ilmselgelt oma eluga rahul olev naisterahvas, kes vaatas teda huviga vastu.
„Küll sina oled suureks sirgunud,“ ütles Valja.
„Lausa kaunitar,“ lisas Viktor sõbralikult.
Valja naeratas selle peale. Tema pilgust taipas Nadka, et tädi teda küll kaunitariks ei pidanud. Nadka võttis seda rahulikult. Mis sest, et ei pea. Ka Nadka ise ei pidanud. Ega keegi teinegi mitte.
„Mine korraks välja, ma tahan oma emaga rääkida,“ ütles siis Valja. Nadka läkski. Istus oma tavalisele kohale akna all. Pink tema istumise all kääksatas ja liikus. Nadka seadis jalad tugevalt maha, et pehkinud puidust roostes naeltega pink püsti püsiks. Oli tuulevaikne õhtu, külanoorte hõiked keskväljakul kostsid temani selgelt, kuigi ta neid ei näinud. Toast, mis oli talle lähemal, kostis aga vaid kõnekõma. Sääsed ilmusid kohe välja ja hammustasid valusalt. Nadka sikutas seelikut ümber säärte, et sääskedel vähem pinda närida oleks, ning ootas, aeg-ajalt sääski tappes, täiskasvanute jutu lõppu. See õhtu oma pehme valgusega jäi talle kauaks meelde. Sellest õhtust algas tema uus elu.
Kaks kuud hiljem istus ta rongis ja sõitis Tallinna poole. Valjal oli lahendus, mis sobis nii vanaemale kui Nadkale: tal oli võimalik leida Nadkale töökoht Tallinnas.
„Tehases on palju noori naisi, kõik saavad hakkama! See on palju lihtsam kui töö kolhoosis. Ja elada saab meie juures. Meil on uus neljatoaline korter, isegi lodža on meil ja soe vesi,“ oli Valja rääkinud. Vanaema ei mõelnud pikalt. Lõpuks ometi sai ta hakata elama üksinda, nagu oli ammu soovinud. Nadka pärast, keda ta seni kiivalt kodus oli hoidnud, ta ei muretsenud. Vestluses Valjaga oli vanaema mõistnud, et tütrel on tõesti mõistus pähe tulnud ning ta on oma elu korda saanud. Sellest, et neil Viktoriga lapsi polnud, oli muidugi kahju. Aga see-eest said nad nüüd Nadka näol endale tütre, kellele eeskujuks olla ja keda juhendada. Ja Nadka oli juba peaaegu täiskasvanu, saab varsti kaheksateist – tal oligi juba aeg vanaemast eemale kolida. Nii lohutas ennast vanaema.
Tegelikult ei viitsinud ta ootamatu võimaluse plusse ja miinuseid kaaluda, sest nii oleks ta võinud hakata muretsema. Seda aga ta ei tahtnud. Niigi omal muresid küllalt, hakka veel kusagilt südamepõhjast emalikku muret üles kangutama, mis oli pärast tütardes pettumist teadlikult maha maetud. Nadka vastu oli ta nimelt karm ja range olnud, ja mitte vaid sellepärast, et kartis tüdrukut ära hellitada: ta ei tahtnud temas pettuda, nagu oli pettunud oma tütardes. Parem siis juba üldse mitte nunnutada, ehk pole siis lapse täiskasvanuks saamine nii valus.
Vanaema oli oma ülesande täitnud: Nadka oli üles kasvatatud ja isegi koolitatud. Polnud poiste- ega viinamaias, laisk kah polnud. Vanaema töö oli tehtud. Nüüd oli teiste kord. Temal oli aeg puhata.
Nadka oli rõõmus, et saab lõpuks kodukülast minema, sinna, kus elavad õnnelikud inimesed. Kindlasti olid seal inimesed õnnelikumad, miks muidu räägiti Baltimaadest hoopis teisel toonil kui teistest vennasvabariikidest? Rõõmus oli ta ka sellepärast, et sai vanaema juurest minema kolida juba enne kaheksateistkümneaastaseks saamist. Ta ju nägi, kuidas vanaema tema pärast kannatas, temasuguse sohilapse pärast häbenema pidi. Hea, et see nüüd läbi sai!
Ja nii lahkusidki Nadka ja vanaema teineteisest peaaegu sõnatult, lihtsalt teineteist emmates, ilma ühegi pisarata. Mõlemal oli hea meel, et elu oli neile värskemat hingamist toonud.
Tallinnas oli tõesti kõik teistmoodi kui külades või linnades, kus Nadka varem oli käinud. Tallinnas olid hoopis isemoodi värvid, isegi õhk lõhnas teisiti. Muidugi – meri! Nadka armus merre peaaegu kohe. Mere ääres oli alati õhku. Sellist hingematvat leitsakut, nagu kodukülas juulikuus, polnud mere ääres kunagi.
Nadka jalutas oma esimesel Tallinna-aastal tihti Valja ja Viktoriga Kadrioru pargis ja mere ääres. Mõnikord jalutasid nad ka Kadrioru majade vahel, lihtsalt niisama.
