tal kabinetti tunginud külma tundmast. Juba vähem kui viie minuti pärast astusid D’Intino ja Deruta Caterina Rispoli saatel sisse.
„D’Intino ja Deruta,“ lausus Rocco tõsiselt, „mul on teile väga tähtis ülesanne. Selleks läheb vaja tähelepanuvõimet ja vastutustunnet. Arvate, et saate hakkama?“
Deruta naeratas, kõigutades oma saja kümne kilost keha ebatavaliselt tillukestel jalgadel. „Muidugi, dottore!“
„Kindlasti!“ kiitis D’Intino takka.
„Nüüd tähelepanu. Ma saadan teid varitsema. Öösel.“ Kahe politseiniku pilgud püsisid nagu naelutatult tema huultel. „Raudteejaama juurde parki. Me kahtlustame, et seal kaubitsetakse uimastitega. Kas hero või kokaga, seda me ei tea.“
Deruta vaatas erutunult D’Intinole otsa. Lõpuks ometi üks nende võimete vääriline ülesanne.
„Leidke mõni silmatorkamatu koht. Laske endale fotoaparaat anda ja võtke kõik üles. Ma tahan teada, mis seal toimub, kui suuri koguseid müüakse, kes on kaubitsejad ja eelkõige tahan ma nimesid. Saate hakkama?“
„Loomulikult,“ vastas D’Intino.
„Mul on muidugi ka naise leivapood,“ tõrkus Deruta. „Te ju teate, et käin tal sageli varahommikuni abiks. Eile öösel ma ka …“
Rocco kargas norsatades püsti ja katkestas järsult politseiniku kaebelaulu. „Michele! See on ülimalt kena, et sa oma naise leivapoes abiks käid ja kahel kohal tööd rabad, nii et selg aurab. Aga eelkõige oled sa politseinik, kurat võtaks! Mitte pagar!“
Deruta noogutas.
„Inspektor Rispoli koordineerib.“
Deruta ja D’Intino seedisid seda uudist mõru näoga. „Miks just tema? Kogu aeg koordineerib tema,“ jätkus D’Intinol julgust viriseda.
„Esiteks: Rispoli on politseiinspektor, teie mitte. Teiseks: ta on naisterahvas ja teda ma ometi ei hakka välja saatma nii raske ülesandega. Kolmandaks ja see on kõige tähtsam: siin tehakse seda, mida mina käsin, D’Intino, vastasel juhul saadan su ühe jalahoobiga Chietisse. On selge?“
D’Intino ja Deruta noogutasid üheskoos pead. „Millal me alustame?“
„Täna õhtul. Minge nüüd, mul on vaja Rispoliga rääkida.“ Rispoli oli kogu aja vaikides eemal seisnud. Ruumist lahkudes heitsid kaks meespolitseinikku tema poole tulivihase pilgu.
„Dottore, te asetate mind nende ees piinlikku olukorda.“
„Rahu, Rispoli, me saime neist lahti. Mul on hoopis sinu nõu vaja. Istu.“
Caterina kuuletus.
„Ma pean ühe kingituse tegema.“
„Sünnipäevaks?“
„Täpselt. Koordinaadid on järgmised – naine, 43-aastane, heas vormis, müüb pruutkleite, on pärit Aostast, tal on hea maitse ja lisaks on ta ka majanduslikult kindlustatud.“
Inspektor mõtles veidi aega. „Lähedane sõbranna?“
„Pole sinu asi.“
„Arusaadav.“
„Lilled, sallid, taimed, ehted, raamatud, lõhnaõlid ja CD-d tuleb välistada.“
„Pean temast rohkem teadma. On see Nora Tardioli? Kesklinnas asuva poe omanik?“
Rocco noogutas vaikides.
„Palju õnne, dottore, vägev saak!“
„Aitäh, aga ka see pole sinu asi, nagu varem mainitud.“
„Palju te soovite suhtesse investeerida?“
„Vähe. Võtke seda kui staatuse säilitamise abinõud. Aga mis see siia puutub?“
„Sest muidu oleks üks võimalikest kingitustest briljantsõrmus.“
„See poleks suhtesse investeerimine. See on enda kätest ja jalust seotuna vaenlase ette heitmine.“
Caterina muigas. „Las ma mõtlen. On tal hobisid?“
„Minu teada meeldib talle kinos käia, aga DVD-d jätame parem välja. Kaks korda nädalas käib ta ujumas ja kolm korda jõusaalis. Harrastab murdmaasuusatamist. Ja minu meelest sõidab ka jalgrattaga.“
„Kas ta valmistub olümpiaks?“
„Kell on praegu …“ Rocco vaatas kella, „veerand üksteist. Arvad, et keskpäevaks tuleb sul mingi mõte?“
„Üritan!“
Sel hetkel paiskus uks lahti ja sisenes politseinik Italo Pierron, ainus peale Rispoli, kes Rocco arvates oli vääriline politseis töötama. Talle oli lubatud aseprefekti kabinetti ilma koputamata siseneda ja sinatada teda väljaspool kabineti nelja seina. Ta vahetas Caterinaga tervituseks pilgu.
„Dottore?“
„Italo, mis lahti on?“ Noore politseiniku nägu oli kaame ja erutunud.
„Üks ülikiire asi.“
„Räägi.“
„Meile helistati. Tundub, et Patrizio ja Ester Baudo eluruumides Brochereli tänaval varitsevad korterivargad.“
„Varitsevad?“
„Nii ütles Paolo Rastelli, poolkurt pensionil sõjaväemarssal. Just nii sain ma aru, sest kõne taustal kuulsin üht naist karjumas: „Nad on seal! Nad on korteris! Kõik on puruks pekstud!““
Rocco noogutas. „Lähme siis …“
„Kas mina tulen ka?“ küsis Caterina.
„Ei. Sind on siin vaja. Ole telefoni juures.“
„Selge.“
Kui nad ilma sireenita üle Aosta ristmike kihutasid, koukis Rocco Italo suitsupakist ühe Chesterfieldi ja vaatas lumest puhtaks roogitud tänavaid. „Siinne linnavalitsus teeb kõvasti tööd, kas pole? Roomas põhjustavad paar lumehelvest liikluses rohkem laipu kui suvepuhkuste algus.“ Ta süütas sigareti. „Miks sa Camelit ei osta? Chesterfield on vastiku maitsega.“
Italo noogutas vaikides. „Ma tean, Rocco, aga mulle meeldib Chesterfield.“
„Vaata, et sa vastu seina ei sõida või mõnda eite alla ei aja.“
Battaglione Aosta alleel pidurdas Italo järsult, vahetas käiku, sõitis ühest furgoonist mööda ja andis uuesti gaasi.
„Kui sa poleks politseinik, sobiksid hästi rahaautosid röövima.“
„Miks sa seda ütled, Rocco? Kavatsed sa midagi seesugust ette võtta?“
Nad purskasid naerma.
„Tead mis, Italo? Minu meelest peaksid sa omale vuntsid või habeme kasvatama.“
„Arvad või? Ma olen ise ka sellele
