head aega ütles, ja siis seda, kuidas veel üks uks sulgus. Korteris võttis maad vaikus.
Sebastian ringutas.
Valu ei olnud.
Viimastel nädalatel ei olnud valu olnud, ent ta nautis endiselt tunnet, et saab oma keha valutult liigutada.
Natuke rohkem kui kaks kuud tagasi oli teda pussitatud. Sääremarja ja kõhtu. Seda tegi Edward Hinde, psühhopaat ja sarimõrvar. Pärast haavatasaamist tehti Sebastianile kohe operatsioon ja kõik oli hea paistnud, isegi väga hea, aga siis tekkisid komplikatsioonid. Tema punkteeritud kopsukelmes oli rohkem kui nädal aega olnud dreen. Kui see ära võeti, sai ta teada, et tervenemine on ainult aja küsimus. Aga siis tuli põletik ja rinnaõõnde kogunes vedelikku. Nad torkasid talle jälle augu sisse. Imesid tühjaks ja õmblesid uuesti kinni. Talle anti juhtnöörid ja kodused harjutused. Liiga palju ja liiga tüütud, et neid täita. Võib-olla sellepärast ta kopsupõletikku jäigi. Võib-olla oleks nagunii jäänud. Igatahes nüüd on ta paranenud. Eilsest alates terveks tunnistatud.
Keha oli taastunud, kuid Hinde juhtum naasis ikka ja jälle tema mõtetesse.
Osalt sellepärast, et Hinde maksis kätte niimoodi, et laskis tappa naisi, kellega Sebastianil oli olnud seksuaalsuhe. Loomulikult ei olnud Hinde ise saanud mõrvu toime panna, kuna istus alates 1996. aastast Lövhaga vangla kinnises osakonnas luku taga. Sebastian oli ise selle eest hoolt kandnud, et ta sinna pandaks. Ent ühe oma osakonna koristaja abiga oli tal siiski õnnestunud osa kättemaksust täide viia.
Neli tapetud naist.
Üksainus ühine asjaolu.
Sebastian Bergman.
Tunne, et nende nelja naise surm oli tema süü, oli irratsionaalne, aga siiski ei suutnud ta seda endalt täielikult maha raputada. Kui keskkriminaalpolitsei mõrvajuurdluse osakond koristaja kätte sai, põgenes Hinde vanglast ja röövis Vanja Lithneri.
Mitte juhuslikult. Mitte sellepärast, et Vanja töötas koos Sebastianiga keskkriminaalpolitsei mõrvajuurdluse osakonnas. Ei, Hinde oli kuidagimoodi taibanud, et Vanja on Sebastiani tütar.
Edward Hinde on surnud, aga mõnikord turgatas Sebastianile pähe mõte, et kui tema suutis tõe välja nuuskida, siis suudaksid seda ehk paljud teisedki. Seda ta ei tahtnud. Praegu oli tema ja Vanja vahel kõik hästi. Parem kui kunagi enne.
Tolles mahajäetud majas, kus Hinde viibis, oli Sebastian päästnud Vanja elu. Loomulikult avaldas see mõju. Kui Vanja teda ka ainult tänutundest välja kannatas, oli Sebastianil sellest kama kaks. Vanja kannatas teda välja. Tegelikult rohkemgi. Viimase kahe kuu jooksul oli Vanja kaks korda tema seltsi otsinud. Kõigepealt käis ta teda haiglas vaatamas ning siis, kui Sebastian välja kirjutati ja koju lasti, aga enne kui ta kopsupõletikuga voodisse jäi, oli Vanja teinud ettepaneku, et nad võiksid kokku saada ja koos kohvi juua.
Sebastian mäletas siiamaani, mis tunne tal Vanja küsimust kuuldes kerest läbi käis.
Tema tütar helistas ja tahtis temaga kohtuda.
Ta vaevu mäletas, millest nad rääkisid. Ta tahtis iga viimast kui üksikasja, iga nüanssi mäletada, aga hetk oli võimas. Olukord liiga suur. Nad olid poolteist tundi ühes kohvikus istunud. Ainult Vanja ja tema. Kuna Vanja tahtis. Ei ühtegi karmi sõna. Ei mingit võitlust. Pärast 2004. aasta teist jõulupüha ei olnud ta ennast nii elavana, millestki nii haaratuna tundnud. Ikka ja jälle naasis ta mõttes nende üheksakümne minuti juurde, mille nad koos veetsid.
