style="font-size:15px;"> Mees rääkis kiiresti ja Shibeka ei suutnud kõike jälgida. Aga sõna „huvi” oli talle kindlasti tuttav. Seega püüdis ta jätta muljet, et saab kõigest aru. Tundis, et see on oluline, et mees teda lihtsalt ei tõrjuks.
„Tore.”
„Kas me võiksime kokku saada?”
„Kohe?”
„Ei, mitte kohe. Aga…” Torus valitses vaikus ja oma arust kuulis Shibeka, kuidas mees kalendrit lappab. „Esmaspäeval kella üheteistkümne paiku. Kas passib?”
„Passib” oli sama, mis „sobib”. Tema pojad ja töökaaslased ütlesid „passib”. Mees küsis, kas see on võimalik. Sellest sai Shibeka aru. Ent järsku lõi ta araks.
„Ma ei tea.”
Mees toru teises otsas vakatas sekundiks, enne kui jätkas.
„Kas sa ei tea või sa ei saa?”
„Ei tea. Arvan ma.” Shibeka ei olnud kindel, kuidas ta peaks seda seletama. Ta tahtis, aga see tundus vale. „Kas sa mõtled, et ainult sina ja mina? Kes kokku saavad?”
„Kui sa tõlki ei taha. Aga paistab, et seda pole vaja. Sa räägid rootsi keelt väga hästi.”
„Tänan, ma püüan.”
Shibeka kõhkles. Lennart Stridhi maailmas ei olnud see kummaline, et üksik naisterahvas võõra mehega kohtub. Selles riigis ei ole see kummaline ja tema elab nüüd selles riigis. Shibeka hingas sisse ja võttis julguse kokku.
„Kus?”
„T-Centraleni juures Åhlénsi ees on üks kohvik. Café Bolero.”
Kohvik. Selge. Rootslased joovad kohvi. Shibeka taipas, et tal oleks pidanud olema pliiats ja paber, et kõik üles kirjutada. Aga Café ja mingisugune B peaks talle meelde jääma.
„Mis selle nimi oligi?”
„Café Bolero. Åhléns City juures.”
„Tänan.”
„Kell üksteist?”
„Hästi, kell üksteist.” Shibeka tundis ennast mehe sõnu korrates tobedalt, ent mees ei paistnud selle peale mõtlevat.
„Kohtume seal,” lausus mees ja pani toru ära.
Shibeka istus natuke aega vaikides, enne kui ise ka toru ära pani. Kõik oli läinud paremini, kui ta oleks eales osanud loota.
1 Uurivat ajakirjandust esindav Rootsi Televisiooni saade, mis meenutab ETV „Pealtnägijat“. – Tlk [ ↵ ]
Korter oli sama, aga ei olnud siiski. Kõik asjad olid oma tavalisel kohal. Mööbel seal, kus ikka. Kui ta hommikust sööma läks, nagises laudpõrand köögiukse ees vanamoodi. Isegi aknalaual olevad lilled kasvasid edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Ent Ursula ei tundnud ennast enam koduselt. Näis, nagu oleks ta võõras kohas, ehkki iga nurk, iga viimane kui ruutsentimeeter olid tuttavad. Võib-olla tundis ta puudust häältest, võib-olla mehe ülikonnast, mida enam kunagi pruuni tugitooli peale ei visata, või sellest, et kohvimasin ei ole enam sisse lülitatud, kui tema koju tuleb. Ta ei teadnud. Teda ärritas see, et ta ennast oma kodus võõrana tunneb, ja tema loogiline mina püüdis vapralt vastu panna ning juhtunu seda pisendades arusaadavaks teha.
Nii suurt vahet siiski ei ole.
Ta püüdis iseendale öelda, et enamik hääli oli korterist nagunii juba siis kadunud, kui Bella Uppsalasse kolis, ja toona ei olnud see teda häirinud. Ta sisendas endale, et tema ja Mikaeli suhe oli viimastel aastatel niikuinii tühikäigul veerenud. Kui aus olla, siis olid nad teineteisest kaugenenud. Paarid lahutasid kogu aeg, kolisid eraldi elama, leidsid uued partnerid. Juhtunu oli täiesti loomulik.
