hoidlad: püstloodne edastus kohalikust minevikust ja külgne levi kaasaegsest ümbrusest on põhjustanud muundumisi ja loonud uusi sünteese. Näiteks iraani, hitiidi ja kreeka ainese põhjal indoeuroopa algkuju oletamisel peab olema ülimalt ettevaatlik, sest nende naaberlikkus võimendab vastastikku hilismõjude ja ühiste välislaenude tõenäosust.
Seega siirdlevi on võtmesõna Lähis-Ida mütoloogias ja eriti loomismüüdis. Isegi viimase tuntuimas isendis, heebrea “Genesises”, on hoomatav piirkondlik mõjustus. Selle allikaks on sumerid, kelle pärimuses esineb paradiisimüüt puhtast ja kirkast maast Dilmun’ist, lugu kurjast karjusest Dumuzi’st ja rahumeelsest põlluharijast Enkimdu’st, milles kajastub Kaini ja Abeli konflikt, ja veeuputuse legend Ziusudra’st, kelle teisendid on Utnapištim “Gilgameši” eeposes ja Noa “Genesises”. Tähendusliku erinevusena on heebrea Jumal transtsendentne ja vastukaaluks Aadama, Kaini ja Noa inimlik surelikkus ilmne, sumeri vägilased aga on jätkuvalt jumalikud; sangariloo tasemel on Gilgameš ise vähemalt pooljumalus, kelle nimekujund kiilkirjas alati kannab jumala märki. See on arusaadav, sest sureva jumaluse mõiste, kelle elukäik on sõõriliselt taastuv, on omane Dumuzi kujule, kes muundub babüloonia Tammuz’iks ja kelle frazerlikud lähisteisendid on süüria Adonis, anatoolia Attis ja egiptuse Osiris. Teisisõnu, muistsele Lähis-Idale oli üldiselt võõras mõiste jumaliku ja inimliku ületamatust vastandusest, arusaamast, et jumalus on (saksa teoloogi sõnul) das Ganz Andere; viimase ilming heebrea orbiidis sõltub mõneti varasemaist monoteismi sugemeist, alates Ehnatoni ketserlusest 18. kuningasoo Egiptuses ja sirgjoonelise ajamõiste tekkest, mis kipub müüdilist ja ajalikku kokku sulatama ja ringkäiku asendama kordumatusega.
Sarnaste nihete kiuste on loomismüüt kitsas tähenduses muistse Lähis-Ida pärimuste tähisosa. Teda iseloomustab teatav dünastiline ajataju, nagu johtuks praegune jumalusekiht põlvkondade vaheldusest, konfliktist, usurpeerimisest ja muust ajalises kuningaloos toimuvast. Keskne ja mõõduandev on babüloonia loome-eepos Enūma Eliš, mis põhiliselt annab aru, kuidas Paabeli valitsev jumalus Marduk oma võimu saavutas ja kindlustas (Paabeli nimi bāb ilim “jumala värav” iseloomustab Marduki püha linna). Järgnevalt Enūma Eliš’i kokkuvõte.
Alguses oli mees- ja naissoost paar Apsu ja Tiamat ehk mageda ja soolase vee jumalused. Nende ühtest sündis jumalate tulv, kelle hulgas oli eriti silmapaistev tarkuse ja maagia patroon Ea. Kui see sugupõlv muutus vanapaarile tülikaks ja ohtlikuks, tahtis Apsu teda hävitada, aga Ea oli kiirem ja otsustavam ning Apsut ennetades tappis tema ja lesestas Tiamati. Apsu jääb seepeale toimetuks müüdiliseks maa-aluseks magedavee mereks, kus eluneb Ea, kes seal sigitab Marduki. Vahepeal neima haudunud Tiamat tõmbab salanõusse Ea poolvenna Kingu ja sünnitab ise ebardite hulga. Suureks sirgunud Marduk on aga nüüd Ea eest kaitsevalmis. Suures heitluses tapab ta Tiamati ja selle sünnitised ja saadab Kingu surmariigi hoidlasse. Marduk ja Ea poolitavad siis Tiamati keha taevaks ja maaks ning Marduki valitsus kestab üle aja. See müüt kubiseb ekstravagantseist veidrusist: taevas ja maa on tehtud soolamere laibast, kes oli võiduka jumala vanaema, ja kangelase lapsepõlvekodu võrdub ta vanaisa vesise korjusega. Ei maksa fantastika üle pead murda, pigemini ära märkida üle kolme põlve ulatuvat mudelit: kukutamine, võimuhaare, põlvkonna vahetus, väljakutse ja võimu kindlustamine.
