Kõndis Sveni kabinetist mööda. Küsis, kas too tahaks kohvi juua.
Lobises.
Tundis huvi üksikasjade vastu ja andis nõu.
Kandis hoolt selle eest, et teatava korrapärasusega lähedal olla.
Peagi tuli esimene küsimus.
See puudutas Haninge mõrva. Kaheksa aasta tagust. Kas ta saaks Sveni aidata?
Ursula sai.
Torkel taipas, mis Ursulal teoksil on. Ent ei lausunud sõnagi. Ursula, kellel oli midagi teha, oli palju parem kui Ursula, kes kondas kärsitult ringi nagu tiiger liiga pisikeses puuris ja ootas, kuhu saaks hambad sisse lüüa. Seega ei öelnud Torkel midagi, kui Ursula, isegi ilma küsimata, Sveni osakonnas enam-vähem tööle hakkas.
Hilisõhtuti. Varahommikuti. Kogu aeg.
Sven ütles, et ta koju läheks. Ta ütles, et Ursula peaks oma pere eest hoolitsema. Ursula luiskas, et see pole mingi probleem.
Nad on Mickega ainult kahekesi ja mees saab aru.
On alati saanud, ütles Ursula muiates.
Nii ta siis töötaski edasi, täiesti teadlik sellest, et kasutab oma tööd kaitsekilbina, hoidmaks kõike muud eemal.
Alexander Söderling tõusis kallilt ergonoomiliselt kontoritoolilt ja astus akna alla. Hilisest tunnist hoolimata liikus Drottninggatanil mõni uitaja. Ta heitis pilgu kellale. Lapsed magasid. Helena samuti. Täna ei olnud ta nendest kedagi ärkvel näinud.
Terve päev oli olnud üks pikk koosolekute rida. Praegusel ajal läks hästi. Oli läinud mõnda aega. Firma kasvas, aga koos sellega ka töökoormus. Ta oli kella kuue paiku kontorisse naasnud ja mõelnud kõige peale lihtsalt sülitada. Koju sõita. Kas või kordki Selma ratsutamistundi viia. Sinna jääda ja tundi pealt vaadata. Veeta enne magamaminekut tunnike koos Helenaga. Mõte oli ahvatlev, ent ta otsustas siiski kompromissile minna. Ta sülitab paberivirnale, mille assistent oli enne lahkumist tema kirjutuslauale ladunud, aga meilid vaatab läbi. Tubli pool tundi. Ratsutamisest jääb ta arvatavasti ilma, aga saab tunnikese oma naise seltsis veeta.
Kolmveerand tundi hiljem oli ta omadega ühel pool. Iseendaga rahul, kavatses ta enne kojuminekut ainult viimastest uudistest silmad üle lasta.
Kõige esimesel saidil seisis pealkiri.
„MASSIHAUD MÄGEDES”.
Suurt midagi rohkemat artiklis kirjas ei olnudki. Üks mägimatkaja oli kogemata haua otsa komistanud. Mitu inimest, maetud hulk aega tagasi. Alexander otsis teisi lehti. Samad andmed teises vormis. Kusagil ei olnud midagi enamat. Ei sõnagi sellest, kes, kui palju või kui kaua. Alexander naaldus toolileenile. Laskis vaistlikult kõrvuni kerkinud õlgadel langeda. Hingas välja, katsus ennast lõdvaks lasta ja selgelt mõelda.
Nad leiti üles.
Kas?
Jah, need peavad olema nemad. Kui palju neid ühishaudu siis Jämtlandis ikka olla saab?
Ta võttis tassi kohvi. Nüüd ei saanud koju minna. Ta seisis akna all ja jõi püstijalu kohvi ning vaatas alla Drottninggatanile, istus siis uuesti arvuti taha. Surfas veel umbes tund aega ringi, et näha, kas artikleid täiendatakse, kas tuleb veel midagi, aga midagi ei tulnud. Ta oletas, et homme saab rohkem teada. Küsimus oli selles, mida ta peaks nüüd tegema. Helistama, teatama? Ilmselt nad juba teavad. Aga kui ta endast elumärki ei anna, võiks ta ükskõiksena näida. Lohakana. Ta jõudis otsusele, et ühendust võtta oleks vale, ent sama vale oleks ka võtmata jätta.
Ta tõusis toolilt püsti ja läks taas akna juurde. Väljas oli hakanud vihma sadama. Vähesed õuesolijad lisasid sammu, tõmbusid tugevamaks muutuva tuule käes kössi. Alexander võttis mobiiltelefoni. Valis numbri. Vastus tuli pärast kolmandat kutsungit. Taustal mängis muusika.
„Jah?”
Liini teises otsas olev naine ei öelnud rohkem sõnagi. Muusika oli Alexandrile tuttav. Lykke Li. „Possibility”. Selles büroos kuulati palju Lykke Li laule.
„Alexander Söderling siin,” lisas ta kindluse mõttes juurde. „Me pole enam ammu rääkinud.”
„Jah, ma tean.”
Ükspuha missuguse teise kõne puhul oleks Alexander jätkanud viisaka küsimusega, kuidas läheb ja kas kõik on hästi. Senised napid vastused ütlesid talle, et praegu seda ei hinnataks. Ta asus otse asja juurde.
„Kas sa ajalehti oled lugenud?”
„Mida ma oleksin pidanud lugema?”
„Jämtlandi tundrult leiti ühishaud.”
„Ei, seda ma ei teadnud.”
„See on netis kirjas.”
„Ah soo.”
Alexander vaikis, vaatas, kuidas vihmapiisad veresooni meenutava mustrina mööda aknaklaasi alla voolasid. Ta ootas järgmist küsimust, näiteks seda, mis seal kirjas on, ent küsimust ei tulnud.
„Me võime vist oletada, et need on nemad,” täpsustas Alexander täiesti tarbetult. Nagu öeldud, kui palju neid ühishaudu siis Jämtlandis ikka olla saab?
„Ah soo.”
Seegi kord ei midagi enamat. Oli selge, et naine liini teises otsas ei kavatse vestlust üleval hoida. Ta ei tundunud isegi eriti huvitatud olevat, pigem pisut hajameelne. Alexandrile hakkas tunduma, et ühenduse võtmine oli ikkagi viga.
„Ma katsun välja uurida, kas politsei teab, kes nad on,” jätkas ta, et veidi algatusvõimet üles näidata.
„Ja kui nad teavad?”
„Ma ei usu, et see kuigi suur oht oleks. Kõik oli ülimalt… professionaalne.”
„Mis me siis teeme?” Naine pidas väikese pausi. „Või õigemini öeldes, sina…”
„Praegusel hetkel mitte midagi.”
„Mitte midagi?”
„Nii on vist kõige parem.”
„Miks sa siis helistasid?”
„Ma tahtsin lihtsalt… Ma arvasin, et sa tahad teada, et nad leidsid haua üles.”
„Ma tahan teada, kui meil on probleeme. Kas meil on probleeme?”
„Ei,” vastas Alexander.
„Siis ma ei taha teada.”
Taas vaikus. Täielik. Isegi Lykke Li kadus. Kõne oli lõppenud. Alexander pani telefoni käest. Ta seisis ja vaatas tühja pilguga alla tänavale.
Kas neil on probleeme?
Ei, veel mitte, aga Alexander oli üpris kindel, et need tekivad.
Kõne tuli esmaspäeval kohe pärast kella poolt kaheksat. Torkel oli just võtnud päeva esimese tassi kohvi. Ta liigutas hiirt, et arvuti unerežiimilt üles äratada, neelas lonksu kuuma jooki ja vastas.
„Torkel Höglund.”
Isik
