Võrdlev mütoloogia. Jaan Puhvel

      Joonis 1. Kronos õgib poega (Saturno devorando a un hijo, Goya, Museo del Prado, Madrid).

      Niikaugele erinevad Hesiodos ja Apollodoros ainult üksikasjades ja Nonnos on vähepakkuv. Aga “viimase vaenlase” episoodis täiendavad ja täiustavad kõik kolm üksteist. See vastane on Typhoeus või Typhon, sündinud Kronose ema ja liitlase Gaia ühtest Tartarosega. Teisend väidab, et ta sündis Kiliikias Kronose poolt viljastatud munast, ja Apollodoros mainib sama sünnimaad, mis asetseb Väike-Aasia lõunaosas Süüria ja Küprose läheduses. Igal juhul oli Typhoeus või Typhon Kronose viimne lootus oma kaotust heastada. Hesiodose kirjelduses kasvasid tema õlgadest sada maopead; Apollodoros ja Nonnos on ta ussikuju osas ühel nõul. Nonnos aga kirjeldab ta võitlusse asumist moel, mis hämmastavalt meenutab Ullikummit peaaegu kaks aastatuhandet varem: “Seal seisis Typhon meres, jalad kindlalt põhjas, vats õhus ja pea pilveid lõhkumas.” Hesiodos annab kerge lahenduse: Zeus kõrvetab ussipead piksenooltega ja virutab Typhoeuse alla Tartarosse. Apollodorose kohaselt Zeus haavab ebardit sirbiga (vrd. Ullikummi aluse lõikamist!), misjärel Typhon põgeneb Kasios’e mäele Süürias (= Ullikummi müüdi Hazzi-mägi). Seal kisub Typhon sirbi Zeusi käest ja eemaldab ta käe- ja jalakõõlused, heites abitu jumaluse Korykose koopasse Kiliikias. Siia on ilmsesti sekkunud anatoolia ürgmüüt, mis on säilinud ka hitiitidel, milles lohe Illujankas röövib äikesejumala südame ja silmad. Zeus taastab lõpuks kõõlused jumalike vembumeeste abiga (Hermes ja Aigipan Apollodorosel, Korykose Pan Oppianose “Halieutikas” ja Kadmos Nonnosel). Jälle toimekana on ta võidukas ja lõpuks matab Typhoni elusana Etna mäe alla Sitsiilias, kus ta aeg-ajalt jätkuvasti müdistab ja tuld purskab.

      Näeme seega, kuidas pärimuste virvendused on uhtunud idast Kreekasse üle aastatuhandete, aga samuti, kuidas üksikasjad erinevad: Typhon on mao moodi, Ullikummi seevastu kivist; aga nende seisund on sama, eriti hiliseimas kreeka teisendis Nonnosel. Uranose suguosad lõigatakse hammastet sirbiga, Anu omad lihtsalt hammustatakse; aga ürgne sirp esineb nii Ullikummi kui Typhoni loos. Kronos ja Kumarbi kohivad ühtemoodi isasid ja õgivad lapsi, aga Kronos kugistab need hiljem välja, Kumarbi seevastu katsetab ennetlikku aborti Anu seemet välja sülitades. Võime järeldada, et tegemist on sama põhimüüdi teisenditega suuresti erinevates oludes. Hesiodose versioon tuli arvatavasti Kreekasse foiniiklaste kaudu kaheksandal sajandil e.m.a. ja Apollodoros ja Nonnos arendasid teda hilisemate Väike-Aasiast pärinevate lisanditega. Hilisem foiniikia traditsioon leidub Philon Byblose pudemeis, mis on säilinud kirikuisade Eusebiose ja Porphyriose töödesse poogituina. Philon esitab foiniikia (s.t. lääne-semiidi) teogoonia alates Eliun’ist, kreeka keeles Hypsistos “Kõrgeim”, kelle naine on Bruth (s.t. Beirut) ja kelle asupaik on Byblos. Eliuni kuju vastab hitiidi-hurri Alalu’le. Eliun ja Bruth sünnitavad Uranose ja Gaia, kes omakorda soetavad neli poega, nende hulgas on El, keda Philon nimetab ka Kronoseks. Järgnevas kokkupõrkes on El ja ta vennad Gaia poolel: kui Uranos püüab neid hävitada, valmistab El mingit sorti terarelva ja on võidukas, sundides Uranost Byblosest lahkuma. El valitseb, aga muutub türanniks ja tapab poja ja tütre. Pagendatud Uranos saadab kolm tütart Eli lepitama, aga viimane hoopis pilastab omaenda õed ja sigitab arvukaid lapsi, sealhulgas Baal’i. Kolmkümmend kaks aastat hiljem meelitab El Uranose salakavalalt Byblosesse tagasi ja kohib tema. Aegamööda saab Baal ilma raskusteta valitsejaks ja Typhon esineb lihtsalt Eli arvukate poegade hulgas. Järelmõttena kohib El iseenda 32 aastat pärast isa.