„Huvitavad majad,“ leidis Valja. „Eriti need vanemad, nagu romantilised nukumajad! – Aga ise ei tahaks küll siin elada. Ei-ei!“
Sageli istusid nad kauni Russalka kuju kõrval, mis tähistas kunagist laevahukku. Seejärel sõitsid nad koju, bussiga laulukaarest mööda Lasnamäele, uude elamurajooni, kus kohati puudus veel asfalt ning ümberringi käis ehitus, ja sõitsid liftiga uue üheksakorruselise maja seitsmendale korrusele. Seal, avaras neljatoalises korteris, oli Nadkal omaette tuba. Vaade aknast avanes madalamatele majadele, kaugemal paistis kanal, kus pidi varsti hakkama sõitma kiirtramm. Ja elutoas oli televiisor! Värviline! – See kõik oli kui muinasjutt! Nadka tundis, nagu oleks ta saanud selle kõik teenimatult. Oli ta ju Tallinna tulnud eelkõige sellepärast, et vanaema saaks lõpuks puhata, nüüd aga elas ta ise palju paremat elu kui vanaema. Piinlik oli. Nagu oleks ta vanaema maha jätnud.
Nadka kirjutas kolmandal päeval pärast saabumist vanaemale pika kirja, kus jutustas Tallinnast, selle puhtusest ja kaubarohkusest, ja sellest, et kauba eest makstes polegi vaja võtta letist tšekki, selle alusel kassasse raha maksta ja siis taas leti juurde minna, et kaup kätte saada, vaid kõik käis ühes letis või hoopis kassades. Nadka kirjeldas teistmoodi toite – siinne leib oli näiteks tumedam kui kodus – ning avaldas kahetsust, et vanaema seda ei näe.
Vanaema vastas paar nädalat hiljem mõne reaga, hoiatades, et ilusad asjad võivad pea segi ajada ja temal on kodus kah hea küll. Nadka oli pettunud, et vanaema polnud tema kirjast vaimustuses. Ehk oleks ta pidanud kirjutama rohkem ja põnevatest asjadest – näiteks sellest, kui ilusaid riideid oskab Valja hankida mujalt kui poest. Kuigi Nadka oli ülimalt rahul oma uute riietega, mis ta tädi kaudu ostis, kripeldas tal kusagil südamenurgas teadmine, et taoline riietega sahkerdamine pole seaduse silmis päris õige asi ning ta ei kirjutanud sellest vanaemale.
Samuti ei kirjutanud ta, kuidas ta imetles Valja ja Viktori omavahelist läbisaamist. Nääklemist muidugi oli ja teinekord aasis Valja Viktorit nii vürtsikalt, et kõrvalt vaadates polnud see enam naljakas. Aga muidu jälgis Nadka neid salamisi pidevalt. Ta polnud varem ühtki kooselu nii lähedalt näinud, see kõik oli väga huvitav. Ta ei tundnud teiste jutte salaja pealt kuulates häbi, sest see oli tema jaoks vajalik info. Tahtis ta ju pererahvale meeldida ning igasuguste ebameeldivuste ennetamiseks oli hea, kui tead rohkem. Nii-öelda püüda tolmu otse õhust.
Nadka kirjutas vanaemale umbes kord kuus, kirjeldades ilma ning mida sõi ning kust sai. See oli põnev maailm. Toitu osteti nii turult ja poest, Valja teadis täpselt, mis päeval kusagil uus kaup tuleb. Mõnede asjade pärast ei pidanud ta isegi mitte järjekorras seisma – tuttav puhveti juhataja tõi talle viinereid, vastu tahtis aga mõnd Poola deodoranti või midagi muud samaväärset. Äri käis kogu aeg.
Vanaema ei kirjutanud Nadkale kunagi vastu. Vaid postkaarte saatis – uue aasta ja sünnipäeva puhul. Nadkal küll kripeldas sees, et ta vanaemaga üldse ei suhtle. Terve senise elu oli ta ju vanaemaga elanud, vanaema oli olnud tema elus alati olemas. Nüüd ei pidanud ta mõtlema, et mida vanaema millestki arvab, ei pidanud kartma, et oma kohmakusega vanaemale häbi teeb. Aga rõõmu selle kohustuse puudumisest polnudki. Pisut tühi tunne oli hoopis. Nadka ei püüdnud vanaemaga suhteid soojendada, sest ta tundis oma vanaema. Oma soovide ja mõtete pealesurumine ja tähelepanu lunimine ei meeldinud vanaemale mitte üldse.
Tööl oldi Nadkaga rahul. See polnud kuigi lihtne töö: kaheksa tundi tuli liikuva lindi kõrval istuda ja samu liigutusi teha. Õhtuks olid selg ja kael valusad. Aga Nadka ei nurisenud. Tal oli hea meel, et suudab end lõpuks ise ära elatada, oma eksistentsi õigustada. Salamisi mõtles ta, et äkitselt polnudki tema koht kolhoosis – sellepärast ta sinna ei sobinudki. Ehk oligi ta mõeldud parema elu jaoks, ehk…
Nadka ei julgenud seda mõtet päris lõpuni mõeldagi, nii võõras ja hulljulge tundus see.
Õhtuti istusid Valja ja Viktor elutoas televiisori ees. Kui telekast tulev huvi ei pakkunud,
