politseiülemate nimed peas olnud, aga ühe alluva kohta tehtud märkuse pärast oli Hedvig Hedmani peale äsja õiguskantslerile kaevatud. Õiguskantsler asja arvatavasti üles ei võta, aga Torkelil oli naise nimi värskelt meeles.
„Kuidas ma sind aidata saan?” küsis ta, rüüpas veel ühe lonksu kohvi ja istus kontoritoolile.
Mõni minut hiljem pani ta toru ära.
Leitud kuus laipa.
Mägedes.
Ilmselt hulk aega tagasi maetud.
Hedvig Hedman oli alustanud juttu sõnadega, et nad leidsid massihaua. Torkel mõtles endamisi, kas kuus inimest on tõepoolest selleks nimetuseks piisav, aga kõik neli suuremat ajalehte olid seda sõna kasutanud, seega oletas Torkel, et ju siis on. Sellel ei olnud mingit tähtsust.
Laipu oli piisavalt palju selleks, et neil tuleb põhja poole sõita.
Ta tõusis ja väljus oma kabinetist. Christel, tema assistent, ei olnud veel tulnud, sellepärast kirjutas ta sedeli ja palus, et kui Christel tööle jõuab, uuriks ta lennuühendust Östersundiga ja annaks talle võimalikult kiiresti teada.
Oma kabinetti tagasi jõudnud, vajus ta taas toolile ja jõi kohvi lõpuni, ise samal ajal pead murdes.
Ta pidi oma meeskonna kokku kutsuma.
Aga oli kaks asja, mille üle mõelda.
Esimene puudutas seda, et Vanja oli kandideerinud USA-sse FBI koolitusele. Ta oli esimesed katsed läbinud ja oli nüüd üks kaheksast, kelle sõit võis kõne alla tulla. Kohti oli kolm. Torkel oli sada protsenti kindel, et ühe neist saab Vanja. Ta oli ise parima mõeldava soovituse andnud. Segaste tunnetega, seda pidi ta siiski tunnistama. Vanja meeldis talle väga, ta oli fantastiliselt hea politseinik, oluline osa meeskonnast ning oli tõepoolest ära teeninud võimaluse areneda ja edasi jõuda. Aga see tähendas ühtlasi, et ta jääb Vanjast ilma. Vanja oleks kolm aastat ära.
Kolm aastat ilma oma parima uurijata.
Torkel oli juba hakanud talle asendajat/järeltulijat otsima, olenevalt sellest, kas Vanja otsustab pärast õpinguid USA-s nende juurde naasta või mõnda muud teed minna. Ta ei olnud kohta vakantseks kuulutanud või avalikult teatanud, et otsib uut töötajat. Osalt sellepärast, et tegelikult oli olemas imetilluke võimalus, et Vanja kolme valitu hulka ei satu. Osalt sellepärast, et ta tahtis vältida pikalevenivat värbamisprotsessi, kus tuleks halvimal juhul sadade kandidaatide üle otsustada. Torkel kavatses täie lugupidamisega eirata kõike niisugust nagu tööaastad, formaalne kvalifikatsioon ja võimalik eesõigus. See oli kindlasti vastuolus hulga igasuguste töölevõtmise reeglitega, aga ka nendest ei olnud Torkelil sooja ega külma.
Keskkriminaalpolitsei mõrvajuurdluse osakond oli meeskond.
Tema meeskond.
Ta kavatses valida neid, keda tema tahab. Lõppude lõpuks on olulisem see, kes inimene on, mitte see, mida ta teinud on. Jah, muidugi võib inimene olla erakordselt tubli politseinik, aga sellest ei piisa. On vaja midagi muud. Midagi palju raskemini määratletavat. Inimene peab sobituma. Torkel tundis isiklikult hulka kogenud politseinikke, kes olid töötanud viis, kümme, kakskümmend aastat ja kes kõik teeksid puht politseiliselt ilmselt suurepärast tööd, aga ta ei näinud nende hulgas päriselt kedagi, kes võinuks olla osa tema meeskonnast. Pealegi oli enamik nendest mehed ja Torkel oli üsna kindel, et ta võtab Vanja asemele mõne naise. Mitte et kvoodid või mingid võrdsuseplaanid seda nõudnuks, vaid sellel lihtsal põhjusel, et tema kogemuse põhjal toimisid segameeskonnad paremini. Ta teadis, kuhu ta välja jõuab. Tema mõtted naasid pidevalt ühe noore, äsja Sigtunas aspirandiõpingud lõpetanud naise sooviavalduse juurde.
