konflikti, kuhu nad nii kergesti takerdusid.
Kui Ursula ise tahtis ja püüdis. Ainult siis.
Tema tingimustel.
Seda viimast mõtet oli ta püüdnud vältida nii kaua kui võimalik, aga tühjas, nüüd võõras korteris tuli see talle pähe.
Äkitselt taipas Ursula, et ta peab Bellaga uue suhte looma. Niisuguse, mis on rohkem tõeline. Enda oma, mitte niisuguse, mis Mikaeli kiiluvees ujub. Tal ei ole enam kellelegi toetuda.
Ta on nüüd üksi.
Olla see, kes tõtt räägib, võiks ehk hea algus olla. Nii igatahes tundus. Ursula helistas Mikaelile ja palus, et tema võiks ise juhtunust Bellale rääkida. Mees oli kohe nõus, arvas isegi, et see on hea.
Niisiis seisis Ursula nüüd, umbes viiekümneaastasena, silmitsi ülesandega, mille lahendamises ta ei olnud kunagi eriti hea olnud.
Kohtuda oma tütrega nagu inimene.
Nagu ema.
Päriselt.
Kulus peaaegu terve päev, enne kui ta söandas helistada.
Nad kohtusid ülikoolist jalutuskäigu kaugusel ühes kohvikus. Bella oli selle koha välja pakkunud. See oli säärane Ameerikast innustust saanud koht, kus küpsetised olid hiiglaslikud ja kohvi serveeriti papptopsides. Ursula jõudis varakult kohale, tellis late, võttis istet ja vaatas aknast välja. Vaatas autosid ja mööda ruttavaid inimesi. Oli ennelõunane aeg ja kohvik pooltühi. Ursula nilpis kuuma kohvi ja püüdis oma mõtteid koondada, mitte lasta neil laiali valguda ja igasse suunda lennata. Aga kui see tal korda läks, tegelesid kõik mõtted ühe ja sama asjaga. Kas ta jääb Bellast ilma? Kas see on tema süü? Miks ta ei või olla lihtsalt niisugune nagu kõik emad? Miks ta ei saa....
Järsku seisis Bella tema selja taga. Ursula ei olnud tema tulekut märganud.
„Tere, ema.”
Ursula katsus naeratada, ent arvatavasti see ei õnnestunud. Bella muutus otsekohe tõsiseks ja istus.
„Mis lahti on? Sa oled näost täitsa valge.”
Ursula rääkis. Püüdis tasakaalukas olla ja Mikaeli mitte süüdistada. See oli ühine otsus, püüdis ta väita. Midagi niisugust, milleni nad täiskasvanud inimestena jõudsid. Ilmselt ei kõlanud see kuigi usutavalt. Ent Ursula tundis, et see on õige tee. Tasakaalu oli vaja. Ta ei tohtinud sundida Bellat poolt valima. Sest ta teadis, kumma poole tütar siis valiks.
Nad jalutasid jaama tagasi. Ema ja tütar. Ursula ei suutnud meenutada, millal nad viimati niimoodi kõndisid. Ta on nüüd suur, tema tütar. Tark, täiskasvanud ja õnnistatud soojusega, mis Ursula üle ujutas. Pinge, mida Ursula oli tundnud, vaibus ning ta nautis seda hetke. Tundus, et nad on teineteisele lähedasemad kui iial enne.
See tunne püsis, kui nad seisid perroonil rongi kõrval, mis pidi Ursula Stockholmi tagasi viima. Raudteejaama poole minnes oli Bella küsinud, kas Ursula ei tahaks ööseks jääda, tema võiks oma tuppa lisavoodi üles teha. Mõne sekundi mõtles Ursula, kas mitte Bellat nõustumisega üllatada. See oleks ootused ületanud ja ta ei julgenud liiga pealetükkivana näimisega riskida. Ajas süü oma töö kaela ja lubas uuesti külla tulla. Üsna pea.
„Kas sa saad nüüd hakkama?” küsis Ursula ja võitles sooviga Bella põske paitada.
„Aga muidugi.”
Bella kummardus ja kallistas teda. Ka seda ei suutnud Ursula meenutada, millal midagi niisugust viimati juhtus. Igatahes ammu.
„Ma polegi nii üllatunud, kui sa ehk arvad,” sõnas Bella, kui oli kallistuse lõpetanud.
