Kui ta oma varbad välja sirutas, ulatusid need teise võreseinani. Ta oletas, et autot kasutati tavaliselt kariloomade vedamiseks.
Masina kiirust arvestades eeldas Jillian, et nad on kusagil kõrvalteel, mitte suurel maanteel. Kas oli võimalik, et ta oli vaid lühikest aega teadvuseta olnud? Et nad polnudki kaugele jõudnud? Et nad olid ikka veel Francis Marioni metsas?
Kui ta saaks nad ahelatest vabaks ja tagaluugi lahti, võiksid nad oodata, kuni auto veelgi aeglasemalt sõitma hakkab ja…
Jillian püüdis käerauda üle käe ära tõmmata. Kui see ebaõnnestus, surus ta peopesa kokku ja tõmbas uuesti. Ta tõmbas käerauda edasi-tagasi ja keeras.
Jillian määris randmele pisut raskelt kättesaadud sülge. Tal oli olnud õnne vältida tervet doosi sellest, mida iganes Meganile antud oli, kuid ta ei saanud loota, et nii ka teist korda läheb. Ravimi mõju all poleks mingit põgenemislootust.
Nagu pole nüüd ka mingit lootust päästmisele.
Nende röövimisel pealtnägijaid polnud. Kes nende järgi igatsema hakkaks? Kodus ei oodanud mitte keegi nende kohta uudiseid. Ja kuigi nad olid kinnitanud oma broneeringut ühes Charlestoni parimas hotellis, ei kutsu hotellitöötajad tõenäoliselt politseid, kui Jillian ja Megan end sisse ei registreeri. Nad võtaksid Jilliani krediitkaardilt tasu ühe öö eest ja tühistaksid kaks ülejäänud ööd. Ja kui Jillian homme tööintervjuule ei ilmu, satuks tema CV prügikasti. Ja kogu lugu.
Lõpuks võib keegi Jilliani mahajäetud auto leida. Selleks ajaks, kui politsei asjasse sekkub, on jäljed juba külmad. Lugu kahest kadunud õest võib jõuda saatesse „Ameerika tagaotsituimad kurjategijad”, kuid mõne kuu pärast suruks uus inimrööv, uus õnnetu intsident, nende kahetsusväärse olukorra tagaplaanile. Ja kuna neil pole peret, kes neid meeles peaks, unustatakse tema ja Megan varsti.
Jillian ei saa sellel juhtuda lasta. See ei saa nii lõppeda. Ta ei luba seda. Mingil moel pääsevad nad sellest eluga.
Äkilise ärritusega tiris Jillian käerauda ja vigastas sellega käepäkka. Vandudes ja pisaratega võideldes hoidis ta oma randmest kinni. Ta oli kuulnud loomadest, kes lõksust pääsemiseks oma käpa otsast närivad, ja inimestest, kes ellujäämiseks jäseme küljest lõikavad, kuid tal polnud amputeerimiseks ühtki sobivat riista. Ja kui tal olekski olnud, kahtleks ta sügavalt, kas ta suudaks ennast köndistada. Vähemalt mitte veel.
Aga kas asi läheb sinnamaani? Kas tuleb aeg, mil ta on võimeline ükskõik mida tegema? Jillian otsustas, et parem on tulevikule mitte mõelda. Pisaraid neelates kobas ta kätega mööda võreseina ja katust. Praegu vajas ta väikest metallitükki.
Ta oli elu jooksul vaid ühe luku lahti muukinud ja siiski oli üks inimene kogu aja tema selja taga seisnud ning asja kulgu seletanud. Sellegipoolest hoiaks muukimine teda vähemalt hulluks minemast, kuni tal mõni parem mõte pähe tuleb.
Kiirelt sisse hingates tõmbas ta sõrmed tagasi, sest oli midagi teravat puudutanud. Mõne sekundi pärast uuris ta sama kohta ettevaatlikumalt, kuid sama meeleheitlikult.
Katuselt kostis terav kriipiv hääl, justkui oleks keegi küüntega üle tahvli tõmmanud. Kuigi Jilliani ümbritses pilkane pimedus, lõpetas ta liigutamise ja vahtis mõne sekundi jooksul üles. Kui ühele kriginale järgnes teine, sai ta aru, et seda tekitas vaid üle auto jooksev madal puuoks, ja ta pöördus oma tegevuse juurde tagasi.