See Paabeli ametliku jumalatekoja põlvnemise lugu on võrdlemisi “tsiviliseeritud” suhtes teiste enam paikkondlike Mesopotaamia pärimustega. Näiteks vähemtuntud väikelinna Dunnu müüdi alguses on keegi meessoost Hain ja naissoost Maa. Mingi adra abiga sünnitavad nad kõigepealt Mere ja siis poja Amakandu. Maa võrgutab ja kosib poja, kes tapab isa Haini ja pärib võimu. Amakandu omakorda naib oma õe Mere ja neile sünnib poeg Lahar. Lahar tapab oma isa Amakandu, naib oma ema Mere ja asub valitsema. Laharil on tütar Jõgi ja samuti poeg, kes tapab nii tema kui tema emast abikaasa Mere, naib oma õe Jõe ja valitseb. Ja see jätkub samas vaimus vähemalt veel paar sugupõlve. Tunduks nagu oidipaalne, ainult et pojad tapavad nii ema kui isa ja naivad nii õe kui ema. Taas on tunnusmärgiks perekonnakeskne kukutamiste ja vägivaldsete võimuhaaramiste rida, seekord lehates isa- ja ematapust koos verepilastusega.
See hilisbabüloonia tekst on esimese aastatuhande keskelt e.m.a. Järgnev lugu on umbes aastatuhande võrra vanem, leitud hitiidi arhiividest Boğazköy’s Väike-Aasia keskosas. Hitiidikeelne tekst on ilmne tõlge hurri keelest ja pärineb seega õieti Mesopotaamia põhjapiirilt.
Selles tekstis esineb jumal Alalu, kes valitseb taevas üheksa aastat. Tema poeg Anu (võrdne sumeri-akadi jumalaga, kelle nimi tähendab “taevas”) kuuletub talle, aga hiljem tõstab mässu ja kukutab ta “tumedale maale”. Anu poeg Kumarbi toimib sama malli järgi oma isaga üheksandal aastal. Anu üritab põgeneda, aga Kumarbi tirib ta jalgupidi taevast alla ja hammustab ära ning neelab ta suguosad. Kohitud Anu teatab pojale, et nii toimides on Kumarbi rasestunud viie jumalusega, kelle hulgas on äikesejumal Tešub ja Tigrise jõe jumalanna Aranzah. Selles lõigus on tekst raskesti rikutud, aga paistab, et Kumarbi püüab rasestumist katkestada seemet välja sülitades, ja ebaõnnestumisel katsub vastsündinuid neelata. Ilmselt asjata, sest kui tekst taastub, on Tešub eemaldanud Kumarbi võimult. Seepeale Kumarbi koinab kaljut, kes talle sünnitab Ullikummi-nimelise basaldist ebardi salarelvaks pojast usurpaatori vastu. Ullikummi on kinnitunud meres ürghiiu Upelluri õlale ja kasvab jõudsasti. Peatselt sirgub ta veest välja ja taeva suunas ähvardamaks jumalaid. Kõigepealt seirab teda päikesejumal ja teatab Tešubile, kes meelt heites nutab. Tešubi õde Ištar proovib Ullikummit naiselikult võrgutada, aga asjata, sest ebard on kurt ja pime. Noile puuetele vaatamata on ta siiski üliohtlik vastane, kes sunnib jumalaid taganema Hazzi-mäe võitlustandrilt Süüria rannikul Tešubi viimsesse kantsi Kummija’sse. Sinnagi on Ullikummi taandujate jälil (pole selge, mis moel, sest ta on oletatavasti kogu aeg kinni Upelluri õlal). Lootusetus olukorras tuleb Tešubi vend ja nõunik Tašmišu mõttele pidada aru Eaga selle Apsu-elupaigas. Ea omakorda läheb vestlema Upelluri’ga, küsides, kas viimane teab, mis koletis kasvab ta õlal. Atlase sarnane hiid vastab:
Kui Taevas ja Maa mu otsa rajati, ei teadnud ma midagi.
Ja kui nad Taeva Maast lahti lõikasid,
ei teadnud ma sedagi.
Nüüd painab miski mu paremat õlga,
aga ma ei tea, kes on see jumal.
Ja laul Ullikummist jätkub:
Kui Ea sõnu kuulis,
Upelluri parema õla ta pööras:
ja kalju Upelluri õlal nagu sammas seisis.
Ea taas vanajumalaid kõnetas:
“Kuulge mu sõnu, vanajumalad,
kes teie muistseid asju teate!
Avage taas ürgsed hoidlad!
Toodagu taas ürgisade pitsat,
et neid taas sellega kinnitada!
Võetagu välja iidne saag,
millega Taevas ja Maa lahti lõigati.
Saagigem Ullikummit kaljujalgade alt,
kelle Kumarbi jumalate vastu mässajaks sigitas!”
Iidne lõikeriist tuuaksegi kasutusele ja Ullikummi alus saetakse läbi. Võiks arvata, et see lisab talle liikuvust (mida tal mõistusevastaselt oli ennegi jumalate jälituseks), aga seevastu hoopis lõigatakse tal nii-öelda jalad alt, nii et jumalad suudavad teda vasturünnul võita.
Need pärimused on kesksed müüdilevi näidised muistses Lähis-Idas. Ilmselt olid nad teisel aastatuhandel e.m.a. levinud Mesopotaamiast Väike-Aasiasse. Hurri allikad on selged, ehkki algupärand pole säilinud. Laiemad Mesopotaamia (sumeri-akadi) osised ja mõjud on
