tundus hiigelsuur, nagu kaks hingetut silma, mis tema surma tunnistama olid kutsutud. Jilliani elu algus oli raske olnud ja näis, et ka lõpp pole eriti teistsugune. Kuid talle meenusid vaid vahepealsed aastad. Õde, kes praegu põgenes. Jillian oli ikka mõelnud, kuidas ta saaks Sorensenidele tasuda kõige eest, mida nad talle andnud olid.
Nüüd ta teadis.
Kärgatas püssilask. Selle kaja sundis Jilliani peaaegu põlvili. Tal läks mõni sekund mõistmaks, et ta pole pihta saanud. Et püss mehe käes polnud liikunud.
Megan!
Vaikselt taipama hakates tõstis Jillian lõua ja vahtis enda ees seisvat meest.
Mees naeratas ja kolmas lask raksatas öhe.
„Ei!” Jillian pööras vasakule puude poole, kuhu Megan kadunud oli.
Kui ta sinnapoole lonkas, lõi mees talle püssikabaga kuklasse.
Teine peatükk
Teadmata aeg
Valu algas Jilliani kuklast ja kiirgus kogu kehasse. Põrand tema all vappus ja kõikus. Külm. Tal oli nii pagana külm. Ja tema ninasõõrmetesse tungis tugev uriinilehk. Nagu avalikus käimlas.
Jilliani suus oli hapukas maitse. Okse? Kas ta oli end täis joonud? Kas sellepärast valutas tema pea ja kõik tema ümber käis ringi?
Iiveldushoogu alla surudes sundis Jillian end silmi avama ja vaatas täielikku pimedusse, sellisesse, mis teda lapsena hirmutanud oli ja mida ta praegugi kartis.
Kus ta on? Jillian püüdis pead tõsta ja ringi vaadata, kuid peaaegu minestas peast läbi sööstva valu tõttu.
Ära liiguta. Ta hingas ettevaatlikult sisse. Ja siis uuesti. Just nii. Lihtsalt hinga.
Püüdes neelatamiseks piisavalt sülge koguda, sai Jillian aru, et vastik maitse tuleb mingist tabletist, mis tema huulte ja alumiste esihammaste vahele pistetud oli. Ta sülitas tableti välja, kuid kui uus valulaine ta haaras, mõtles ta, kas oli äkki vea teinud. Ehk oli see aspiriin olnud.
Jillian üritas taas pead selgeks saada. Kas ta oli pea kuidagi ära löönud? Kukkunud? Aga miks lamab ta uriini järgi lehkavas õlehunnikus? Milleski, mis näis olevat mingit sorti liikuv sõiduk? Mingi veoauto?
Otsustades selle järgi, kui kõva müra auto tekitas, pidi see üsna suur sõiduk olema.
Seekord ettevaatlikumalt liigutades nihutas Jillian end ja võttis mugavama asendi. Tema käed rippusid raskelt allapoole. Naine liigutas jalgu, kuid tõmbas need tagasi, kui tema vasak säär õlgede vastu puutus. Tundus, justkui oleks keegi seda korduvalt jäänoaga torganud. Ja need polnud ainult tema vasak säär ja pea, mis valu tegid. Kogu ta keha tuikas.
Mis pagan temaga juhtunud oli? Kas ta oli mingisse õnnetusse sattunud?
Püssilask…
Kõik tuli talle hirmsa kiirusega meelde. Ta oli koos Meganiga Charlestoni sõitnud. Naine teel. Püssiga mees.
Jillian pigistas silmad kinni, kui järgmine mälupilt teda pimeduses painama hakkas. Metsas kõlanud püssilask. Jilliani süda täitus õudusega. Megan. Ta kobas mälus, kuid ei suutnud meelde tuletada, mis edasi oli juhtunud.
„Megan?” Oma peas karjus ta õe nime, kuid tegelikult kõlas see ta suust vaevukuuldava sosinana.
