style="font-size:15px;"> Brody näoilme oli loetamatu. „Tõestust ei ole tarvis.“
„Ma ei suuda uskuda, et ma seda ütlesin. Nii see on, kui sul on viis venda. Ma ei mõtle kunagi…“ Jää lihtsalt vait, ütles ta endale ja naeratas siis. „Ma alustan täna. Mõtlemist. Mul on mõned asjad teha, enne kui ma koju lähen. Tänan teid abi eest Rohaniga.“
„Võtke heaks.“
„Brody!“ Vic Scarlatti lõi käsi kokku, astudes esikust kööki. „Tore sind näha, mu sõber. Vabandust, et ma ei jäänud eile õhtul üles sind tervitama, kuid neil päevil lähen ma koos kanadega magama. Külalismajas oli kõik korras?“
„Täiuslikus korras. Tore sind näha.“
Vic oli kuuekümne kahe aastane, juuksed tihedad ja hallid, kandiline nägu päevitanud ja kortsudes. Ta oli sooniline ja kiire mõistusega, segu põikpäisusest ja ma-saan-hakkama optimismist sobis kahtlemata tema aastakümneid kestnud diplomaadikarjääris. „Kas sina päästsid Rohani?“
„Heather päästis.“
Vic pöördus tema poole. „Tubli sinust. Aitäh sulle. Mul on hea meel, et sina ja Brody kohtusite. Ma ei kavatsenud sulle temast rääkida. Suudad sa uskuda, et ta on DTT agent?“
Heatheri näoilme muutus juhmiks. „Ma ei tea, mis see on.“
„Diplomaatiline turvateenistus. Lühivastus, ta kaitseb minutaolisi idioote.“ Vic naeratas. „Meie Brody. Suudad sa seda uskuda?“
Heather proovis mitte välja näha hämmastusest keeletuna. Meie Brody?
Brody ei öelnud midagi, kuid Heather nägi enda arvates tema lõua selget kalgistumist, otsekui karastaks ta end mingi vältimatu paljastuse vastu.
Vic naeratas ikka veel, ilmselgelt teadmatuses oma külalise pingest. „Ma olen püüdnud aastaid Brodyt siia tagasi saada. Tema vaen Sloani poistega ei tulnud kasuks.“
„Pole mingit vaenu.“ Brody toon oli ilmetu, ainsagi vihjeta mingile emotsioonile. „Meil oli kaklus, aga see oli kaua aega tagasi.“
Kaklus? Kaua aega tagasi? Heatheri pea käis ringi. Ta tundis, kuidas otsmik läks segadusest kipra ja südamelöögid kiirenesid millestki, mida sai ainult hirmuks nimetada. Millest Vic ja Brody praegu rääkisid? Mis tal tähele panemata jäi?
„See kaklus oli seotud kõrvitsatega, nagu ma mäletan,“ ütles Vic kergelt, pöördudes Heatheri poole. „Brodyt ei arreteeritud. Ta lasi linnast jalga, enne kui see olukord kaugemale eskaleerus.“
„See on alati hea,“ märkis Brody ikka veel samal ilmetul, emotsioonitul toonil.
Vic ohkas. „Tõepoolest. Kõrvitsad. Ma vannun, see saab juhtuda ainult Knights Bridge’is. Aga vaata meie Brodyt nüüd. Ta on pagana äge föderaalagent.“
„Vic,“ sõnas Brody ja tema häälde oli hiilinud pahameelenoot.
„Mis? See on tõsi.“
„Oota. Meie Brody? Kaklus mu vendadega?“ Heather pöördus Brody poole, tundes, kuidas osa soojust temast välja nõrgus. „Kes te täpselt olete?“
„Lase tulla, Brody,“ ütles Vic ilmselgelt lõbustatuna. „Heather ei mäleta sind. Võibolla ka ta vennad ei mäleta sind.“
„Nii hästi mul ka ei vea.“ Brody astus pool sammu tema poole, kõige kergem huumorihelk tumedates silmades. „Pole midagi, Heather. Ma mäletan sind. Metsikud juuksed, hambaklambrid, ägedad väikesed põselohukesed ja tõsine armumine minusse.“ Ta pilgutas silma. „Küllap see armumine ei jäänud kestma, ah?“
„Oota.“ Heather mõistis, et hoiab hinge kinni. „Sa oled see Brody? Brody Hancock?“
„Seesama.“
Brody naeris, kui ta hüvastijätuks Vicile noogutas ja tagaukse kaudu lahkus.