Kuid terve maailma loogika ei suutnud eemal hoida seda valusat teadmist, mis tema hinges mäsles. Teda ei piinanud mitte üksindus. Sellega sai ta hakkama. Teda piinas viis, kuidas see juhtus. Et Mikael tema maha jättis. Ta maadles võimatusega. Mikael oleks pidanud tema pärast võitlema.
Mitte lihtsalt kaduma.
Mitte Mikael.
Kui üks neist pidi kõik maha jätma, siis oli see tema ise.
Ometi oli see Mikael. Isegi ilma proovimata. Pealtnäha ilma kahetsuseta. Kiiresti ja otsustavalt, viisil, milleks tema meest isegi võimeliseks ei olnud pidanud.
Mikael oli öelnud, et katkestas suhte tolle teise naisega. Katkestas, mitte ei lõpetanud. Tegi vaheaja, sest tahtis enne edasi minemist Ursulaga kõik ära klaarida. See ei olnud päris tõsi. Mees ei tahtnud midagi ära klaarida, ta tahtis lihtsalt ära rääkida, võib-olla põgusalt vabandada ja siis kaduda.
Tema juurde.
Amanda juurde.
Mikael oli olnud arukas, leebe, ent ometi otsustav. Ta ei olnud andnud Ursulale mingit võimalust taas oma südamesse teed leida, see uks oli suletud. Vältimatust rääkides oli mees Ursula käest kinni hoidnud. Ursula tajus, et Mikael vältis üksikasju, mis võinuks talle haiget teha, kuid samal ajal ei kartnud mees tõtt rääkida.
Sel hetkel armastas Ursula teda.
Vähemalt ta ise arvas nii. Ta ei olnud varem kunagi niisugust tunnet kogenud. Tugevat ja vastakat. Otsekui oleks tähestikku ilmunud uus täht, mille olemasolust tal eluilmaski aimu ei olnud.
Ta oli tahtnud karjuda, Mikaelile asju järele loopida. Teda suudelda. Teda anuda. Ta ei suutnud midagi niisugust teha. See oli armastus, viha, üllatus mingis absurdses ja täielikult halvavas kombinatsioonis. Ta oli lihtsalt istunud ja noogutanud. Mikaeli käe lahti lasknud ja öelnud, et saab aru, kuigi ta tegelikult mitte millestki aru ei saanud.
Mikael oli veel natuke aega seal elanud, kuid üha rohkem tema asju kadus ja külastused muutusid aina lühemaks, kuni ühel päeval täielikult lakkasid. Mikael oli ära kolinud.
Tema maha jätnud.
Aastate jooksul oli temal ja Mikaelil olnud palju katsumusi. Kaks kõige suuremat takistust, millest neil oli vaja üle saada, olid Mikaeli sõltuv isiksus ja tema enda võimetus hingelist lähedust tunda. Varem olid nad selle probleemi alati ära lahendanud. Leidnud hetked, mil nad taas hingelises läheduses kokku said. Kui nende erinevustest said mingil moel kokku klappivad pusletükid.
Seekord mitte.
Mikael ütles, et on armunud.
Teist korda elus. Seekord kellessegi, kes annab sama palju vastu, kui ise saab.
Ursula teadis, et selle vastu ei suudaks ta iialgi võidelda.
Seega laskis ta mehel minna.
Micke ja tema jutuajamisele järgnenud päevadel ei tõstnud Ursula jalgagi korterist välja. Ta ei suutnud. Pärast esialgset šokki oli vaja nii paljude asjade ja küsimustega tegeleda. Kõige rohkem vaevas teda see, kuidas ja eelkõige kumb neist peaks juhtunust Bellale rääkima. Mida enam ta selle peale mõtles, seda kindlamaks muutus tunne, et see peab olema tema. Muidu võib ta kergesti kaotada mitte üksnes oma mehe, vaid ka tütre. Bella oli alati issi tütar olnud. Aastate