      Tegemist on näiliselt virildunud teisendiga, olgugi euhemeristlikuga, sest Philon jutustab oma kodulinna kuningasoo ajalugu. Miks hilistunud kohimine seostumatult võimukaotusega? Miks Baali ja Typhoni antikliimaks? Ei tea. Philon oli kreeka haridusega hellenistlik kirjanik, kelle lugemusse võis kuuluda Hesiodos ja kes oskas suvaliselt lääne-semiidi pärimusi sisse põimida. Aga semiidi El ja hurri Kumarbi on samastatud juba Ugariti tekstides umbes 1400 e.m.a.; kuna me nüüd teame, et Kumarbi võrdub kreeka Kronosega, võime vastanditeketi Kumarbi : El : Kronos sulgeda ilma Philonit väljamõeldises kahtlustamata. Siin on siiski paljugi vildakat; teine kohimine meenutab hiliskreeka traditsioone, mis liiklesid eriti orfismis, nagu oleks Zeus Kronose kohinud, et lihtsalt “tasa teha” vanaisaga toimunut. Võibolla on aga isegi pöörasuses midagi mõistusepärast, nagu võime aimata viimast teisendit, Pärsia “Kuningate raamatut” vaadeldes.

      Firdausi legendaarses Iraani kuningatenimistus on taevaste valitsejate järjestus omane neljandale, viiendale ja kuuendale võimurile: Džamšid, Zohak ja Feridun. Need kuningad on muidu igaüks isemoodi kuulsad ega ole neil isapoja sidemeid; aga Firdausi seostab neid moel, mis tugevasti meenutab siin käsitletud teemat. Džamšid, ürgvalitseja ja viljeheeros, kaotab lõpuks uhkuse ja patu tagajärjel aujärje, minetab oma kuningliku aupaiste ja langeb troonilt sissetungiva ebardsõdalase Zohaki käe läbi. Zohakil kasvavad õlgadest maod ja see meenutab Typhonit, aga need maod toituvad lapseajudest, mis omakorda sarnaneb looga inimsööjast Kronosest. Zohak ootab sada aastat, enne kui ta jälitab ja pooleks saeb troonilt tõugatud Džamšidi; sellele hilislõikele vastab Eli 32-aastane viivitus Uranose kohimisega Philonil. Zohak naib Džamšidi kaks õde, mis on taas veider juhudetail ja kooskõlas Philoniga, kus El kosib oma eelkäija Uranose kolm tütart. Zohaki kukutajaks saab Feridun, kes on Džamšidi lapselaps ja vajab nagu Zeus imikuna kaitset Zohaki pedofaagia vastu. Üleskasvanuna viibutab Feridun lehmapea-kujulist nuia (gurz), mis vastab Zeusi äikeserelvale; sellega võidab ta ja aheldab Zohaki kõrgele Demavendi mäele, kus Zohak külma toimel hävib. Järgneb Feriduni valitsus, kuid ainult tavaliseks sangari eluajaks. Ja “Kuningate raamat” jätkub.