Tundus, nagu oleks ta kogu pinna läbi uurinud, enne kui leidis lõpuks metallitüki, mis ühest otsast täiesti kinni polnud. Teisel katsel seda murda lõikas ta sõrme. Kuuendal katsel jäi metallitükk talle küüne alla. Kuigi verejooks vähendas tema haardevõimet, jätkas Jillian kuidas jaksas, sest muud valikut polnud. Ta pidas vahet vaid siis, kui ta käsi enam pea kohal hoida ei suutnud.
Lõpuks murdus viiesentimeetrine metallitükk lahti ja kukkus õlgede sisse.
Jillian hakkas meeleheitlikult õlgedes tuhnima. See oli sõna otseses mõttes nõel heinakuhjas. Ta ei leia seda kunagi. Ta tundis rinnus paanikat ja õud süvenes. Niikaua kui tema tegevusel suund oli, oli asi korras, kuid äkitselt kadus tema toimetulekuvõime.
Mõne raske sekundi pärast sai Jillian paanikast osaliselt võitu. Ta peab end kokku võtma. Metallitükk on raskem kui õled. Ehk oli see kukkunud kõrtest läbi ja lebab põrandal. Leidnud tagaseina äärest metallitüki, võttis Jillian selle üles ja toetas selga, aheldatud käsi süles lebamas.
Kõverat orki pöidla ja kahe esimese sõrme vahel hoides kasutas ta kaht teist näppu lukuaugu asukoha kindlaks tegemiseks ning üritas siis kohmaka liigutusega orki edasi lükata ja lukku avada. Ta jätkas seda isegi siis, kui tema sõrmed olid külmast ja valust tuimaks muutunud.
Auto vähendas kiirust, et lohinal paremale pöörata. Kõik näis ühekorraga kriiksuvat ja liikuma hakkavat – metallist katus, puidust sein Megani kõrval, põrandalauad Jilliani all. Hinge kinni hoides ootas Jillian, et auto kiirust lisaks. Kui see viimaks juhtus, ei sõitnud auto siiski eriti kiiresti. Kas nad peatuvad?
Paaniliselt vahetas Jillian asendit ja lükkas metallorgi alla. Äkki lukk klõpsatas ja käeraud libises vaikse kõlksatusega maha.
Jillian tõusis otsekohe põlvili. Kui ta käe Megani käeraua poole sirutas, keeras õde külge.
„Megan, ärka üles!”
„Jilly?”
„Ma olen vaba,” ütles Jillian. „Me peame sind ka lahti saama.”
Megan püüdis istuli tõusta, kuid kaotas kohe tasakaalu ja kukkus õlgedele tagasi. Kui ta uuesti istukile tõusta tahtis, peatas Jillian ta. „Võib-olla on parem, kui sa ei üritaks mind aidata.”
„Tee ruttu.”
Jillian oli oodanud, et teine katse õnnestub paremini, kuid mõistis varsti, et edu esimese juures oli vaid puhas õnn. Ta torkas metallitüki luku sisse.
Äkki taas pidurdades keeras auto järsult vasakule ja hakkas kõikuma, justkui sõidaks rööpmelisel teel.
Tasakaalu kaotades vaarus Jillian ettepoole, kuid paiskus siis taha tagasi pea ja parema õlaga vastu võreseina kukkudes. Auto vähendas kiirust, pidurid krigisesid ja rattad keerlesid pehmes liivas või poris, enne kui viimaks seisma jäid.
Niipea kui auto peatus, sirutas Jillian taas käe Megani randme järele.
„Miks nad seisma jäid?” pomises Megan.
Jillian esitas endale luku kallal vaeva nähes sama küsimuse. Kas nad peatusid ainult ajutiselt? Ehk selleks, et end kergendada? Et teed kontrollida?
Kaks sekundit hiljem jäi mootor seisma. Järgnenud vaikuses kõlas kabiinis mängivast raadiost kantrimuusikat.
Avanes õli järele kriiskavate hingedega uks. Jillian kuulis korraks mehehäälte kõminat. Ta ootas vaikselt, kas ka teine uks avatakse.
Ta hüples ühelt mõttelt teisele. Mida ta tegema peab? Ja kuidas? Ja millal? Ta oli käerauda esimese takistusena nähes selle avamisele nii keskendunud olnud, et polnud järgmisele sammule mõelnudki.
Jillian otsis mõni minut varem avatud käerauda. Ta leidis selle ja tõmbas enda juurde. Kas tal on julgust see taas käe ümber panna?
Megan ja Jillian võpatasid, kui kabiiniuks äkki paugatas. Jillian keerutas ruttu Megani käerauda, kuni leidis luku, kuid kumbki naistest ei rääkinud.
Umbes
