toimub arsti ja patsiendi vahel, on konfidentsiaalne.”
George vaatas talle kiretult otsa. „Mõistagi. Aga see peab olema iseäranis salajane.”
„Ma ei saa vist hästi aru, mida te öelda tahate.”
„Seda, et meie vestlusest teame ainult teie ja mina. Kui see peaks jõudma kellegi kolmanda kõrvu, siis tean, et edasirääkija polnud mina.”
Behenna kehitas end toolis kõrgemale, kuid ei vastanud. Ta pidas ennast väga tähtsaks ning suutis end talitseda üksnes seepärast, et teadis Warlegganid olevat veel tähtsamad.
„Säärasel juhul, doktor Behenna, ei oleks ma hea sõber.”
Tohter läks ukse juurde ja lükkas selle lahti. Esik oli tühi. Ta pani ukse uuesti kinni.
„Kui soovite rääkida, härra Warleggan, siis võite seda teha. Enam kindlamat tagatist ei saa ma anda.”
George noogutas. „Ma lepin sellega.”
Mõlemad istusid natuke aega vaikides.
Siis küsis George: „Kas olete ebausklik?”
„Ei, söör. Loodus allub kõigutamatutele seadustele, mida ei suuda muuta ei inimene ega amulett. Arsti asi on mõista loodusseadusi ja kasutada neid haiguse alistamiseks. Kõik haigused on ravitavad. Ükski inimene ei tohiks surra enne kui kõrges eas.”
„Teil on kaks väikest last?”
„Üks kaheteistkümnene, teine üheksane.”
„Te ei usu, et ööd kui päevad kodus rippuv kurjategija luukere võiks neid kuidagi mõjutada?”
„Ei, söör. Kui paistaks, et nad on sellest mõjutatud, raviks korralik klistiir nad terveks.”
George noogutas jälle. Ta torkas kolm sõrme salataskusse ja hakkas sõrmitsema seal olevat raha.
„Te viibisite meie lapse sünni juures. Olete sestpeale olnud meie majas sagedane külaline. Nagu ma aru saan, olete aidanud paljudel naistel lapse ilmale tuua.”
„Tuhandetel. Olin kaks aastat doktor Fordi käe all tegev Westminsteri sünnitusmajas. Võin kinnitada, et kogu Cornwallis ei ole teist arsti, kellel oleks sama palju kogemusi – ja mujalgi leidub neid vähe. Aga … te teate seda, härra Warleggan. Teadsite seda juba siis, kui teie naine proua Warleggan oli lapseootel ja otsustasite kasutada minu teeneid. Oletatavasti ei ole teil nendele midagi ette heita.”
„Ei.” George Warleggan lükkas alahuule ette. Rohkem kui eales varem meenutas ta nüüd keiser Vespasianust, kellele valmistab muret mingi impeeriumi käekäiku puudutav küsimus. „Aga ma tahtsin teilt selles asjas nõu küsida.”
„Olen teie teenistuses,” ütles Behenna jälle.
„Minu laps, mu poeg Valentine oli sündides kaheksakuune. Vastab see tõele? Mu naise õnnetu kukkumise tõttu sündis laps ettenähtust umbes kuu aega varem. On mul õigus?”
„Teil on õigus.”
„Aga öelge mulle, doktor Behenna, ilmale aidatud tuhandete laste hulgas olete kindlasti näinud rohkesti ka enneaegseid. Kas on nõnda?”
„Jah, neid on olnud palju.”
„Kaheksa kuud? Seitse kuud? Kuus kuud?”
„Kaheksa ja seitse. Ma pole näinud ühtki kuue kuu pealt sündinud last ellu jäämas.”
„Ja nood enneaegu sündinud jäid ellu nagu Valentine. Kas neil oli sündides selgeid, silmaga nähtavaid erinevusi? Pean silmas nende ja õigel ajal sündinud laste vahel.”
