Lithnerit. Tegelikult aitaks ta Sebastianit, kui omal käel Valdemari asja uurib, et ta viimaks vangi panna. Aga järelikult on nuhkimisel nüüd lõpp.
„Miks minust teie klienti ei saa?” küsis Ellinor ennast tooliservale nihutades, valmis jalga laskma, kui Valdemar peaks vägivaldseks muutuma.
„Ma ei usu, et ma sind aidata saan. Me kohtume juba neljandat korda ja sa ei ole oma firmat veel isegi käima pannud.”
„Üht-teist on vahele tulnud…”
„Kas tead, mis me nüüd edasi teeme? Sa paned oma firma tööle, ja kui see juba tegutseb ning sul kõik paberid olemas on, tuled sa tagasi ja siis vaatame, mida teha annab.”
Oma suureks imestuseks nägi Valdemar Lithner, kuidas Ellinor noogutas ja püsti tõusis.
„Jah, ilmselt on nii kõige parem.”
Valdemar jäi seisma. Millegipärast oli ta suuremat vastupanu oodanud. Ellinor oli ikkagi rohkem kui kuus tundi tema kabinetis veetnud. Aja eest maksnud. Ja mitte midagi saanud. Ta oletas, et naine punnib vastu. Ta ei teadnud päris hästi, miks, naine lihtsalt tundus seda tüüpi olevat.
Aga nüüd nägi ta, kuidas naine toolileenilt oma mantli võttis ja ukse poole sammus.
„Aitäh siiski. See oli väga õpetlik,” sõnas naine ja avas ukse.
„Tänan, tore, et sa nii arvad.”
Ellinor naeratas talle, väljus ja pani ukse kinni. Ooteruumis pani ta mantli selga, mõtted peas keerlemas. Kas Valdemar oli teda läbi näinud?
Ta hingas sügavalt sisse. Rahustas ennast. Vaatas olukorda kaine pilguga. Ta on ikka veel oma vanasse elukohta sisse kirjutatud ning tema ja Sebastiani vahel ei ole mingit seost, kui Valdemar teda just ei jälita. See ei tundunud tõenäoline. Küllap on nii, nagu ta ütles: ta ei saa Ellinori aidata. Nüüd ta kaugemale ei jõua. On aeg, et profid asja üle võtavad. Sebastian ei tarvitse iialgi teada saada, et see oli Ellinor, kes Valdemar Lithneri kadumise eest hea seisis. See oleks tema salajane kingitus Sebastianile. Märk tema armastusest.
Pärast seda ei ähvarda mitte miski nende õnne.
Shibeka käis mööda korterit ringi. Ta oli elevil, ent samal ajal oli ta midagi niisugust nii kaua oodanud, et nüüd, kui see lõpuks juhtus, oli tal peaaegu hirm. Ta võttis istet ning vaatas taas kirja, mille oli ettevaatlikult enda ette lauale pannud. Tundus veider, et midagi nii tähtsat võib nii lühike olla.
Tere, Shibeka!
Aitäh kirja eest. Mul on kahju, et vastusega viivitasin. Hindasime toimetuses materjali, mille sa meile saatsid, ja arvame, et tahaksime meeleldi sinuga ühendust võtta. Kõige parem oleks ilma igasuguste eelarvamusteta kokku saada, nii saaksime kõige paremini otsustada sinu loo ja selle üle, kuidas sinu mehe kadumisega edasi tegeleda.
Võta meiega ühendust.
Sõbraliku tervitusega
Lennart Stridh
Reporter
„Uppdrag granskning” [1.]
Kõige all oli aadress ja paar telefoninumbrit, mis tundusid saate toimetusele kuuluvat. Shibeka pani kirja taas ettevaatlikult käest. Kas ta peaks sellest oma poegadele rääkima? Arvatavasti mitte. Tema jaoks võis lootus tärgata ja kustuda, tema oli sellega harjunud, aastate jooksul oli seda mitu korda juhtunud. Ent tema lapsed vajasid kaitset. Ilma isata kasvamine oli neile juba piisavalt valus. Ent ta tundis ebalust. Kas ta saaks sellega tõepoolest omal käel hakkama? Ta luges kirja uuesti läbi, otsekui vaatamaks, kas see annab mingi vastuse, aga kiri viis üksnes samade küsimusteni. Mida tähendab ilma eelarvamusteta? Kas see oli lihtsalt viis, kuidas mitte vastutust võtta? Kuidas nad tema lugu hindaksid? See oli tõsi, aga kas sellest piisab? Kas ta tõesti julgeb üksinda tolle mehega kohtuma minna? Tema sugulastele ja tuttavatele see ei meeldiks. Põhimõtteliselt oleks neil õigus, aga samal ajal ei tahtnud ta kedagi kaasa võtta. Nad hoiaksid teda tagasi. Räägiksid tema eest ja sunniksid teda vaikselt istuma. Siis oleks kõik ilmaasjata. Seda ta ei tahtnud. Ta tahtis selles asjas omaenda häält kuulda. Et see kogu aeg kuuldav oleks. Tema sõbrad muidugi teavad, kuidas ta on võidelnud ja mitte kunagi alla andnud, aga kas nad saaksid aru, et siin on Rootsi. Siin tohivad naised meestega ilma saatjata kokku saada. Kahtlane.
