vastused, mis aitaksid mõnd esile kerkinud dilemmat ära klaarida. Nic rõhutas sageli, et ta ei uskunud probleemidesse, vaid ainult lahendustesse.
„Primo saatis mu siia,” ütles Nic, viidates nende vanaisale. „Ta arvas, et teil võib minu jaoks tööd olla.”
Sev noogutas. „Ma tahan, et sa Lazziga koostööd teed. Ta viib sind kurssi Timeless Heirloomsi puudutavate asjade käiguga. Meil võib lähiajal uuenduslikke ettepanekuid vaja minna.”
Nic kallutas pead, pilk väljendamas nii huvi kui ka metsikut otsustavust. „Ma asun kohe asja kallale.”
Sev pani käed rinnale risti. „Kui isa suri ja me avastasime, et Danted vaarusid pankroti äärel, seisime silmitsi mõnede ebameeldivate valikutega…”
„Sina seisid,” katkestas Lazz. „Sina olid see, keda sunniti tegema raskeid otsuseid ning müüma ära kõik Dantedele kuulunud erinevad tütarettevõtted.”
„Teisejärgulise tähtsusega osakute müümine päästis firma põhituuma ning andis meile aega toibumiseks ja enda ülesehitamiseks.” Sev vaatas vendadele kordamööda otsa. „See on olnud pikk tee, kuid nüüd oleme jälle positsioonil, mis võimaldab meil nõuda tagasi seda, mille kord kaotasime. Ma ei lase millelgi seda takistada. Me leppisime kõik kokku, et esimene äri, mille me tagasi toome, on perekonnaehted. Selleks on Timeless Heirlooms. Kui see uus disainer on ainuke, kes meid selles takistab, siis me kas leiame viisi, kuidas firma üle võtta…”, tema näoilme muutus halastamatuks, „… või nad hävitada.”
Üks
Francesca Sommers heitis kriitilise pilgu Nob Hillis asuva eksklusiivse viietärni hotelli Le Premieri luksuslikule ballisaalile ning nägi tõsist vaeva, et pingul närve rahustada. Natuke rohkem kui kahekümne nelja tunni pärast toimub tema kõige esimene tööde esitlus. Ta ei suutnud uskuda, kuidas tal oli vedanud – talle oli antud võimalus töötada koos Tina ja Kurt Fontaine’iga ning tema loomingut kasutatakse Timeless Heirloomsi kevadkollektsioonis.
Justkui tajudes Francesca närvilisust tuli Tina üles tema juurde ning võttis naisel ümbert kinni. „Sa võid oma muretsemise kohe lõpetada,” ütles ta. „Küll sa näed. Sinu looming saab olema õhtu nael. Mitte et ma tahaks midagi halvasti öelda Cliffi või Deborah’ oskuste ja andekuse kohta – nad on mõlemad head disainerid – aga sinu kollektsioon on see, mis inimestel hinge kinni võtab. See on täiuslik segu romantilisest elegantsist ning ajatust ilust, mis on minu firma iseloomulikeks tunnusteks.”
Francesca pinge lõdvenes natuke komplimendi peale rõõmsalt naeratades. „Oled sa kindel, et ei taha öelda, et need on vanamoelised?” küsis ta naerdes.
Tina kergitas tumedat kulmu, mis andis tema eksootilistele näojoontele pisut kõrgi ilme. „Erinevatest ajastutest ehted on Fontaine’ide pärusmaa. Meil on nende populaarsuse elluäratamise osas juhtiv roll. Küll sa näed. Hommeõhtuse etendusega me alles näitame kõigile.”
Francesca raputas pead. „Juliet Bloomile silmajäämisega me alles näitame kõigile. Ta ilmselt ei ole meie kutsele vastanud?”
„Tema agent võttis meiega ühendust. Bloom on ikka veel välismaal oma viimast filmi lõpetamas. Kuid agentuur saadab tema esindaja. Ning ma olen kuulnud, et tema järgmine film on järjekordne ajastudraama. Kui sellele esindajale meeldib, mida ta näeb…” Tina kehitas õlgu. „Me oleme kõik endast parima andnud. Ülejäänu on saatuse ning nende sinu loodud vapustavate ehete teha.”
Kurt astus tuppa ning Tina pomises midagi vabanduseks, enne kui abikaasa juurde läks. Francesca tegi näo nagu oleks ülimalt huvitatud vitriinidest, mida hetkel ehitati, kuid tegelikult uuris ta pingsa igatseva pilguga oma tööandjaid.