Behenna söandas anda endale mõne sekundi aega, et arutleda, kuhu külaline oma küsimustega välja tahab jõuda. „Erinevusi? Mis laadi?”
„Mina küsin teilt.”
„Mingeid suuri erinevusi ei ole, härra Warleggan. Võite olla päris rahulik. Enneaegne sünd ei ole tekitanud teie pojale mingeid halbu tagajärgi.”
„Mind ei huvita praegused erinevused.” George Warleggani häälde oli sugenenud terav toon. „Mismoodi erinevad enneaegsed teistest sündides?”
Behenna polnud kunagi varem oma sõnu nii ettevaatlikult valinud. „Peamine erinevus on mõistagi kaalus. Kaheksakuuselt sündinud laps ei kaalu peaaegu kunagi üle kuue naela. Tema nutt on harva vali. Küüned …”
„Olen kuulnud, et kaheksakuuselt sündinud laps on küünteta.”
„See pole tõsi. Need on olemas, ainult et mitte kõvad, vaid väikesed ja pehmed …”
„Kuuldavasti on säärase lapse nahk kortsus ja punane.”
„See kehtib ka paljude õigel ajal sündinute kohta.”
„Räägitakse, et neil pole juukseid.”
„Mõnikord on. Aga need on udejad ja väga hõredad.”
Mööda tänavat sõitis kolinal üks vanker. Kui see oli eemaldunud, lausus George: „Minu küsimuste mõte on teile ehk nüüd juba selgeks saanud, doktor Behenna. Mul jääb üle esitada veel viimane. Kas mu poeg oli enneaegne või ei olnud?”
Daniel Behenna niisutas huuli. Ta andis endale aru, et tema ilmet jälgitakse hoolikalt, ning märkas ühtlasi vestluskaaslase pingeid, mida võinuks pidada koguni kannatusteks, kui tegu poleks olnud nii vaospeetud mehega.
Ta tõusis püsti ja kõndis akna juurde. Valguse käes paistsid silma tema kätistel olevad vereplekid. „Inimkeha puudutavatele küsimustele, härra Warleggan, pole alati hõlpus anda otseselt jaatavat või eitavat vastust. Selles asjas peate jätma mulle kõigepealt aega meenutada. Kindlasti mõistate, et teie poeg on nüüd – kui palju? – kaheksateist või koguni kakskümmend kuud vana. Pärast seda, kui viibisin proua Warleggani sünnituse juures, olen osutanud sünnitusabi paljudele naistele. Vaatame siis – mis päeval te mu kohale kutsusite?”
„Läinud aasta kolmeteistkümnendal veebruaril. Mu naine kukkus Trenwithis trepil. See juhtus neljapäeva õhtul kella kuue paiku. Saatsin otsekohe teenri teid kutsuma ja te tulite kesköö paiku.”
„Ah jaa, mäletan. See oli samal nädalal, kui ravisin leedi Hawkinsit, kes oli murdnud jahiretkel roided, ning kuuldes teie naise õnnetusest, lootsin, et tema polnud kukkunud hobuse seljast, sest sel juhul …”
„Niisiis tulite kohale,” ütles George.
„… Ma tulin kohale. Osutasin teie naisele abi terve öö ja järgmise päeva. Laps tuli, kui ma õigesti mäletan, ilmale teisel õhtul.”
„Valentine sündis kell veerand üheksa.”
„Jah … Mälu järgi võin teile esialgu öelda ainult seda, härra Warleggan, et teie poja sünni asjaoludes ei paistnud olevat midagi iseäralikku. Iseenesest mõista ei tulnud mulle pähegi kahelda, küsimusi esitada ega lähemalt uurida. Miks oleksingi ma pidanud seda tegema? Ma ei osanud arvata, et tuleb aeg, kui mul on tarvis langetada selles küsimuses nii- või naasugune otsus. Kõne all on ju kõigest kuu. Pidades silmas teie naise õnnetut kukkumist, olin rõõmus, et sain aidata tal ilmale tuua elusa ja terve poja. Kas