Vic laskis hingeõhu pikalt välja. „Brody on jõuline mees. On alati olnud. Kas sa teda tõesti ei mäleta?“
Heather tegi grimassi. „Nüüd mäletan.“
Vic silmitses teda hetke ja vaatas siis esikusse Rohani poole, kes oma asemel sügavalt magas. „Ta näeb välja, nagu oleks oma päevaseikluse kätte saanud. Ma otsisin teda garaažist ja etikutelt nii kõrgelt kui madalalt. Ma ei taha mõeldagi, mis oleks selle väikese kelmiga juhtunud, kui sa poleks teda leidnud. Mitte et see tema süü oleks, et ta plehku pani.“
„On sul aimu, kuidas ta välja pääses?“
Vic ei vastanud kohe, pilk ikka veel magaval kutsikal. Viimaks raputas ta pead. „Pole aimugi. Keerasin selja ja välja ta läks. Küllap ma ei ole kutsikatega harjunud.“ Ta naeratas Heatherile, nakatav soojus jälle platsis. „Aitäh sulle, Heather. Kutsikate päästmine ei kuulu sinu töökohustuste hulka.“
„Mul oli rõõm seda teha, Vic.“
„Ja Brody?“
Heather mõtles, kas Vici jutt oma majakülalisest – avastus, et mees oli Brody Hancock Knights Bridge’ist – tekitas pöörise tema sisemuses. „Ma sain temata hakkama, aga kindlasti oleks ta appi tulnud, kui teda oleks vajatud.“
„Ta on hea mees, keda enda kõrval hoida.“
„Kahtlemata.“
„Heather…“ Vic hingas välja, tundes end ilmselgelt ebamugavalt. Ta noppis lahtise lõnga oma sviitrilt ja nipsutas kraanikaussi. „Brody ei ole jalgagi Knights Bridge’i tõstnud tollest suvest peale, kui ta keskkooli lõpetas. Ta oli siis vihane probleemidega teismeline.“
Seksikas samuti, mõtles Heather. Kuid tema oli siis olnud alles keskastmes ja kui midagi, siis oli Brody nüüd isegi seksikam.
Ta märkas, et tema sall oli kukkunud põrandale, ja tõstis selle üles. Ka sall oli märg. Ta viskas selle üle mantli. „Kui kaua on Brody turvateenistuse agent olnud?“
„Vähemalt kümme aastat. Ta värvati tema viimasel aastal kolledžis.“
„Oli sinul sellega midagi tegemist?“
„Ainult vastamine tema küsimustele. Ta sai sisse omaenda väärtuste põhjal. Ta on selles ka hea. Pagana hea. See on raske töö.“
„Kindlasti,“ ütles Heather ainsagi kahtluseta.
„Kas sa kukkusid ojja enne või pärast seda, kui ta sind päästma tuli?“
„Ma ei kukkunud ojja ja ta ei päästnud mind.“
Vic naeris. „Ma arvasingi, et nii sa ütled.“ Ta viipas maja eesosa poole. „Miks sa ei lähe end tule äärde soojendama? Sa oled läbi külmunud, Heather. Puhka, enne kui koju lähed. Saa tasakaal tagasi.“
„Tänan,“ ütles Heather, mõistes, et ta on ikka veel paljajalu, märgade saabaste, märgade sokkide ja märgade pükstega. Ta naeratas Vicile. „Tule ääres soojendamine tundub mõnus.“
1 New England – Uus-Inglismaa, osariikide rühm USA kirdeosas. (Tõlkija)
Kaks
