mitte õiguskaitseorganites.“
Pärast kuuekuist läbikäimist olid kaks meest üksteist tundma õppinud ja nüüdseks mõistsid nad teineteist poolelt sõnalt. Roccole oli Italo meeltmööda, ta oli hakanud noormeest usaldama alates päevast, mil nad olid konfiskeerinud ühelt Hollandi veokilt hunniku marihuaanat ja omavahel ära jaganud mitme tuhande euro suuruse kopsaka saagi. Italo oli noor ja Rocco nägi, et teda oli ajendanud politseis karjääri alustama sama põhjus, mis kunagi aseprefekti ennastki – nimelt juhus. Sel otsustaval hetkel, mil aseprefekti koolivennad sattusid tänavale püsside ja kuulidega leiba teenima, oli tema end juhuse läbi leidnud vormiriietust kandmas. Kogu lugu. Neile, kes olid sündinud kuuekümnendate aastate algul Trasteveres töölisperes ja kelle majanaabrite teine kodu oli vangla, olid need kaks teed ainuvõimalikud. Nagu tagaajamismängus, mida Rocco lapsena palvesaali kõrval oli mänginud – vargad ja valvurid. Just. Roccole oli sattunud valvuri roll, Furiole, Briziole, Sebastianole, Stampellale ja teistele semudele varga oma. Sellele vaatamata olid nad jäänud sõpradeks.
„Italo, mispärast korterivargad peaksid jääma korterisse varitsema? See pole ju nagu pangarööv pantvangide ja kõige muuga.“
„Mina ka sellest aru ei saa.“
„Mõtle ise, politsei kutsusid üks poolkurt vanamees ja keegi naine; vargad oleksid võinud vabalt korterist väljuda, neile kaikaga virutada ja vähem kui minutiga sündmuskohalt varvast lasta.“
„Võib-olla oli vanamehel relv. Ta on ikkagi endine sõjaväemarssal.“
„On vast lugu,“ ütles Rocco ja silmitses tänavaid ning autosid, mis järsult pidurdasid ja valjult signaali lasid, kui Italo oma BMW-ga neist mööda kihutas.
„Kuule, Rocco, äkki peaks sireeni tööle panema? Siis näeksid kõik, et oleme politseist ja me ei põrkaks kellegagi kokku!“
„Ma vihkan sireeni.“
Nii sõitsidki nad edasi saja kahekümnekilomeetrise tunnikiirusega, kuni jõudsid kortermaja ette Brochereli tänaval.
Rocco nööpis mantli hõlmad kinni ja sammus Italo kannul kahe inimese poole, kes trepikoja ukse ees kätega vehkisid. Vanem mees ja umbes neljakümneaastane naine õlgkollaste juuste ja katkise sukapõlvega, kust paistis veritsev haav.
„Politsei, politsei!“ karjus naine, kelle slaavi aktsent tühjal tänaval vastu kajas. Akende taha oli siiski ilmunud mõni uudishimulik nägu. Vana mees peatas naise hoo kiire käeliigutusega, nagu öeldes: „Las mina räägin, see on meeste jutt.“ Tema jalgade ees klähvis väike peni parkimiskeelu märgi peale, silmad punnis peas.
„Politsei?“ sõnas mees Rocco ja Italo poole pöördudes.
„Mis te ise arvate?“
„Tavaliselt on politseiauto katusel sireen.“
„Tavaliselt hoiavad inimesed oma arvamuse enda teada,“ vastas Rocco järsult. „Kas teie helistasite?“
„Jah. Mina olen marssal Paolo Rastelli. See proua siin on veendunud, et ühes korteris varitsevad vargad.“
„Kas te elate siin?“ küsis aseprefekt.
„Ei,“ vastas marssal.
„Aga teie?“ Rocco vaatas Irina poole.
„Ei, käin siin koristamas igal esmaspäeval ja kolmapäeval ja reedel ka,“ vastas naine.