Seega ei tohtinud keegi teada. Ta läks esikusse ja istus musta juhtmeta telefoni juurde. See oli väikesel telefonilaual ja talle meenus, kuidas Hamid oli selle esimest korda koju toonud. Telefoni. Mees oli ostnud selle kaubamajast, sealt lähedalt, kus nüüd on Bromma Blocks ja kus oli nii palju televiisoreid, et Shibeka algul ei uskunud, et see tõsi on. Terve seinatäis liikuvaid pilte. Ridade kaupa pakendeid, mis sisaldasid kõike alates kõrvaklappidest ja lõpetades DVD-mängijatega. Üliküllus. Tema ja Hamid olid teineteisele otsa vaadanud ja muianud selle peale, et neil, kellel oli enda arvates nüüd palju raha, oli seda nii vähe.
Nad ostsid telefoni ja nii odava televiisori, kui leidsid. Said oli nad koos ostudega koju sõidutanud. Shibekale meenus, kuidas ta oli tagaistmel istunud ja innukalt valget telefonipildiga pappkarpi näperdanud. Aina oodanud, millal saaks selle lahti teha. Enda käes hoida.
Nad olid paljudel õhtutel istunud ja püüdnud Kandaharis elavaid sugulasi kätte saada. See oli alati raske. Nende mobiiltelefonid töötasid harva, ja kui ühendus saadi, võis kõne iga hetk katkeda. Aga ta meenutas neid tunde alati soojusega.
Side koduga.
Taustal rõõmsad hääled.
Nad olid istunud kahekesi, teineteise ligidal, tema ja Hamid. Tema keetis teed, Hamid valis telefoninumbreid ja nad lootsid koos. Kõige sagedamini neile ei vastatud, aga kui vastati, siis karjusid nad mõlemad rõõmust ja surusid ennast telefonile ligemale, et oma vana kodu hääli kuulda. Hamid lubas. Lubas tal kuulata. Naeratas talle. Silitas tema kätt, sel ajal kui ta vaikselt istus ja lihtsalt kuulas.
Hamid. Tema mees.
Nüüd võttis ta telefonitoru ja vaatas seda. Telefoni ei kasutatud enam kuigi palju. Nendel kordadel, kui ta vana kodumaaga ühenduses oli, viibis ta tavaliselt sõprade juures, istus koos naistega köögis ja kuulas, kuidas mehed toas räägivad. See ei olnud üks ja sama. Üldsegi mitte. Aga ta ise ei saanud helistada, nad tahtsid mõne mehega rääkida. Mitte temaga. Nii lihtsalt oli.
Ta valis ühe kirjas olnud numbri. See oli mobiilinumber. Ta teadis, et rootslased vastavad enamasti mobiilile, seepärast proovis ta esimesena seda. Telefon kutsus kaks korda, enne kui mehehääl vastas.
„Jaa, Lennart kuuleb.”
Shibeka ei söandanud algul midagi öelda. Ta oli vist lootnud, et mees ei vasta, nii oleks ta saanud oma kõnet edasi läbi mõelda. Mitte et see päriselt toimuks. Aga teises otsas olev mees tahtis vastust.
„Hallo, Lennart kuuleb.”
Ta tundis, et on sunnitud rääkima, kuid ta hääl oli vaikne.
„Tere, minu nimi on Shibeka Khan, ma sain sinu käest kirja.”
„Vabandust, ma ei kuule hästi.”
Shibeka võttis hoogu, võib-olla kaotaks mees muidu tema vastu huvi.
„Kiri. Ma sain sinu käest kirja. Shibeka Khan on mu nimi.”
Ta kuulis, kuidas mehes huvi tärkas.
„Jaa,
