mõtles, nii et ajud ragisesid. „Külarahvas. Onu Ben käis ikka ja tõi mõne jänese. Ei ühtki võõramaalast ega …”
„Kui sageli emand Elizabeth Namparas käis?”
„Namparas?”
„Nõnda ma ju ütlesin. Ross Poldarki pere pool.”
„Ei käindki. Mitte kunagi. Minu teada küll mitte. Ei, mitte kunagi.”
„Miks ta siis ei käinud? Nad olid ju naabrid.”
„Äkisti … äkisti sellepärast, et tema ja kapten Poldarki naise vahel ei old teab mis head läbisaamist. Aga ega ma täpselt tea, ain’t niisama arvan.”
Järgnes pikk vaikus.
„Katsu meenutada just maikuud. Mai keskpaika või algust. Kes seal siis külas käis? Iseäranis õhtuti?”
„Oh, aga … mitte keski, söör. Seal ei käind ingelistki. Ma ju ütlesin.”
„Mis kell sa magama heitsid?”
„Noh, üheksa-kümne paiku. Kohe, kui pimedaks läks.”
„Millal emand Elizabeth oma tuppa läks?”
„Oh … umbes samal ajal. Me olime kõik surmani väsind.”
„Kes uksed lukustas?”
„See oli minu töö – õhta viimane asi. Üksvahe ei lukustand me üldse uksi, aga kui teisi teenijaid pold ja liikvel oli igasugu ulguseid …”
„Noh, paistab, et sa ei teeninud midagi,” ütles George ja tegi, nagu tahaks raha ära panna.
„Oh, söör, ma ju räägiks, kui teaks, mida te kuulda tahate.”
„Seda ma usun. Eks ütle mulle siis seda. Kui keegi oleks tulnud, kui sina olid juba voodis, kas sa kella oleksid kuulnud?”
„Mõtlete, et öösel või?”
„Millal siis veel?”
Tabb mõtles järele. „Kahtlane küll. Kahtlane, kas seda keegi oleks kuuld. Kell oli ju all köögis, aga meie kõik magasime üleval.”
„Järelikult mitte kunagi. Vastasel korral oleksid teadnud?”
„Noh … jah. Küllap vist. Mispärast oleks keegi pidand tahtma sinna sisse pääseda, kui, siis ainult vargile – aga ega sealt oldki suurt võtta.”
„Aga ehk oskad öelda, kas pole majal mingit salajast sissepääsu – säärast, mis võiks olla teada ainult pereliikmetele?”
„Ei … mina pole küll kuuld. Ja ma elasin seal kakskümmend viis aastat.”
George Warleggan ajas end püsti. „Väga hea, Tabb.” Ta poetas mündid lauale. „Võta oma ginid ja mine. Ma keelan sul rääkida sellest jutuajamisest ühelegi inimesele – isegi proua Tabbile.”
„Talle ei räägi ma kindlasti,” ütles Tabb. „Muidu … teate ju küll, söör, kuda nende asjadega on. Ta tahaks selle raha kõrvale panna.”
„Võta oma ginid,” kordas George. „Ja mine.”
III
Elizabeth Warleggan oli kolmekümne ühe aastane ja tal oli kaks last. Vanem, Geoffrey Charles Poldark pidi varsti saama üheteistkümneseks ja õppis esimest semestrit Harrow’s. Elizabeth oli seni saanud pojalt kolm määrdunud kirja, mis andsid teada, et poiss on vähemasti elus ja ilmselt ka terve ning on hakanud koolieluga harjuma. Vaadates oma kirjutuslaua nurgal hoolikalt kokkuvoldituna lebavaid kirju, tundis ta iga kord südames valusat pitsitust: ridade vahelt aimus talle nii mõndagi, mis oli jäetud ütlemata. Tema noorem poeg Valentine Warleggan polnud veel kahenegi ja kosus tasapisi ägedast rahhiidist, mille all oli kannatanud läinud talvel.
Elizabeth oli käinud koos kolme vana sõbraga väljas kaardimänguõhtul; sellepärast meeldiski talle veeta talved Truros: siin mängisid kõik kaarte ning see oli sootuks midagi muud kui Francisega ja pärast Francise surma Trenwithis veedetud igavad ja üksildased talved. Uue abikaasagagi ei läinud kõik alati ladusalt – iseäranis viimasel ajal –, aga elus oli nüüd sootuks rohkem särtsu ning tema oli naine, kellele see mõjus hästi.
Elizabeth mähkis parajasti salongis üht väikest pakki paberisse, kui sisse astus George. Esialgu ei lausunud mees sõnagi, vaid kõndis üle toa ja hakkas läbi vaatama ühes sahtlis olevaid dokumente. Seejärel lausus ta: „Peaksid jätma selle teenija hooleks.”
Elizabeth vastas kergelt: „Mul pole oma ajaga niikuinii suurt midagi peale hakata. See on Geoffrey Charlesile mõeldud kingitus. Tal on järgmise nädala lõpul sünnipäev ja Londoni postitõld väljub homme.”
„Jah, kena, pane ka minu poolt kaasa väike kingitus. Ma pole tema sünnipäeva unustanud.”
George astus teise sahtli juurde ning võttis sealt välja väikese karbi. Selles oli kuus pärlmutternööpi.
„Oi, George, need on väga ilusad! Nii kena, et sul meeles oli … Aga kas on ikka mõistlik saata neid talle kooli? Kas ei või need seal ära kaduda?”
„Kui kaovadki, mis seal ikka. Poiss on kaunis edev, tema sealne rätsep oskab ehk nendega midagi peale hakata.”
„Tänan. Panen need siis koos oma kingitusega teele. Ja lisan õnnesoovikirjakese, milles ütlen, et need on sinult.”
Geoffrey Charles polnud oma kirjades kordagi maininud kasuisa ega palunud tollele midagi edasi öelda. Mõlemad olid seda küll märganud, aga ei teinud sellest kunagi juttu.
George lausus: „Sa käisid väljas?”
„Maria Agari juures. Ütlesin sulle, et lähen.”
„Õige küll. Olin unustanud.”
„Mulle meeldib Maria pool väga. Ta on nii heatujuline ja lustlik.”
Järgnes vaikus. See oli pingest laetud.
Vaikuse katkestas Elizabeth. „Valentine küsis täna sinu järele.”
„Tõesti? Valentine?”
„Jah, ta ütles mitu korda: „Papa! Papa! Papa!” Sa pole teda mitu päeva vaatamas käinud ja ta tunneb sinust puudust.”
„Nojah … võib-olla homme.” George lükkas sahtli kinni. Nägin täna sinu vana teenrit. Sattusin temaga Kaklevates Kukkedes kokku.”
„Kellega? Missuguse teenriga?”
„George Tabbiga.”
„Aa … Kuidas tal läheb?”
„Kippus rääkima vanadest aegadest.”
Elizabeth voltis paberi paremini ümber paki otsa. „Pean tunnistama, et olen tundnud pisut süümepiinu, sestpeale kui me ta ära saatsime.”
„Mispärast?”
„Noh, ta töötas meil … see tähendab mu äia