„Jill – Jilly? Oled… oled see sina?” Megani hääl kõlas otse tema tagant.
Valu ignoreerides sirutas Jillian käe välja. Kett kõlises ja ta sai aru, et tema randmete ümber on tõesti raskus. Üks käeraud. Ta oli kinni aheldatud.
„Jilly? Kus sa oled?”
„Siin.” Midagi nägemata suundus ta õe hääle poole. Kas kett on küllalt pikk, et temani jõuda?
Enda imestuseks leidis Jillian õe peaaegu enda kõrvalt õlgedel lamamas. Megani käsivarsi kobades sai ta aru, et ka õde on aheldatud. Jillian liikus sõrmedega ülespoole, kuni leidis Megani näo. Tolle põsed olid katsudes külmad. „Megan? On sinuga kõik korras? Ma kuulsin lasku. Kas said pihta?”
„E-ei.” Megani keel oli pehme. „Nad… nad andsid mulle mingi tableti. Sulle ka.”
Pead kõrvale pöörates surus Jillian endale sõrmed kurku. Ta hakkas kohe öökima, kuid alles pärast paari katset läks tal korda tegelikult oksendama hakata. Kui viimnegi piisk oli välja tulnud, vajus Jillian õlgedele. Kuid kui palju ravimit tema organismi juba tunginud oli?
Äkki tuli Jillianile tema telefon meelde ja ta kobas jakitaskuid, kuid ei leidnud seda. Kahtlemata olid mehed temalt telefoni ära võtnud.
„Megan?” Õde ei vastanud. Jillian müksas teda. „Sa pead endale sõrmed kurku ajama.”
„Proovisin. Ei… ei õnnestunud.”
Jillian raputas õde kõvasti õlast. „Sa pead uuesti proovima.”
Megan pööras end kuulekalt külili.
Kuulates õe korduvaid katseid end oksendama saada, mõtles Jillian naisele, keda nad olid päästa püüdnud. Kas ta oli ellu jäänud? Või oli juba surnud? Ja kui ta surnud oli, kas ta jäeti siis keset teed lebama? Või peideti ta pimeduses kuhugi sinna lähedusse?
Jillian meenutas ründaja enesekindlust. Tollele ei paistnud kuriteo avastamine sugugi muret tegevat.
„Väga… pahasti,” ütles Megan tüki aja pärast. „See oli minu süü… et me ära eksisime.”
„Kumbki meist pole selles süüdi.” Jillian liikus lähemale, pingutades, et midagi näha. Megan tundus lamavat külili, põlved rinna vastu tõmmatud.
Jillian silus juuksed Megani laubalt kõrvale. „Räägi mulle kõik, mida sa tead. Mitu neid on?”
„Kaks.”
„Kas ma olin väga kaua teadvuseta?”
„Ma ei… ma ei tea,” pomises Megan. „Mul on külm. Olen väsinud.”
„Mis sellest naisest sai? Kas tead, mida nad temaga tegid?”
„Siin.”
Jillian puuris pilgu pimedusse. „Neiu. Oled sa siin?” küsis ta ja ootas siis mingitki elumärki. Kui seda ei tulnud, nõjatus Jillian taas õe poole. „Kas need mehed ütlesid midagi?”
Megan tõmbas jalad tugevamini vastu rinda. „Mille kohta?”
Jillian raputas õde õrnalt. „Kuhu nad meid viivad. Mida nad meiega teha kavatsevad.”
Tegelikult ta ei oodanud, et õde neid vastuseid teaks. Ilmselt oli Megan talle antud tabletist pooleldi teadvusetu.
„Tapavad… meid. Nagu selle naise.”
„Kas nad ütlesid seda?” Jillian ootas, et õde vastaks, kuid too vaikis. „Megan?” Jillian raputas teda seekord tugevamini. „Jää minuga.”
Kuid kui õde ikka ei vastanud, nõjatus Jillian tahapoole. Kui
