplokki, nii et kõigis tubades oleks nii magamisruum kui ka elutuba koos „hommikusööginurgakesega”. Elutoa diivan pidi avanema lisavoodiks ja see võimaldas igat ruumi kirjeldada kui peremajutust.
Kui külalised ei taha ise süüa teha, pakutakse kokkuleppel hommikusööki peamajas, mille väike elutuba kujundatakse külastajate jaoks. Kõik oli plaani peal korralik paistnud, aga Harrietti näris ikkagi kahtluseuss.
Kõik äriplaanid, mille Guy eales välja käis, paistsid paberil korralikud. Häda oli selles, et ta oli alati nii entusiastlik. Ta ei kuulanud kunagi ühtki Harrieti ega kellegi teise kahtlust. Väikesed praktilised üksikasjad ei teinud talle raasugi muret. Ta heitis need lihtsalt kõrvale. „Küll kõik lõpuks paika loksub” – see teatraalne fraas olnukski justkui Guy jaoks leiutatud. Kõik pidi alati korda saama, ja kui ei saanud, nagu senise edu puudumine näitas, siis heitis Guy oma hiilgava plaani lihtsalt kõrvale ja läks juba järgmisest põlema. Just nagu Carlgi.
„Kuidas?” imestas Harriet, kui kriis algas. „Kuidas küll nii läks, et ma nüüd kahte luuserit rahastan?”
Haigevoodis valude käes vaevlev isa oli teda sosinal hoiatanud: „Ma jätan su maha üsna jõukana, Harriet. Ma ütlen seda sulle praegu sellepärast, et sa teaksid valvel olla. Kui teatakse, et sul on raha, leidub alati ka keegi, kes kangesti tahab aidata sul seda kulutada.”
Kas ta oli pidanud silmas Carli, kuid peljanud austusest Nancy mälestuse vastu tema nime välja öelda? Isa oli jätkanud: „Kui Guy sulle toeks ei oleks, oleksin kaalunud usaldusfondi loomist. Aga ma tean, et niikaua, kui sul on Guy, saad sa head nõu. Guy armastab sind. Ta ei lase kellelgi sulle halba teha.”
Kogu elu äriasjades nii taibukas, oli isa otsustusvõime ta elu lõpus maha jätnud. Talle oli Guy meeldinud, ta oli imetlenud Guy sõjaväekarjääri ja lasknud end mõjutada. Guy tõesti armastas Harrietti. Selles oli isal õigus olnud. Aga isa polnud ette näinud, et ilma kuninganna määrusteta[1.] triivis Guy sihitult tsiviilmaailmas.
Hobusetallid olid Guy esimene vaimuvälgatus, millest ta tuld võttis. „Kindel värk, kallis! Vaata, tallid on juba olemas!”
Sobivate hobuste leidmise ja näljaste elajate toitmise kulukuse ning lisaks veel vaevarikka töö tõttu, mida nõudis nende hooldamine, oli see plaan ebaõnnestunud, ja seda veel enne õnnetust. Üks hobune oli kogenematu ratsaniku all lõhkuma hakanud. Ratsanik sadas sadulast õige pea alla. Vigastatud ratsanikule said osaks nihestatud õlg, murtud vaagen ning sissetuleku kaotus. Mees oli osutunud ärisektori nooreks auahneks advokaadiks ning asi lõppes sellega, et ta kaebas nad karmi süüdistusega kohtusse. Mõistagi oli neil olemas kindlustus. Aga sellegipoolest tuli neil kahjutasuks suurt hüvitist maksta. Ja seetõttu, nagu alati pärast tõsist õnnetust, oli ka kindlustusmakse tõusnud. Lõpp sellele riskantsele ettevõtmisele.
Seejärel oli tulnud vanasse ballisaali rajatud restoran. Seegi polnud kaua kestnud. Köök ei vastanud äriettevõttele ettenähtud normidele. Seinte plaatimine ning uute tööpindade ja köögitehnika paigaldamine oli maksnud palju rohkem, kui nad olid arvestanud. Kogenud kokad ostusid tujukateks ja kalliteks. Guy ärgitas, et Harriet võiks kokkamise enda peale võtta, mis vallandas naises sellise vihapurske, et isegi Guy taipas, et see polnud arukas ettepanek. Aga ta eeldas siiski, et Harriet teeb hommikusöögi neile külalistele, kes hakkavad nende äsja renoveeritud talliplokke ja majakest täitma.
Antiigikeskus oli olnud järgmine asi, mis Guy meeli paelus. „Meie maja on vanu asju täis. Võime hakata neid müüma.”
Minu vanu asju! oli Harriet mõelnud, aga valjusti polnud öelnud.
Uue plaani saatuslik viga oli seisnud selles, et kumbki polnud antiigiasjatundja. Ega leidnud nad ka koltunud ajalehtepaberisse mässitud portselannõude karpe ja muud pudi-padi, mida Harriet lapsepõlve pööningu-uuringutest mäletas. Ilmselt oli tema kasuema need vanakraamimüüki ja heategevuskauplustesse laiali tassinud. Pööningul ämblikuvõrkude sees vedelesid mööbliesemed, enamasti sellised asjad, mis kogu maa müügisaalides kidusid, kuna olid moest läinud. Kastides olid raamatud, mida keegi enam ei lugenud, ja ühes kohvris oli tema ema pulmakleit, pits luitunud, talje uskumatult ahtake. Nii palju siis Guy unistusest pööningukraamiga väike varandus teenida. Nad olid pidanud ka antiikesemeid jahtimas käima, ning kuigi kõigist televisiooniprogrammidest vaadates paistis see lihtne, polnud see seda sugugi. Nad oleksid äärepealt jälle kohtusse sattunud, sest Guy ei suutnud eelmisel aastal Hiinas valmistatud esemel ja ehtsal asjal vahet teha. Müümata „vanakraam” vedeles endises ballisaalis, mis oli lühikest aega olnud restoran, ning kogus tolmu. Mõnel mööbliesemel olid veel siiani kollased hinnalipikud küljes.
Haamriga tagumine lakkas ja meeste sõnelus valjenes. Harriet tundis ära oma abikaasa ja puusepp Derek Daviesi hääle.
„See sinu abikaasa ei ole praktiline mees, ega?” oli Derek ükskord teed juues täheldanud. „Aga ideid tal juba jagub, vaat mis. Seda peab tema auks ütlema.”
Harriet ei suutnud mingile Dereki ja Guy vahelisele sõnelemisele vastu minna. Mitte praegu. Ta pööras vaidlust kuuldes ringi ja hakkas maja poole astuma. Ta marssis kärmesti läbi köögi, heites käigu pealt ülerõivad ühele koridoritoolile, kust need kohe põrandale libisesid. Ta ei teinud märkamagi. Ta pidi kellegi teisega rääkima. Ta ei suutnud hommikust kohutavat sündmust endale hoida. Pärast hetkelist kõhklust mõtles ta Tessa peale. Tessa mõistaks teda.
Harriet haaras telefoni, aga kutsuv toon tema kõrva ääres ajas ta jälle paanikasse. Mida ta teeb? Mida ta ütleb? Ta lõi telefonitoru uuesti hargile.
Kui ta tagasi köögi poole läks, hakkas telefon tema selja taga koridoris läbilõikavalt helisema,