Neid võiks rohkem tulla. Peab rohkem tulema. Ta võiks taas tööle asuda. Ta tahtis taas tööd teha. Ta tabas ennast isegi sellelt, et igatseb. Kokkukuuluvust, muidugi, aga talle oli kõige tähtsam olla Vanja lähedal. Ta oli leppinud teadmisega, et ei saa kunagi olla Vanja isa. Iga katse Valdemar Lithnerilt seda rolli ära võtta lõpeks sellega, et Sebastian hävitaks kõik. Seni ei olnud tal õnnestunud kuigi palju üles ehitada. Haiglas vaatamas käimine ja üheksakümne minuti pikkune kohvitamine, aga asi seegi.
Aktsept.
Teatav tähelepanelikkus.
Võib-olla isegi tärkav sõprus.
Sebastian lükkas teki pealt ära ja tõusis üles. Ta leidis oma aluspüksid põrandalt ja riided toolilt, kuhu oli need üheksa tundi tagasi visanud. Ta heitis viimase pilgu peeglisse, äigas käega läbi juuste, avas magamistoa ukse ja lipsas elutuppa. Ta seisis natuke aega uksel. Köögist korteri kaugemas otsas kostis mingi hääl. Muusika. Lusikas kõlksatas vastu portselani. Ilmselt sõi Jocke ilma temata hommikust. Sebastian astus mõne sammu tualetini, sisenes ja pani ukse lukku. Ta igatses tõepoolest duši alla, kuid mõte sellest, et ennast veel ühes ruumis alasti võtta, kui Gunilla poeg teisel pool seina on, summutas selle igatsuse. Ta tõmbas vett, pesi käsi ja nägu ning väljus taas.
Välisukse poole minnes taipas ta, et peab köögist mööduma. Aga just seda ta teha kavatses. Mööduda. Kui Gunilla poeg, kes köögis istub, pilgu tõstab ja vaatab, näeb ta kellegi selga. Sebastian möödus, astus esikusse. Ta leidis oma kingad, tõmbas need jalga ja hakkas seinal rippuvast nagist oma jopet otsima. Ta ei leidnud seda.
„Sinu jope on siin,” ütles kellegi bassihääl köögist. Sebastian sulges silmad ja vandus endamisi. Nii oligi. Ta oli kingad jalast ära võtnud, aga jope selga jätnud. Ta tahtis jätta muljet, nagu oleks tal kiire ja tal pole ilmselt aega sinna jääda, kuigi mõlemad teadsid, et seda ta just teha tahabki. Kui Gunilla endale veinipudeli lahti tegi, oli tema köögis jope seljast ära võtnud.
Sebastian ohkas sügavalt ja läks kööki. Laua ääres istus noormees, Sebastiani oletust mööda umbes kahekümneaastane, jogurtitaldrik ja e-luger nina all. Pilku lugerilt tõstmata osutas noormees peanoogutusega teisel pool lauda olevale toolile.
„Seal.”
Sebastian astus mõne sammu ja võttis toolileenilt oma ülerõiva.
„Aitäh.”
„Võta heaks. Kas tahad midagi?”
„Ei.”
„Kas said seda, mida otsisid?”
Noormehe tähelepanu oli endiselt koondunud tema ees laual olevale e-raamatule. Sebastian vaatas teda. Ilmselt oleks mõlemale kõige lihtsam viimane kommentaar kõrvust mööda lasta ning Sebastianil lihtsalt ringi keerata ja lahkuda, aga miks asju lihtsaks teha?
„Kas sul kohvi on?” küsis Sebastian, ise samal ajal jopet selga toppides. Kui Gunilla poeg teda sinna ei taha, siis kavatseb ta natukeseks ajaks jääda. Temal pole sellest midagi. Laua ääres istuv noormees tõstis hämmastunult pilgu.
„Kapi peal,” ütles ta Sebastiani poole noogutades, millest too järeldas, et kohvimasin on tema selja taga. Ta keeras ringi. Esialgu ta isegi ei näinud ei kohvimasinat, keetjat ega termost või mida tahes ta ka näha poleks lootnud. Seejärel jäi talle silma mingi poolringikujuline asjandus, mis sarnanes kõige rohkem futuristliku mootorrattakiivriga, aga sellel oli võre ja mingi kraan. Nupud olid külje peal. Kaanel veel metalli. Riistapuu kõrval oli kolm väikest klaastassi ja Sebastian oletas, et see valmistab mingisugust jooki.
„Kas sa tead, kuidas see töötab?” küsis Gunilla poeg, kui Sebastian ei teinud katsetki masinale ligemale astuda.
„Ei.”
Jocke lükkas tooli eemale, möödus Sebastianist ja läks köögikapi juurde.
„Mida sa tahad?”
„Midagi