Ursula tardus. Mingi sisemine hääleke hüüdis talle, et vastuseks tuleb lihtsalt naeratada. Naeratada ja rongi astuda. See hea tunne alles hoida. Ta ei kuulanud.
„Mida sa sellega öelda tahad, et sa polegi nii üllatunud?”
„Nojah… Ma ju räägin isaga üksjagu…”
Bella pööras pilgu ära, oli ilmselge, et olukord on talle veidi ebamugav.
Ursula püüdis taibata, mida Bella sõnad praegusel hetkel tähendavad. Talle tuli pähe ainult üks asi.
„Kas sa teadsid, et tal on keegi teine?”
„Ei, ei teadnud. Kindlasti mitte.”
„Aga sa teadsid, et ta kavatseb mu maha jätta?”
„Ei, ei, sugugi mitte. Ausõna, mul polnud aimugi.”
„Aga sa ütlesid, et polegi nii üllatunud. See tähendab, et sa ootasid seda.”
„Ema…”
„Et sa mõistad, et ta mu maha jätab, sest ma olen… kes siis, inimene, kellega ei saa koos elada?”
„Ema, see läks täitsa valesti.” Ursula nägi, kuidas Bella silmad pisaraid täis valgusid. Ta sirutas käe välja ning Ursula märkas oma hämmastuseks, kuidas ta sammukese tagasi astus. Kuidas ta viimase pilgu heitis, ringi keeras ja rongi poole sammus. „Jää siia,” hüüdis Bella talle järele. „Mine järgmise rongiga, siis saame rääkida!”
Ent ta ei jäänud. Ei läinud järgmise rongiga. Ta ei julgenud. Nimelt ütles üks hääleke kusagil sügaval hingepõhjas talle, et Bellal oli täiesti, täiesti õigus.
Ursula käis tööl edasi nagu ikka, aga ei rääkinud kellelegi midagi. Mida ta oleks pidanud ütlema? Et mees jättis ta maha? Mitte mingil juhul. Ta ei olnud kunagi olnud niisugune, kes kohvitassi ja saiakese juures oma probleeme ja mõtteid teistega jagab. Kolleegidest oli talle kõige lähedasem Torkel, tema ülemus ja armuke, aga temale ei saanud Ursula midagi rääkida. Torkel tõlgendaks kõike valesti, see ärataks temas lootuse, et nende seksuaalne on/ei ole-suhe areneks millekski rohkemaks. Seni, kuni Ursula elus oli Mikael, oli Torkel ise nende tõelise suhte ees ukse sulgenud. Kui Mikael läinud on, ei hoia Torkel seda ust enam kinni. Niisiis ei rääkinud Ursula talle midagi. Lihtsalt kaasa mängida ja näidata, et kõik on nii nagu ikka, oli kergem, kui ta oli arvanud.
Ta püüdis tööle keskenduda. Selgus, et see osutus raskemaks kui tavaliselt. Nende rühm oli ooteseisundisse pandud, aga tema tuli iga päev varakult kohale. Kraamis oma kirjutuslauda. Korrastas uurimismaterjale ja katalogiseeris vanu toimikuid. Seda jätkus umbes nädalaks. Siis hakkas ta taas tühikäigul töötama.
Ursula teadis, et niisugustes olukordades jagab Vanja tavaliselt tema meelehärmi. Ka tema ei olnud vaikse elu jaoks loodud. Aga Vanja oli just kandideerinud FBI kolmeaastasele süvendatud profileerimiskoolitusele USA-s ja pühendas kogu oma aja rasketeks vastuvõtukatseteks valmistumisele. Päeviti Ursula teda peaaegu ei näinudki, ja kui nägi, siis oli ta ninapidi raamatutes või arvutiekraani ette naelutatud.
Billy oli pärast Edward Hinde pihta tulistatud surmavat lasku tööle tagasi võetud, aga ta ei näidanud kontoris peaaegu nägugi. Liikusid kõlakad uuest pruudist.
Pääsemine tuli Sven Dahlénilt, tema vanalt kolleegilt Riikliku Kriminaaltehnika Laboratooriumist, Linköpingi SKL-ist, kes oli värvatud keskkriminaalpolitsei hiljuti kokku pandud väga avalikku Cold Case gruppi. Varem oli olnud üks üksus Skånes, suur kuue uurijaga osakond, kuhu kuulus ka Sven, aga nüüd kavatseti nende edu üleriigiliselt kopeerida ja Sven kutsuti kriminaaltehnilise