„Jää vait!“ karjus vanamees klähvitsale ja tõmbas looma järsult rihmast, mille peale pimeda koera juba niigi punnis silmad veel rohkem punni läksid. „Vabandage mind, komissar, aga see pagana peni haugub vahetpidamata, mul on närvid täitsa krussis.“
„Teate, see on koerte puhul tavaline,“ sõnas aseprefekt rahulikult.
„Mis?“
„Haukumine. See on nende loomuses.“ Ta kükitas ja vaigistas üheainsa paitusega Flipperi, kes nüüd saba liputades tema kätt lakkus. „Igatahes ma pole komissar. Komissarid kaotati ära. Aseprefekt Schiavone.“ Ta uuris naist, kes oli ikka veel ehmunud ja kelle juuksed hoidsid peas püsti mingi seletamatu elektrostaatilise jõu toel, mis kõigi eelduste kohaselt tulenes tema helesinisest nailonkampsunist.
„Andke mulle võtmed!“ ütles Rocco naisele.
„Kas korteri omad?“ küsis venelanna mõtlematult.
„Ei, linna omad. Püha jumal, muidugi korteri võtmed!“ torises pensionärist marssal. „Kuidas nad muidu sisse saavad?“
Irina lõi silmad maha. „Unustasin sinna, kui põgenesin.“
„Kuradi jama,“ kirus Rocco tasa. „Olgu, mis teha, mitmendal korrusel see korter asub?“
„Seal … neljandal!“ näitas Irina näpuga kortermaja poole. „Näete? See kardinatega aken on elutuba, allalastud rulooga aken selle kõrval on kabinet. Vasakult viimane on vannituba ja …“
„Proua, ma ei hakka seda korterit ostma. Mulle piisab teadmisest, kus see asub,“ katkestas aseprefekt teda järsult. Seejärel osutas ta Pierronile märku andes neljanda korruse akende poole. „Italo, mis sa sellest arvad?“
„Dottore, kuidas ma sinna üles ronin? Siin on pigem lukkseppa vaja.“
Rocco ohkas ja vaatas naist, kes oli vahepeal end veidi kogunud. „Milline lukk seal ukse ees on?“
„Kahe lukuauguga,“ vastas Irina.
Rocco pööritas silmi. „Jah, aga mis tüüpi see on? Eurosüdamikuga lukk, turvalukk, snepperlukk?“
„Ei … mina ei tea. Tavaline korteriuks.“
Rocco avas trepikoja ukse. „Korteri numbrit teate või ei tea seda ka?“
„Üksteist,“ vastas Irina uhkena selle üle, et lõpuks ometi oli tal õnnestunud korrakaitsjatele väärtuslikku abi anda.
Italo järgnes aseprefektile.
„Mida mina teha saan?“ küsis pensionil marssal.
„Jääge siia ja oodake abijõudusid,“ hõikas Rocco. Ta peaaegu kuulis, kuidas vanamees kandu kokku lõi.
Kui lifti rauduksed avanesid, astus Rocco paremale, Italo vasakule.
„Number üksteist on siin,“ teatas Italo. Aseprefekt läks tema juurde. „See on vanemat tüüpi Cisa lukk. Väga hea.“
Rocco pistis käe taskusse ja tõmbas oma korterivõtmed välja.
„Mida sa teed?“ küsis Italo.
„Kannatust.“ Võtmete küljes oli Roccol ka Šveitsi nuga, selline, kus on pundis musttuhat erinevat noatera ja kääri. Ta valis hoolikalt välja väikese kruvikeeraja, kummardus ja hakkas luku kallal kohmitsema. Ta keeras kaks kruvi lahti ja võttis siis nugade kimbust küüneviili. „Vaata! Puidu ja luku vahele tuleb ruumi teha …“ Ta surus viili prao vahele. Kangutas paar korda. „See on kärgsisuga uks. Roomas pole selliseid enam kellelgi.“
„Miks?“
„Sest neid on imekerge lahti muukida.“ Nende sõnade juures klõpsas lukk lahti. Italo