Timeless Heirloomsi särava ja andeka omanikuna oli Tina oma abikaasast, kellega ta oli juba kolmkümmend aastat koos elanud, väga erinev. Väike, tõmmu ja vilgas, rabeles ta päevast päeva, samas kui Kurt võttis kõike rahulikult. Ta oli ka üks ilusamaid mehi, keda Francesca kunagi kohanud oli. Mees oli Tinast tükk maad pikem ning oma põhjamaise välimusega naisele täielik vastand.
Kuigi Kurti ametinimetuseks oli TH tegevjuht, oli tema peamiseks ülesandeks Tinat toetada ning jälgida, et kõik firma hammasrattad oleksid korralikult õlitatud ja töö sujuks kui kellavärk. Oma rahuliku julgustava olekuga sai ta kõige sellega suurepäraselt hakkama, isegi sellistel pingsatel ja palavikulistel aegadel nagu praegu.
Francesca haaras endal käest kinni. Just nüüd vajas firma meeleheitlikult Kurti rahustavat puudutust. Vaatamata sellele, et Fontaine’id üritasid seda kõigi eest varjata, olid Francesca kõrvu jõudnud kuuldused nende rahalistest raskustest. Kõik lootsid, et tema – või õigemini tema tööd – aitavad firmal ehetemüügi ebakindlas maailmas uuesti jalad alla saada. Seepeale oli ta täie pühendumusega tööle asunud, võttes kasutusele kogu oma andekuse ja oskused. Kuid kas sellest piisab?
Niikaua, kui Francesca mäletas, oli ta tahtnud töötada mõnes Dantede ettevõttes, peamiselt seetõttu, et see pakkus võrratut võimalust karjääri edendada ning oma ideid teoks teha. Kuid kui Fontaine’id TH ära ostsid, pani hoopis teistsugune põhjus teda nende, mitte Dantede juurest tööd otsima. Põhjus, mida ta oma südames kandis.
See andis talle võimaluse lõpuks oma isa tundma õppida…
Sevi plaanid õhtuse Fontaine’ide show jaoks tundusid olevat täiuslikud… kuni hetkeni, mil ta nägi teda.
Mingil seletamatul põhjusel köitis naine mehe pilgu samal hetkel, kui ta ballisaali sisenes, ning see ainuke pilk pani mehe tundma, nagu oleks ta elektrilöögi saanud. Kõik äriplaanid, kõik TH ülevõtmise ideed, mis sisaldasid tolle uue disaineri leidmist ning Dantedesse värbamist, haihtusid Sevi peast. Sinna jäi kõlama vaid kolm käskivat sõna.
Saa. See. Naine.
Naine seisis salga inimeste keskel – pikk kuldne luik ümbritsetuna varblastest. Kogu tema olek väljendas ammuste aegade graatsilisust ja elegantsi, ta oli kui Timeless Heirloomsi moto kehastus – ehted, mis seovad mineviku olevikuga. Sev tundis paljusid ilusaid naisi, kuid miski selle ühe juures köitis teda täielikult. Vaibumatu iha mässis teda oma kindlasse võrku ning ta ei suutnud sellest vabaneda, ükskõik kui kõvasti ta selle vastu ka võidelda ei üritanud.
Hetkeks Sev unustas, miks ta oli üritusele tulnud või mida ta seal saavutada lootis. Selle asemel tundis ta hoopis sundust sellele ürgsele kutsele järgneda. Ja seda ta olekski teinud, kui Marco poleks tal käest kinni haaranud.
„Kuhu nüüd? Fontaine’id on teises suunas.” Marco heitis pilgu toa poole, mis Sevi tähelepanu oli köitnud, ning muigas, asjast järsku aru saades. „Bella1, jah?”
„Jah.” See ainuke sõna – see kirge tulvil sõna – reetis ta ning Sev raputas mõtteid koondada püüdes pead. Pagan küll, mis temaga toimus? Ta ei kaotanud kunagi niimoodi tähelepanu. Iialgi ei tulnud miski tema ja äri vahele. Mitte miski. Isegi mitte hulluksajavalt ilus naine, kelle kohalolek oli kui paljulubav ja kütkestav sireenide laul.
Marco tõmbas pintsaku sirgeks. „Kuna minu kohuseks on sel ajal, kui sina üritad teada saada, millist infot on Fontaine’id valmis jagama, külalistega suhelda, usun ma, et ka kõnealune naine kuulub nende hulka.” Ta patsutas venda seljale. „Paistab, et sul ei vea täna, Sev.”
Ainult mõte sellest, et ta vend peaks sattuma selle naise lähedusse, võttis Sevil silme eest mustaks. Marco, tuntud võrgutaja. Marco, kes suutis iga naise ainsa pilguga voodisse meelitada. Marco, kes polnud kohanud ühtegi naist, keda ta enne