Jennifer Holmgren.
Ta oli Torkelile mõni nädal tagasi kirjutanud. Erapooletult. Selgitanud, kui hea meelega ta tahaks mõrvajuurdluse osakonnas töötada ja miks, ning tema sooviavalduses oli midagi, mis Torkelit otsekohe kõnetas. Sellest õhkus pühendumust ja tahet. Mitte soovi organisatsioonis ülespoole ronida või formaalselt edasi jõuda, vaid rohkem areneda, kasvada, töötada koos parimatega, et nendelt õppida.
Kui Vanja ütles, et kandideerib Quanticosse, oli Torkel Jenniferi enda juurde lühikesele vestlusele kutsunud. Mitte et ta oleks tõsiselt uskunud, et Jennifer võiks olla mõeldav asendaja, vaid pigem sellepärast, et naine äratas temas uudishimu.
Jennifer Holmgren ei olnud Torkelile pettumust valmistanud. Ta oli seltsiv, arukas, pühendunud. Torkelil tekkis tunne, et naine oli sunnitud ennast tagasi hoidma, et entusiasmist mitte üle keeda, kui ta rääkis sellest, missugune peaks politseitöö tema arvates olema ja mida sisaldama. Ta tuletas Torkelile meelde tema esimest kohtumist Vanjaga, ja see oli parim hinne, mida Jennifer Holmgren saada võis. Loomulikult rääkis Jenniferi vastu see, et ta oli noor ja täiesti kogenematu. Kui Torkel otsustaks ta proovile panna, tuleks sellest jama. Aga kui asja teisest küljest vaadata, siis võiks öelda, et Jennifer ei ole praegu veel mingitesse sisseharjunud mudelitesse kinni jäänud ja ta ei vaidleks kunagi uutele ideedele vastu argumendiga „aga nii on alati tehtud”. Ta oli avatud ja vormitav.
Vanja peaks umbes nädala pärast vastuse saama. Novembris ära sõitma. Potentsiaalne asendaja juba nüüd ametisse võtta ei oleks vale.
Torkel otsustas Sigtunasse helistada ja uurida, kas ta saaks Jenniferi vabaks.
Teine asi, mille suhtes ta pidi seisukoha võtma, oli Sebastian.
Sebastian Bergman.
Lootusetu, kuid hiilgav.
Seoses kahe viimase uurimisega oli Sebastianil õnnestunud ennast tema meeskonda sokutada. Tegelikult ei tahtnud keegi teda sinna, aga temast oli mõlemal korral kasu olnud. Selles ei olnud kahtlustki. Eriti viimases uurimises.
Ta oli päästnud Vanja elu.
Samal ajal tekitas tema kohalolek konflikte, mida rühmal tarvis ei olnud. Mõrva uurimine on alati väsitav ja koos Sebastianiga muutus see paratamatult raskemaks, kui oleks vaja olnud. Oma arrogantsi, egoismi ja täieliku huvipuudusega ümbritseva vastu oli Sebastian pidev ärritaja. Ta oli nagu must auk, mis ähvardas kõigist ruumisviibijatest energia välja imeda ja rühma seestpoolt lõhki rebida.
Suurepärane konfliktikolle.
Poolt ja vastu.
Kas ta peaks Sebastiani jälle kampa võtma?
Otsus, otsus.
Kui poleks olnud asjaolu, et Vanja temaga nüüd leppis, ei oleks Torkel selle peale mõelnudki. Aga kui ta viimati Vanjaga rääkis, oli too paistnud peaaegu pikisilmi ootavat võimalust Sebastianiga taas koos töötada. Billyle Sebastian meeldis. Südamepõhjas ka Torkelile, kuigi teda ärritas hullupööra see, kui raskeks tema vana sõber selle igas olukorras tegi, kuhu ta sattus. Ursulal oli võime keskenduda olulisele ja mitte lasta ennast provotseerida. Teda ärritas rohkem see, kui ta pandi fakti ette ja ta ei saanud ennast kaasotsustajana tunda. Kui Torkel ainult seletaks, kuidas ta seda mõtleb ja miks, ei oleks Ursula tema otsuse vastu.
Esmapilgul ei kisendanud kuus mahamaetud laipa otseselt Sebastian Bergmani pädevuse järele.
Otsused, otsused.
Aga kuus mahamaetud laipa tähendasid sari- või massimõrvarit ja niisuguseid ei tundnud Rootsis keegi paremini kui Sebastian Bergman.
Otsused, otsused.
Torkel langetas need.
